Uudised ja blogi

Tegu pole eksitusega ning sel korral oli tegu tõesti juba seitsmenda aastaga, mil projekti raames õpilaste ees lahedaid geograafiatunde andmas sai käidud.

Teematundide arv ning sisu on on küll aastatega muutunud, kuid soov pakkuda üht ägedat koolitundi on jäänud samaks. Sel aastal saadi planeerida oma kodukohta, koostada kaarditöötlusprogrammis Tallinna 3D linnamudelit, tutvuda atmosfääri mõõtmisvahenditega ja õppida kasutama asukohapõhiseid teenuseid nutiseadmetega.

2022. aasta septembrist detsembrini külastati kokku 26 erinevat kooli ning lisaks sellele jõuti teematunde andma ka GIS-päevale. Sel hooajal sai geograafilisi teadmisi juurde 1775 õpilast. Kõikide hooaegade peale kokku on Lahe geograafiatund aga jõudnud juba enam kui 12 000 õpilaseni!

Külastatud koolid 2022 hooajal

Külastatud kilomeetreid tuli sel korral kokku 4058.
Täname kõiki koole, kes meid külla kutsusid ning vastu võtsid!

Suured tänusõnad ka tunde andmas käinud tudengitele: Agnes, Alar, Annika, Carol-Iris, Daniel Henri, Helena Katrina, Irma Leene, Kaur-Markus, Kermo ja Ülle.

Väljavõte õpilaste tagasisidest:
“Tund meeldis mulle väga ning oleks tore kui selliseid tunde toimuks veel.”

Ka meile meeldivad koolikülastused väga ning soovime tunde veel anda!

Projekti tegid võimalikuks Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeerium.

Hääletamise töötuba

14. novembril kogunesime kuulama Kätlini ja Mihkli esitlust nende hääletamise kogemusest. Nad käisid sel suvel Balkanimaades häälega reisimas ja olid lahkelt valmis oma kogemus huvilistega jagama. Kohal oli umbes 50 osalejat, kes said kõik uusi nippe, kuidas efektiivselt hääletada ja millest hoiduda, et saada parim kogemus. Lisaks kuulsime ka üleüldisi nippe odavamaks reisimiseks ja millised olid Kätlini ja Mihkli lemmikkohad Balkanimaades. Huvitav oli kuulda ka eri riikide hinnavõrdlusi.

GIS-päev

16. novembril toimus rahvusvaheline GIS-päev, mida tähistasime ka Tartus. Kutsusime külla õpilasi ja õpetajaid, et tähistada seda erilist päeva. Sarnases formaadis on varem GIS-päev toimunud Tallinnas Rahvusraamatukogus, aga sel aastal kolis üritus esimest korda Tartusse. Õpilased said osaleda vanade kaartide töötoas, mida viis läbi Tiina Kruup Rahvusraamatukogust. Lisaks sisustasid õpilaste päeva mitmed töötoad: satelliitandmete analüüs Google Earth Engine’iga, nutimatk Actionbound programmiga ja lahe geograafiatund, kus õpiti 3D modelleerimist. Õpetajatele suunatud programmis oli GIS koolis nõustamine õpetajalt õpetajale, AlphaGISi koolitus interaktiivsetest kaartidest ArcGISiga ja nutimatk Actionboundiga. Kõik huvilised said kuulata kogu päeva lühiloenguid, mille teemad olid väga varieeruvad. Päev algas loenguga sellest, mida teeb geoinformaatik aastal 2022, edasi kuulsime elurikkusest ja looduse hüvedest kaartidel ja mida nendega teha saab, proovisime leida lühimat teekonda merekaartidel, saime rohkem teada ruumiandmetest ja kuidas need tekivad ning kuulsime viguriga kaartidest. Päeva lõpetas arutelu geoinformaatika tulevikust. Päeva vältel oli avatud ka kohvik, kust sai soetada maitsvaid küpsetisi, mille tulu läks kevadel Eestis toimuva rahvusvahelise kongressi korraldusfondi. Lisaks andis Tartu Ülikooli loodusmuuseum  kõigile GIS-päeval osalenutele võimaluse külastada sel päeval muuseumit tasuta. 

Geograafianädala mälumäng

17. novembril korraldas EGEA-Tartu kõigile huvilistele mälumängu, mis oli sel korral pühendatud geograafianädalale. Rõõm oli näha nii paljusid geograafiahuvilisi nii meie enda osakonnast kui ka kaugemalt. Mälumäng toimus kuni neljaliikmelistes tiimides ja kolm parimat võistkonda said pärjatud ka auhindadega.

EGEA-Tartu tänab kõiki geograafianädala üritustel osalenuid ja suured tänud ka sponsoritele, kes aitasid meil geograafianädalat nii edukalt korraldada ja olid valmis panema välja auhindu nii mälumängu võitjatele kui ka GIS-päeva esinejatele. Aitäh Nurme Cosmetics, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli geograafia osakond, AlphaGIS, Eesti Rahvusraamatukogu, AHHAA Teaduskeskus, Eesti Rahva Muuseum, EstGIS, Imeline Teadus, Imeline Ajalugu ja Tartu Ülikooli Loodusmuuseum!

13.–15. oktoobrini käisime külas EGEA-Turkul. Päev algas vara, sest kiirustasime juba 6:00 laevale, et sõita Helsingisse ja sealt edasi bussiga Turgu. Kui olime oma kotid võõrustajate juurde viinud, sõitsime ratastega Turu ülikooli sööklasse lõunat sööma. Sealses tudengisööklas sai umbes 3 euro eest maitsva ja toitva lõunasöögi, valikus oli ka taimne ja veganitoit. Leidsime kõigi eestlastega, et sellisel kujul oleks ka meile tudengisööklat vaja. Suundusime edasi Turu ülikooli geograafia osakonda ja nägime seal meile tuttava professor Jauhiaineni kabinetti.

Uhked tudengid Jauhiaineni kabineti ees.

Saime proovida ka Turu rattaringlust ja sõita läbi sügisvärvides linna. Külastasime Turu toomkirikut ja maa-alust kabelit, millest ei olnud teadlikud isegi kohalikud. Kabelisse sai läbi ühe büroohoone, samas majas oli ka kohvik, pood ja korterid. Edasi viis meid tee turuhoonesse, kus jõime soomlaste moodi juba mitmenda tassi kohvi sel päeval ja sõime kooki ning saiakesi.

Turu toomkirik.

Peale turuhoone külastust saime oma silmaga näha inimgeograafia fenomeni nimega Turku disease, mis tähendab, et 1960–1970ndatel lammutati vanaaegsed hooned, et ehitada nende asemele modernseid hooneid. Protsessiga  kaasnes ka palju korruptsiooni. Enne õhtusööki saime sõita veel parvega, mis sõidab iga paari minuti tagant üle jõe, täites silla kohustusi. Õhtusöögil saime osa Soome tudengiorganisatsioonile omasest traditsioonist, kus eri käikude vahel lauldakse ja öeldakse tooste.

Vaade parvesõidult.

Hommikul ootas meid väga armas ühine hommikusöök rootsi lauas, mis oli kaetud Soomele omaste hõrgutistega, lisaks kõigele muule saime ka sooje karjala pirukaid munavõiga. Edasi sõitsime autodega Naantali, mis on väga idülliline puitmajadega linn. Enne suuri tulekahjusid oli ka Turu linnas palju vanaaegseid puitmaju, mis on nüüdseks enamikus hävinenud. Nüüd saab seda puitmajade hõngu nautida Naantalis. Lisaks on seal eraldi saarel Muumimaa, mis tekitas meis palju sooje tundeid, osa meist oli seal lapsena käinud ja nüüd oli seal jalutamine kui tore meenutus lapsepõlvest.

Naantali sadam.

Lisaks saime ronida kaljudel ja nautida paljanduvat aluskorda. Soomele omaselt toimus Naantalis sel nädalavahetusel ka hokivõistlus, mida käisime meiegi piilumas, et saada veel rohkem osa Soome kultuurist. Peale poetiiru suundusime edasi järve äärde, kus oli ühissaun. Lisaks soome saunale sai nautida mullivanne ja sauna, mis oli telgis. Vapramad meist käisid pärast sauna ka järves ujumas, kus vesi oli sügisele omaselt külm.

Eestlased ja soomlased enne sauna.

Eestlased ja soomlased peale sauna.

Pühapäev algas jällegi ühise hommikusöögiga ja jalutuskäiguga Turu linnas. Külastasime uut elurajooni, mis oli sajandi alguses veel vangla. Tegemist on suurepärase asukohaga kesklinnas mäe otsas. Nüüd on sellest saanud gentrifikeerunud ala, kus oli lisaks elamutele ka söögikohti, pruulikoda, baar ja Soome disainiga poode. Mäe otsast tulime alla funikulööriga, millega saavad kõik tasuta sõita. Lõpetasime vahetuse ühise lõunasöögiga Turu ülikooli tudengisööklas ja oligi aeg suunduda bussile, et sõita tagasi Helsingisse ja sealt edasi laevaga Tallinna.

18.–20. novembrini oid Turu EGEA liikmed meil Tartus külas. Vahetust alustasime geograafia osakonna tutvustamisega. Maria tegi loodusmuuseumis väga interaktiivse ekskursiooni, saime isegi loomi lähedalt vaadata. Õhtul proovisime Eesti maitseid. Laupäeval käsime oma külalistega Elva ürgoru matkarajal, kus meile avanes lumine talvevõlumaa. Pühapäeval tutvusime Tartu vanalinnaga ja käisime Tartu ülikooli muuseumis, vahetuse lõpetasime Werneri külastusega.

16. detsembril alustasid seitse EGEA-Tartu liiget oma päeva juba kell 7 hommikul, et sõita Käsmu. Käsmus ootas meid Lahemaa ökoturismi giid, kes viis meid vahvale matkale läbi lumise Käsmu poolsaare. Ilm oli võrratult ilus, üle pika aja rõõmustas meid päike ja kargus tegi lumise metsa ja ranna veelgi kaunimaks. Nägime palju linde ja kuulsime osasid neist ka laulmas. Lisaks rääkis giid, kuidas kliima soojenemisega on muutunud lindude pesitsemisharjumused, milliseid linde on oodata põhja poolt meie juurde talvituma ning millal nad võiksid saabuda. Lisaks saime teada palju huvitavat Käsmu ajaloost. Varem olid rannikualad täis suuri kivihunnikuid, kuhu otsa sai teha lõkke, et meremeestel oleks nende tulede järgi parem navigeerida. Kivihunnikutesse tõid ka kõik merele minejad alati ühe kivi, sest see tõi õnne ja aitas kaasa soovide täitumisele. Mida suurema kivi tood, seda suurem peaks tulema ka õnn. Saime sumbata läbi lume poolsaare suurima rändrahnuni, mis on kujult nagu elevant,  ja nägime ära ka Käsmu kuulsa kivikülvi.

Matkal Käsmu poolsaarel.

Proovisime näha kuradit Kuradisaarel.

Edasi suundusime Käsmu meremuuseumisse. Seal juba ootas meid vahva giid ja tema kaks koera, kes meiega väga sõbrustada tahtsid. Muuseumis nägime palju laevamudeleid ja maale. Lisaks oli seal suur kogu postkaarte, mis meremehed olid koju saatnud, ja palju vanaaegset mööblit ja tarbeesemeid. Näiteks nägime esimest korda aparaati, mida kasutati aadri laskmiseks. Muuseumis on ka väike töötav aurumasin ja geograafidele pakkus suurt huvi tohutu raamat vanade maakaartidega. Kuulsime lugusid sellest, kuidas meremeeste naised pidid pikalt üksi maal asju ajama ja kuidas nende elu välja nägi. Tänu laevandusele sai Käsmust väga rikas küla, kuhu merekool tõi õppijaid ja eksamite tegijaid üle kogu keisririigi.

Käsmu meremuuseumis.

Põneva muuseumituuri järel põikasime läbi Käsmu poest, kus on alati palju huvitavat – näeb hülgenahku ja saab osta suitsukala. Meie leidsime endale vahva postkaardi Käsmu poolsaare kaardiga, mille saatsime Käsmu margiga EGEA rõdule, et jagada ka teistega killukest meie vahvast päevast.

Tegusa päeva lõpetasime Võsul hilise lõunaga, seejärel suundusime tagasi Tartusse. Terve tee saatis meid tihe lumesadu. 

Üritust korraldas EGEA-Tartu koostöös Eesti Noorteühenduste Liiduga. Sündmus toimus projekti „Euroopa Noortedialoog 2022-2024“ raames, mida viib ellu Eesti Noorteühenduste Liit ja mida rahastavad Euroopa Liit ning Haridus- ja Teadusministeerium.

Kas teadsid, et 14.11-18.11 on rahvusvaheline geograafianädal?

EGEA-Tartus tähistame me seda suurelt. Geograafianädalal on tulemas lausa kolm üritust, kuhu ootame kõiki osalema!

Sel aastal toimus EGEA Euroopa aastakongress 12.-17. septembrini Ungaris. EGEA-Tartu liikmetest kaheksa käis Ungaris kohapeal, et arutada EGEA tuleviku üle, osaleda huvitavates töötubades ja ekskursioonidel. Aastakongressil toimub üldkogu (General Assembly), kus hääletatakse EGEA jaoks olulistel teemadel. Igal entity’l on nõukogus üks hääl. Meid esindas General Assemblyl meie Euroopa-suunaline kontaktisik Karl Joann.

General Assembly

Suurem osa meist sõitis Ungarisse juba veidi varem, et teha lähemalt tutvust Budapestiga. Ungari pealinnaga tutvumise juurde käis Kalurite bastioni külastus, parlamendihoone ja Buda lossi imetlemine ja Margareti saare külastus. Vaatamata soojale ilmale ja sellele, et eestlastena ei ole me harjunud mägedes ronima, suutsime ennast ületada ja ronida Buda-poolsel kaldal mäe tippu, kust avanes võrratu vaade Budapesti kesklinnale.

Kalurite bastionis

Budapest koosneb kolmest varasemast linnast – Budast ja Bestist ning Óbudast, mida lahutab võimas Doonau jõgi. Linnad liideti aastal 1873. Budapest on tuntud ka kui spaalinn, sest seal asub palju kuulsaid termaalveega spaasid, aga neisse me kahjuks selle reisi ajal ei jõudnud. Budapest on Euroopa Liidu suuruselt üheksas linn, kus elab üle 1,7 miljoni inimese.

Linna avastamisest ei puudunud ka väike paadituur ja paaril õhtul kohtusime linnas teiste EGEAlastega ning Budapesti geograafid olid lahkesti valmis meile tutvustama linna tuntumaid tudengite kohti. Geograafidena leidsime juba ise üles ka gentrifikeerunud piirkonna.

Gentrifikatsiooni ala ehk Budapesti Telliskivis või Aparaaditehases

Esmaspäeval, 12. septembril algas kongress, mis toimus väikeses linnas nimega Szentendre, 20 km kaugusel Budapestist. Sinna viis meid kohalik rong, mille pilet maksis 44 senti. Meie üllatuseks pidime aga poole sõidu pealt rongist väljuma ja veidi ootama, kuni tuli ette uus täpselt sama numbriga rong ja sõit võis jätkuda. Hiljem selgus, et teise rongi jaoks oleksime pidanud järgmise pileti ostma, aga see jäi meil teadmatuse tõttu tegemata. Enne kongressi majutusse suundumist käisime Szentendre vanalinnas väikese tiiru ja sõime kõik ühe langos’i. Tegemist on Ungarile omase tänavatoiduga. Selle valmistamiseks friteeritakse lapik tükk tainast ja traditsiooniliselt lisatakse sellele veel küüslauguvõid ja hapukoort, aga lisaks sellele saab vastavalt maitse-eelistustele lisada veel juustu, sinki, liha või muud meelepärast. Vaatamata sellele, et tegemist on päris rammusa toiduga, võitis langos meie kõigi südamed.

Nagu kõigile kongressidele kohane, algas ka seekordne aastakongress avasõnadega korraldajatelt ja EGEA Euroopa juhatuselt, kus aastal 2021/22 oli ka meie Marie Johanna. Edasi andis newbie/oldie area võimaluse uutele EGEAlastele tutvuda EGEA struktuuriga ja vanadele olijatele omavahel suhelda. Kongressi toit pakkus kõigile palju üllatusi. Küll sai hommikusöögiks vaid kaks frankfurterit, ühel õhtul saime traditsioonilist Ungari kirsisuppi, mis oli nagu soe kissell rohke kaneeli ja nelgiga, ning lisaks said kaks osalejat toidumürgistuse. Elamus missugune. 😀

Eestlaste kogunemine peale lõunasööki.

Edasised kongressi päevad olid sisustatud huvitavate töötubadega ja üldkoguga. Töötubadest oli valikus näiteks termaalsoojusele keskenduv töötuba, kus tutvuti Euroopa termaalenergia potentsiaaliga ning sellega, millest on selline energia jaotus põhjustatud. Teistes töötubades sai uurida näiteks mikroplasti hulka Doonaus, parandada oma esinemisoskusi, võtta osa vaimse tervise töötoast, uurida Doonau-äärset asustust ja saada rohkem teada jõgede kaitsest.

Kõigil kongressidel on üks päev pühendatud ekskursioonidele, Ungaris oli valik üsna lai. Üks rühm osalejaid sõitis Esztergomi, et tutvuda selle maalilise piirilinnaga, mis oli kunagi Ungari pealinnaks ja usukeskuseks. Praegusel ajal on linn jäänud siiski riigi oluliseks usukeskuseks. Linna kõige iseloomulikumaks sümboliks on võimas katedraal ja keskaegne kindlus. Teisel pool Doonau jõge asub juba Slovakkia. Käisime ekskursioonil katedraalis, nautisime mäe otsast vaadet Doonaule ja teisel pool jõge asuvale Slovakkia linnale Sturovole. Linnas asub ka Doonau muuseum, mida külastasime, ja jalutasime läbi vanalinna. Kuna aega jäi veidi üle, otsustasime ületada silla ja vaadata üle ka Slovakkia pool, kus sõime kooki ja jõime kohvi. 

Esztergomis ja teisel pool jõge juba Slovakkia.

Üks ekskursioonidest viis osalejad rattamatkale mööda Doonau kaldaid, kus lõpppunktis sai mängida võrkpalli ja nautida ilusat ilma. Lisaks käidi linnaekskursioonidel, paadiga sõitmas ja matka kanjonis ja mägedes.

Kanjonis matkajad ja Esztergomi külastajad jagasid ekskursioonile minekuks sama bussi. Tagasiteel võttis buss peale esmalt Esztergomis käinud, kes olid just saanud tunda paduvihma ja olid üleni märjad. Edasi pidime minema järele matkajatele, aga juba poolel teel hakkas buss imelikke hääli tegema ja lõpuks suri tee ääres välja. Peale mõningaid parandustöid saime edasi liikuda, kuniks buss jälle tee äärde seisma jäi. Lõpuks jõudsime bussi vastuhakkamisele vaatamata kolm tundi hiljem matkajateni, kes pidid seni meid metsas ootama. Õnneks oli meile ööbimiskohas pandud õhtusööki kõrvale ja saime õnnelikult tagasi õhtusööki nautima.

Esztergomi seltskond katedraali ees.

Kongressi juures on oluline ka vabas vormis meelelahutuslik õhtune programm, et geograafide omavahelist suhtlust veelgi suurendada. Esimesel õhtul oli näiteks Ungari õhtu, kus tutvusime Ungari rahvatantsudega ja kuulasime kohalikku muusikat. Edasi tuli Türgi õhtu, kus lisaks tantsudele ja muusikale olid kohal ka ennustajad, kes ennustasid sulle valitud teemal tulevikku. Kõik said endale õnnetoova silma ja proovida tuntud Türgi maiustusi. Kaasa laulmise ja tantsimise poolest kujunes kõige menukamaks aga ABBA õhtu, kus kõik osalesid diskoajastu kostüümides ja nautisid ABBA muusikat. Kõigil EGEA rahvusvahelistel üritustel on üks õhtu pühendatud osalejate maade kultuuriga tutvumisele. Sellel õhtul toovad kõik maad välja enda riigile kõige iseloomulikumad toidud ja joogid, kannavad oma rahvariideid ja tutvustavad veidi ka oma traditsioone.

Viimasel päeval koos viimase nõukogu koosolekuga vabastatakse ametist eelmise aasta EGEA Euroopa ametlikel positsioonidel olnud ja määratakse ametisse uued inimesed. Mis tähendab, et meie Marie Johanna vabastati sekretäri kohustustest. Aga suure EGEA juhatuses on uuel aastal Tartu ikkagi esindatud – Sigrid võttis endale raamatupidaja kohustused. Palju edu talle selles. Koos EGEA juhatusega vabastati ametist ka eelmised regioonide tiimid ja määrati ametisse uued. EGEA-Tartust jätkab uuel aastal regiooni assistendi kohustusi Elina Maarja ja uue assistendina asub ametisse Agnes. Meie regiooni kontaktisikuks on eesseisval aastal Veera EGEA-Turkust.

Viimane õhtu.

Aastakongress möödus nii kiirelt, et enne kui arugi saime, oli juba aeg hakata tagasi Eesti poole sõitma. Aitäh kõigile korraldajatele ja osalejatele, kes meiega selle nädala Ungaris veetsid! 

Thank you everyone and see you somewhere in Europe! 💙

Juuli lõpus käisid Janely, Carol, Elina, Agnes ja Karl Saksamaal külas EGEA-Mainzil. Alustasime oma seiklust 21. juulil Tallinna lennujaamast lennuga Frankfurti, kust on rongiga Mainzi vaid 20 minutit. 

Vaade Mainzile

Esimesel päeval saime ronida Mainzi ülikooli geograafia osakonna katusele, kust on suurepärane vaade linnale ja mägedele. Mainzi ülikool kannab Guttenbergi nime, kes tänu liikuvate metalltähtedega trükipressi leiutamisele on Mainzi läbi aegade kuulsaim kodanik. Lisaks ülikoolilinnaku külastusele saime osa iga-aastasest geograafide suvealguse peost, mis oli sellel aastal rannateemaline. Teemale kohaselt ei puudunud peolt väike bassein ja palmipuudega batuut. Saksamaale omaselt pakuti Bratwursti.

Geograafia osakonna katusel

Teine vahetuse päev algas veinimatkaga Bacharachis, kus külastasime Reini jõe orus olevaid viinamarjaistandusi ja Bacharachi lossi, kust avanesid imelised vaated linnale ja orule. Eestlastena oli meil veidi raskusi kõigist neist järskudest kallastest ja mägedest üles ronimisega üle kolmekümnekraadises kuumuses, aga kõik need vaated olid iga ronitud meetrit väärt. Külastasime ka kohalikku vanalinna ja palavast päevast ei puudunud ka jäätis.

Bacharach

Edasi sõitsime rongiga järgmisesse külla, kus käisime väliujulas. Sellel suvel on Saksamaal katsetamisel 9-eurone pilet, millega saad kasutada kõiki ühistranspordi võimalusi üle kogu Saksamaa, sealhulgas ka regionaalseid ronge. See tegi meie liikumise väga muretuks, igal ajal võis astuda mõnda ühistransporti, mõtlemata kust peaks pileti ostma või palju see maksab. Ka väliujula, kus käisime, oli igati huvitav. See asus mäe otsas, mis nõudis meilt jällegi suuri pingutusi, et sinna ronida, aga vaade basseini juurest oli imeline. Väliujula oli omamoodi eriline, sest vesi tuli basseini allikatest ja sellepärast ei kasutatud seal ka kloori ega muid kemikaale vee puhastamiseks. Sellepärast oli basseinis ka palju vetikaid, mis jätab mulje nagu oleks tegemist loodusliku veekoguga, mis on samal ajal siiski bassein.

Pärast ujumist sõitsime tagasi Mainzi, kus sõime oma võõrustajatega koos õhtusööki ja suundusime lähedal asuvasse külla kohalikule veinifestivalile. Festival oli igati suurepärane võimalus saada osa kohalikust elust ja kultuurist. Pakuti kohalikke veine ja roogasid ning festivalialal oli mitmeid elava muusikaga lavasid. Õhtupimeduses algas ka ilutulestik, mis kestis kauem kui enamiku Eesti linnade ilutulestik aastavahetusel. Festivalil kuulsime elavas esituses ka “99 Luftballonsi”, mis oli üks reisi tipphetkedest.

Veinifestivalil

Kolmas päev algas Mainzis linnatuuriga, mida tegi meile Florian, kes on läbinud ka vastavad kursused ja töötabki Mainzis giidina. Mainz on igati väärika ajalooga linn, mis oli olemas juba Rooma impeeriumi ajal. Tuur lõppes turul turuhommikusöögiga. Turu hommikusöök on sealses piirkonnas väga populaarne ja seda saab nautida maist oktoobrini. Hommikusöögil on suur valik saiakesi või midagi muud meelepärast, mida saab turult söögiks osta, ja selle juurde kuulub ka kohalik vein, mis on pooleks segatud mulliveega. Vein mulliveega on Rheinland-Pfalzile ja ümbritsevatele liidumaadele väga omane jook, sest Rheinland-Pfalzis asuvad Saksamaa suurimad viinamarjaistandused. Piirkond on veini tootmiseks väga sobiv, sest tegemist on kogu Saksamaa kõige päikselisema ja ühe soojema kohaga. Veinikultuuri tõid endaga kaasa juba vanad roomlased. Pärast hommikusööki oli kõigil veidi vaba aega, et süüa lõunat ja panna end valmis Frankfurti minekuks.

Mainzi vanalinn, Kirschgarten

Mainzist on Frankfurt am Maini väga lihtne minna, rongid käivad iga 30 minuti tagant ja sõit kestab umbes 20 minutit. Frankfurdis külastasime modernset kesklinna, mis oma pilvelõhkujatega on üks suurimaid Euroopa panganduskeskusi ja üks modernsemaid linnu Saksamaal. Frankfurdist ei puudu ka idülliline vanalinn ja kaunis promenaad Maini jõe ääres. Meie õhtu juurde kuulus ka kebab, mida võib leida Saksamaal igal tänavanurgal.

Vaateid Frankfurdist

Viimane päev Mainzis möödus rahulikult. Pidasime Reini jõe ääres pikniku ja käisime väliujulas ujumas. Juba hommikul saime sõnumi, et lend Frankfurdist hilineb, nii et see andis kogu päevaks mõtlemisainet, mida teha, kui reisiplaanid peaksid luhta minema. Lõpuks läks siiski kõik hästi. Pärast reisi said küll kaks meist positiivse koroonatesti, aga õnneks möödus haigus kõigil ilma suuremate probleemideta.

Reini ääres

Oleme väga tänulikud ja õnnelikud, et saime viiekesi võimaluse Mainzis käia ja ootame juba sakslasi meile Eestisse külla! Aitäh kõigile võõrustajatele ja sehen wir uns bald!

Alles sai novembris üks Laheda geograafiatunni projekt läbi, kuid sel korral alustas kohe pärast ühe lõppu juba järgmine. Lahe geograafiatund 2021/22 algas novembris 2021 ja viimane tund anti 2022 juuni esimesel kuupäeval. Nii et sisuliselt said tudengid käia tunde andmas lausa terve aasta vältel!

Kuigi ka sel korral esines hetki, kus koolid pidid tulenevalt nakatumiste pärast tunde ära jätma ning vahepeal pidid ka meie enda tudengite karantiini tõttu külastustest loobuma, siis ikkagi jõuti kokku käia tunde andmas lausa 38-s koolis, millest 24 olid koolid, mida poldud varem projekti raames külastatud. Kuigi koole oli 38, jõudis projekt 40 kooli õpilasteni, kuna üks väiksem kool oli otsustanud jõud ühendada kahe naaberkooliga, et ka nendeni antud projekt jõuaks. Koolikülastuste kõrval jõuti käia lahedat geograafiatundi tutvustamas kahel päeval ka Õpilaste teadusfestivalil. Kokku jõudis projekt 2204 õpilaseni.

Noppeid õpilaste tagasisidest:
“Meeldiv ja lahe tund oli, igav ei hakkanud. Tänan meie kooli külastamast!:)”
“Väga tore oli, meil võiks selliseid tunde rohkem toimuda, kus noored teemast teadlikud inimesed teeksid tunde.”
“Geograafia on alati lõbus.”

Noppeid õpetajate tagasisidest:
“Tunnid olid huvitavad. Tudengid valdasid teemat ja said väga hästi hakkama!”
“Tänan sisuka ja huvitava tunni eest!”
“Üliõpilased olid väga hästi ette valmistunud ja sümpaatsed. Aitäh!”

Laheda geograafiatunni 2021/22 hooajal käisid tunde andmas järgmised tudengid:
Iris Luik, Agnes Rosenberg, Karl Joann Jürimaa, Carol-Iris Aarla, Alar Rõigas, Joosep Aia, Sigrid Paavle, Raely Pärlin, Joosep Truupõld, Martin Haamer, Risto Merdenson, Liina Hints, Daniel Henri Trump. Suured tänusõnad Merli Ilvesele ja Laura Altinile abi eest. Projekti juhtis Elina Maarja Suitso.

Suur kummardus ja aitäh kõikidele asjaosalistele!

Lahe geograafiatund tuleb taas juba sügisel! Registreerumine sügisesteks tundideks avaneb septembris. Kõige paremini saad infot selles osas, kui hoiad silma peal meie kodulehel ja Facebookil.

Küsimuste ja lisainfo korral palume kirjutada lahegeograafiatund@gmail.com.

Projekti tegid võimalikuks Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeerium.