Szczyrki vallutamine

Kui eelmisel aastal selgus 2017. aasta EGEA aastakongressi korraldaja, siis kindlasti tekitas enim elevust sihtkoht, milleks valiti Lõuna-Poolas asuv pisike linn nimega Szczyrk. 30 aasta möödumist üleeuroopalise organisatsiooni EGEA loomisest ei plaanitud ilmaasjata tähistada Poolas. Nimelt lõid Varssavi, Utrechti ja Barcelona tudengid 1987. a ühingu, et ühendada geograafiateadmisi üle Euroopa.  Õnn organiseerida kongressi oli seetõttu EGEA Varssavil (kui ühena loojatest) ja EGEA Krakowil (kuna üksi nii suurejoonelist kongressi on keeruline korraldada). Ülesanne polnud lihtne, kuna rekordarvulisel kongressil tuli vastu võtta umbes 260 osalejat 29st riigist ja 80st linnast.

EGEA-Tartu liikmetest olid kohal Marie Johanna, Kaisa, Mari-Ann ja Merli, kuigi soovijaid oleks rohkemgi olnud. Kongress leidis aset 11. – 17. septembril. Et osalejaid paremini integreerida, korraldati Szczyrki jõudmiseks reisivõistlus. Kõik pidi toimuma spontaanselt, ette midagi planeerida ei tohtinud. Võistlejad said kokku Krakowis ja Katowices, kus moodustati võimalikult eripalgelised tiimid, st igast riigist ja entity-st üks osaleja. Kongressi korraldajad andsid tiimidele juhendid ning 2,5 h aega, et Szczyrki kohale jõuda. Teekonnal tuli koguda võimalikult palju punkte, kasutades eri transpordiliike, tehes endast igas peatuspaigas pilt või video ning osutades ümbruses nõutud objektidele (viimased olid antud juhendis poola keeles).

Marie: “Alustasin oma teekonda Krakowist, kus sain endale tiimikaaslasteks kolm zürichlast. Otsustasime minna bussi peale, et linnast välja jõudes hääletama asuda. Juhtus aga nii, et peale meie oli Krakowis veel 50+ egealast ning me kõik tahtsime sama bussi peale minna. Enamik sinna ka mahtus. Kuid teeolud olid kehvad ja meie 2,5 tundi reisiaega sai kiiresti täis. Peale selle läks buss poole tee peal katki, nii et pidime kambakesi asendusbussi ootama. Võtsime tiimiga vastu ühise otsuse, et ei jätka reisivõistlusega.”

Kui Merli ja Kaisa võistluspaika jõudsid, oli kell juba nii palju, et polnud ühtegi tiimiliiget enam juurde võtta, seega kulges teekond kahekesi. Polnud sugugi lihtne logistikat paika saada, kuid pärast pikka uurimist, küsimist ja bussis-rongis loksumist jõudsime kohale. Preemiaks veel kilomeetri jagu vihmasajus kõndimist mäkke, millesarnaseid Eestis ei leia. Pärast avamistseremooniat said kõik ennast hotellitubadesse sisse sättida ja õhtuseks cultural fairiks valmistuda. Kõik riigid olid välja otsinud oma maa traditsioonilised toidud ja joogid ning kogu õhtu vältel sai käia lauast lauda ning neid mekkida (Kaisa elutarkus: “Ära kunagi joo juustufondüü peale Minttut, see on katastroof.”). Samuti saime kinnitust sellele, et välismaalased armastavad Kalevi valget šokolaadi mustikatükkidega.

Järgmisel päeval oli põhirõhk üldkoosoleku esimesel sessioonil, mil vaadati üle ettepanekud põhikirja muudatuste tegemiseks. Seejärel oli võimalik osa võtta teadussümpoosiumist ning kuulata egealaste teadustöösid mobiilpositsioneerimisest kaugseireni. Õhtu naelaks oli teemapidu “30 years back“, kus mõni oli platsis eriti vahva kostüümiga. Lisaks sai laulda parimate hittide järgi karaokes.

Noppeid linnaekskursioonilt Katowicesse -nende Lasnamägi. Foto: Joanna Svärd

Kolmas päev pühendati teadusekskursioonidele, toimusid väljasõidud erinevatesse paikadesse. Merli ja Mari-Ann käisid vaatamas Katowice linna. Marie käis uurimas, kuidas kohalikud Katowice vana kaevanduslinnaosa, Nikiszowieci, uuendavad. Veel 10 aastat tagasi ei julgetud pimedas Nikiszowiec’i tänavatel käia: lokkas kuritegevus ja elanikud olid vaesemapoolsed. Nüüd on tegu kiirelt nooreneva piirkonnaga, mis Tripadvisori andmetel on number üks koht, mida Katowices külastada! Peale ekskursiooni ja muuseumikülastuse sai kätt proovida ka kohalike kartulikäkkide kluski śląskie valmistamises. Kaisa külastas Gliwice erinevaid tööstuspiirkondi, mida tahetakse linnarahvale tagasi anda.

Sileesia spetsialiteet: kartulipätsid kluski śląskie. Foto: Linde Leenhouts

Õhtuprogramm pühendati korraldajamaale, külalisi kostitati Poola traditsiooniliste toitudega ja näidati ka laulu-ja tantsuoskust.

Poola õhtu. Korraldajad näitavad stiili. Foto: Justyna Damska
Rekreatiivne ekskursioon Pszczyna lossi. Foto: Kaisa Laur

 

 

 

 

 

 

 

Neljandat päeva alustati taas üldkoosolekuga, seekord oli teemaks raha. Anti aru möödunud EGEA-aasta kuludest ja tuludest. Päeva teises pooles toimusid töötoad, kus arutleti ekskursioonide teemadel, tehti postreid ja räägiti mõtetest põhjalikumalt. Kohustuslikuks päevakorra osaks oli samuti regionaalsed koosolekud. Meie võtsime osa loomulikult North&Baltic regiooni koosolekust ja kuulsime ülevaadet möödunud aastast ja tutvustati eesootavaid üritusi. Õhtu naelaks oli kahtlemata support fund auction, mida korraldati esimest korda. Tegu oli osalejatelt-osalejatele loterii ja oksjoniga. Nimelt võis igaüks kaasa tuua midagi huvitavat. Marie võttis kaasa tükikese Eestit põlevkivi ja fosforiidi näol, mille õnnelikuks omanikuks sai Horvaatia tüdruk. Kui loteriipileti hind oli 1€, siis oksjoni kulgu ei osanud ilmselt keegi ette ennustada. Nimelt müüdi seal esemeid ulmeliste summade eest. Purk Soome murakamoosi – 65€! Kõige kallim ost oli mystery box, mis lunastati 117€ eest. Kokku koguti üle 1500€, mis kanti EGEA support fundi, kust saavad toetust taotleda kõik egealased üritustel osalemiseks!

Viies päev möödus seminaride/töötubade all,  esitleti ekskursioonide teaduslikke ettekandeid ja sai jälgida professionaalide paneeldebatti. Kätte oli ka jõudnud kongressi tippsündmus ehk sünnipäevapidu a.k.a “30 years of EGEA Gala Dinner”. Sel õhtul said kõik panna selga parimad riided ja tunda tõeliselt pidulikku õhkkonda. Kohal oli isegi üks EGEA asutajatest isiklikult!

Kaisal õnnestus EGEA loojaga lausa endel teha!

Kongressi kuues päev oli mõeldud puhkamiseks, teisisõnu oli see recreational excursion day ehk virgestavate ekskursioonide päev. Erinevalt teaduslikest ekskursioonidest ei pidanud nendel väljasõitudel ajusid ragistama. Valida sai mitmete matkade ja mäevallutuste kui ka õlletehase külastuse vahel. Marie käis jalgratta- ja kanuumatkal. See oli eelregistreerimiste põhjal kõige populaarsem ekskursioon – kokku 160 soovijat, kuid kohti oli vaid 35. Kuna päev oli sombune ja vihmane, loobusid paljud sellele väljasõidule tulemast ning lõpuks osales inimesi 20 ringis. Kaisa seevastu jäi tõbiseks ning loobus oma esialgsest matkast ning läks selle asemel Pszczyna lossi, mis osutus vägagi vingeks kogemuseks. Tegemist on jahilossiga, mistõttu olid igal pool seintel sarved ja nahad (NB! pole vegansõbralik!). Põnevamaks tegi lossi ka teadmine, et tegu oli olulise kohaga, kus näiteks esimese maailmasõja ajal keiser Wilhelm II sõjaplaane pidas. Merli valikuks sai Babia Gora mäetipp (1725 m) Poola ja Slovakkia piiril, kus pidid meid ees ootama maalilised vaated. Kahjuks ei vedanud ilmaga ja vaevarikka matka järel olime kui siilid udus. Aga rännak oli vägev, polnud palju neid, kes hommikul 6.50 valmis startima olid.

Näide sarvede jms rohkusest Pszczyna lossis. Foto: Kaisa Laur

Õhtu naelaks oli kindlasti kolmas ja viimane üldkoosolek, kus vahetati välja praegune juhatus ning regioonide kontaktisikud. Samuti hääletati järgmise aastakongressi korraldaja poolt. Kandidaatideks olid Helsinki ja Zagreb ning viimane võitis ülekaalukalt ehk Annual Congress 2018 toimub Aadria mere rannikul! Õhtu möödus viimast korda pidutsedes, loomulikult ei puudunud ka legendaarne BDC. Seitsmenda päeva varahommik möödus juba lahkumiste tähe all. Oli ka neidki pidutsejaid, kes sel ajal veel mingil arusaamatul põhjusel koridoris trompetit mängisid, kui Kaisa ja Merli oma pakitud kohvritega vihmasajus tagasi Eesti poole teele asusid.

Sedasi käis üldkoosolekul ametlik hääletamine. Eelmisel kongressil mõeldi küll üle minna digitaalsele hääletamisele, kuid tehnilised viperused võtsid frustreerivalt kaua aega, mistõttu naasti analoogmeetodile. Foto: Marin Radoš
Leia pildilt tartlased. Foto Marcin Zubrowski
Foto: Marin Radoš

Järgmise kongressini või nagu egealased ütlevad: “See you somewhere in Europe!”

#AContheAdriaticSea

EGEA-Tartu viis välismaalased metsa!

13.–16. juulil toimus järjekorras seitsmes Baltic Weekend, mida EGEA-Tartu korraldas kolmandat korda. Ürituse toimumispaigaks valiti Setomaa. Seekord oli osalejaid veidi vähem kui tavaks, koos eestlastega 22. See-eest leidis hetke kõigiga suhelda ja mõnusalt aega veeta. Külalised saabusid Oulust, Helsingist, Trondheimist, Kaliningradist, Katowicest, Viinist ja Brnost.

Esimesed saabujad Tartu Ülikooli ees kohalikku eluolu uudistamas. Lisaks eestlastele on pildil esindatud ka Venemaa, Soome, Norra ja Tšehhi ja Austria. Veidi hiljem lisandus ka Poola.

Esimesel õhtul toimus ekskursioon Tartu kesklinnas ja ühine istumine-tutvumine. Päris hiliste tundideni keegi siiski linna peale ei jäänud, sest teekond Tartusse oli nii mõnelegi üpris kurnav. Puhkust oli ka vaja, sest juba järgmisel hommikul lahkus buss Koorverre, kust algas kanuumatk.

Kuiv treening enne kanuudega jõe peale minemist…
… ja esimesed edusammud jõel.

Kanuumatk toimus lõigul Koorvere-Kiidjärve, mis on üks Ahja jõe ilusamaid osasid. Ühe kanuu reisijad said seda ilu nautida ka ise vette minnes. ?

Pärast kanuutamist algas ürituse peamine osa – jalgsimatk. Ees ootas 8 km kõndimist Taevaskotta, misjärel liiguti rongiga Koidulasse. Kuuldes, et rong sõidab Vene piiri äärde, kartis neiu Viinist, et kui ta magama jääb, võib ta kogemata Venemaal ärgata. Seda siiski ei juhtunud. Koidulasse jõudes järgnes veel 8 km sammumist Piusa lõkkekohta, kus ootas ööbimispaik. Kui hommikul olid inimesed energiast pulbitsevad ja valmis kõigiga suhtlema, siis kilomeetrite kogunedes jäid matkalised üpris sõnaahtraks, tsiteerides samas üha enam Eesli kurikuulsat loosungit Shreki multikatest: “Are we there yet?” Piusale lähenedes ei vaevutud isegi enam teeäärseid marju suhu pistma (ja metsmaasikaid oli tõesti rikkalikult).

Lõpuks jõuti siiski pärale, söödi õhtust ning matkale omaselt koguneti ööpimeduse saabumisel veel paariks tunnikeseks lõkke ümber, enne kui telkidesse magama mindi.

Stiilinäide geograafide telklast. Kui suurema osa matkast oli ilm Eestile omaselt suviselt pilvine, siis loojangu ajaks otsustas päike pilve tagant ka veidi välja piiluda.

Järgmisel hommikul äratati matkasellid parima Eesti muusikaga (loe: klubihitid aastast 2000) ning Pamela oli lausa nii virk, et jõudis hommikuse seenelkäigu teha.

Külastasime Piusa koopaid, kus Merli meile ekskursiooni tegi ning kaesime üle ka külastuskeskuse kõrval oleva liivakarjääri.

Piusa koobastest seekord ühtegi nahkhiirt näha ei õnnestunud. Koobastest väljumise järel tõdes nii mõnigi, et tegelikult on ilm ikka täitsa soe.

Piusa oli aga eelsoojendus Baltic Weekendi kõige nõudlikumale päevale. Rada kulges mööda Piusa jõe paremkallast ning oli eeldatavalt 14 km. Samas võis kilometraaž suureneda, kuna Madli juhtimisel tehti ka veidike off-roadi. Veidi enne sihtkohta jõudmist jaotus seltskond kaheks: need, kes tahtsid lõkkekohta minna kergemat teed pidi, ja teised, kes otsustasid järgida jõelookeid.

Matkamaastik oli vahelduv. Kolati mööda metsateid, jõeääri, äärmuslikematel juhtudel tuli läbida ka tihnikuid.

Öö veetsime Härma lõkkekohas, kus julgemad kastsid end ka Piusa jõkke. Samuti koostas Hendrik mälumängu, mis kontrollis välismaalaste teadmisi Eestist, ning suveöö hämaruses õpetas Marie osalejatele selgeks tuntud rahvatantsud.

Viimane päev viis matkalised lõunaks Vastseliina linnuse juurde. Pärast varemete avastamist ja ühist jäätisesöömist oligi aeg bussi minna ja Tartu poole sõitma hakata. Buss oli nagu matkatee viimased kilomeetridki – haudvaikne. ? Kokkuvõttes pakkus Baltic Weekend palju lõbusaid elamusi ja uusi tutvusi, viimasel päeval oli isegi päikest!

Härma müüride ees viimase päeva alguses…
… ja Vastseliina linnuses, kus matkaseiklused on selleks korraks lõppenud.

Ürituse koordineerimise, matkade koostamise ja juhtimise eest kuulub suur tänu Madlile, Mari-Ann tegi suurepärase töö toitlustajana, Sigrid ja Pamela olid tublid sponsorite otsijad, Hendrik koostas põneva mälumängu, Marie õpetas kõik tantsud selgeks, Merli ja Pamela olid väga asjalikud autojuhid, Ago oli samuti kindla sammuga matkajuht ning Erik ja Raili hoidsid üleval lõbusat matkameeleolu. Suur tänu kõigile kaasalööjatele, et muutsite need päevad meeldejäävateks!

Meie üritus poleks olnud niivõrd edukas ilma toredate toetajateta. Aitäh veelkord, et õla alla panite! 🙂

Välismaalastele jääb vaid üht öelda: See you somewhere in Europe! 🙂

EGEA-Tartu NBRC-l

“…Kui aasta tagasi kuulsin, et kongress toimub siin, siis küsisin Pietult, et kas siin sel ajal (mai esimene pool) lund ka on. Ta vastas kindlalt: Ei! Seda juhtub kõige rohkem kord saja aasta jooksul (Naer saalis).  Kuu aega tagasi Pietu kirjutas mulle, et siin on kõik lund täis – kõik nende plaanid, matkad, ta ei tea, mida teha…” Selline mõte kõlas kongressist kokku võtet tehes Marek Borkowski suust. Korraldajad ja üle-euroopalise EGEA juhatuse liikmed vaatasid tagasi nii viimasele kongressinädalale kui ka kogu korraldamisperioodile, enam kui aasta pikkusele projektile. Lumi (ja ka mõni muu ootamatu tegur) oli osa plaane segi löönud. Sellegipoolest, kokku suudeti panna midagi suurepärast. Oli nii mõndagi, millele tagasi vaadata…

9.-13. mail 2017 Soomes,  Oulanka rahvuspargis toimunud kongress oli kõige põhjapoolsem EGEA ajaloos. EGEA Oulu ja EGEA Turku koostöö tulemusena leidis aset NBRC’17 ehk North and Baltic Regional Congress 2017. Sel korral oli teemaks “Opportunities of Peripheral Areas”, mis käsitles ääremaastumise võimalusi ja väljakutseid. Teemavalik oli loogiline – vähe sellest, et Soome on Euroopa mõistes perifeeria, võib Oulankat ka Soome mõistes ääremaaks pidada. Kes viiel sealveedetud päeval üldse mingisugust liikumist nägi, võis üsna kindel olla, et tegemist on kas põhjapõdra või geograafiga. EGEA-Tartut olid esindamas Merli, Raili ja Ago.

Avasõnad Noora Moilanenilt.

Kongessi sisutiheda ja erinevaid üritusi hõlmava programmiga tehti algust Oulu ülikoolis. Neile, kes kongressil esmakordselt, tehti lühike sissejuhatus sellest, mis toimuma hakkab ning sellele järgnes juba ürituse pidulik avamine. Peale avasõnu esines Jukka Käyhkö (Turu ülikool) teemal “Geography as a transdisciplinary approach: solving the reindeer dilemma” ja Kaj Zimmerbauer (Oulu ülikool) teemal “Supranational regionalization and identities in the periphery”.

Pärast ametliku osa lõppu viis buss osalejad Oulanka rahvusparki. Esimene õhtu võeti vastu piduliku õhtusöögiga.

Ago töötoas.

Teine päev algas töötubadega. Valida oli võimalik viie erineva töötoa vahel. Ago osales töötoas Integrated rural mobility – Transportation systems of the future. Vaatluse all olid erinevad võimalused lahendamaks transpordiprobleeme ääremaadel. Ettepanekuteni jõuti eelkõige loova mõtlemise kaudu – kõigepealt loodi oletatav situatsioon, see kanti kaardile ning sellele hakati transpordisüsteemi planeerima. Fookuses olid Šveitsi mägede vahel olevad väikekülad ja hõredamalt asustatud piirkonnad Soomes (ehk enam-vähem kogu Soome).

 

Turismimarsuudi koostajad peatuspaigas.

Merli osales Touristic path wonders of Oulanka töötoas, mille käigus loodi Oulanka rahvusparki turismimarsruut, mis aitaks kaasa sealse piirkonna arengule. Töötoast osavõtjad koostasid turismimarsruudi eelnevalt väljatöötatud peatumispunktide alusel. Punktide märkimiseks kasutati mobiilirakendust Oruxmaps, mis imporditi hiljem ArcGisi.

Raili oli VGI (Voluntary Geographic Information) – Opportunity to map peripheral areas töötoa üks läbiviija.

Kuigi teine päev kulus peamiselt töötubadele, toimus õhtul ka EGEA fair, kus tutvustati võimalusi kaasa lüüa üle-euroopalise EGEA töödes ja tegemistes.

Õhtu jätkus Cultural Fairiga. Kõik osalejad olid traditsioonilist söögi- ja joogipoolist oma koduriigist kaasa võtnud. Sai laudade vahel ringi käia ja proovida.

Kolmas päev oli pühendatud ekskursioonile: valikus oli kolm erineva raskusastmega matka. Merli ja Ago võtsid osa Pieni karhunkierrose 12-kilomeetrisest matkast. Matkarajad olid lumised, nii mõnedki trepid kinni jäätunud. Korraldustiim kontrollis iga osaleja jalanõusid – on need ikka piisavalt kõrged, kas pole tallad liiga libedad. Ühe Vene tüdruku jalavarjude sobivus seati sügava kahtluse alla: “Do you really think that you can hike in these shoes? They are so small…” – “Yes! Come on! I’m Russian!” – “Well, alright, but you have to go back by yourself, if you can’t make it.” Matkarajad olid tegelikkuses üllatavalt heas korras ja tagasi ei pidanud pöörduma loomulikult keegi. Ilm oli pea sama vaheldusrikas kui maastik – ühel hetkel paistis päike, järgmisel tuiskas lund näkku.

Rippsild, mille võis ületada korraga vaid üks inimene.

Rada liikus suures osas mööda Oulanka jõe kallast, nii avanes vaade sügavale jõeorule ja selle ääres paiknevatele metsadele. Metsa vahel võis tuvastada lisaks tavapäraste oravate ja jäneste jälgedele ka põhjapõtrade ja isegi karu omasid. Matka jooksul sai kärestikulist jõge mitmel korral ületatud rippsildadel. Seekord siiski kedagi sealt alla kõigutada ei õnnestunud ja kõik jõudsid tervelt tagasi.

Eelviimase õhtu teemaks oli Soome (Finnish yourself) – kõigile anti soomekeelsed identiteedid ja sai end erinevate Soome-teemaliste mängudega proovile panna – kui hästi tunned kohalikke kuulsusi, kohanimesid, kuidas saad hokikepiga hakkama? Muidugi oli õhtu üheks osaks ka saun.

Kitka jõgi ja selle eesotsas olev väike Kalliosaari.

Neljas päev oli programmi poolest tihe. Hommik jätkus töötubadega. Pärast lõunapausi toimus traditsiooniline regional meeting, kus EGEA-Tartut esindas Merli. Lühidalt sai iga entity sõna ja seejärel arutati juba üldisi teemasid, tutvustati juhatuse tegevust ja tulevasi üritusi.

Regionaalse koosoleku järel oli aeg töötubade ettekanneteks. Igal töötoal oli 15 minutit, et oma tegevustest teistele väike ülevaade teha. Korraldajad jätsid kõigile töötubade ettekandmise viisi osas vabad käed ja et kõik soovisid erineda (ärme powerpointi küll tee) esitlesid praktiliselt kõik rühmad oma mõtteid sketšide või näidenditena, ikka täiesti ühtemoodi.

Ja nii jõudiski kätte kongressi lõputseremoonia – lausuti lõppsõnu, tehti kokkuvõtteid. Õhkkond oli emotsionaalne. Kaks soomlasest korraldajat oleks peaaegu ehk poetanud pisaragi, aga sel korral jäi see siiski peaaeguks.

Eesti esindus kultuuriõhtul.

Tagasisõit algas järgmisel hommikul. Bussisõit oli uimaseks järelkajaks möödunud nädalale. Prooviti näidata filmi. Heli ei läinud tööle, mille peale nii mõnigi inimene ühmas rahulolevalt ja magas edasi. Ilm jätkas mängimist – aeg-ajalt tuiskas lund, seejärel paistis päike. Tasapisi Oulu poole vurades asustus tihenes. Kohale jõudmisele järgnesid pikad hüvastijätud ja oma koduteed jätkati juba erinevaid radu pidi.

 

 

 

 

Fotode autor Sanna Kujala.

From Russia with love

Teksti ja piltide autor on Kaisa Laur.

Alljärgnev tekst on subjektiivne ja poliitiliselt ebakorrektne. 

14-20.03.2017 viibisid viis meie egealast – Ago, Marie, Gettel, Madli ja Kaisa – Kaliningradis.

Venemaaga asjade ajamine on keeruline. Kuna bürokraatiamasina rattad käisid aeglaselt ringi, juhtus nii, et saime oma viisakutsed kätte kümme päeva enne minekut. Et viisakeskus nädalavahetuseti ei tööta, läks asjaajamine lõpuks nii kiireks, et saime oma reisidokumendid kätte vaevu tund aega enne bussi väljumist. Teekond Tartust Kaliningradi kulges läbi Riia, kus me tegime lühikese tunniajase linnapeatuse, mis oli sissejuhatuseks kõikidele nendele kilomeetritele, mida me reisi ajal maha kõndisime. Bussisõit ise kulges suhteliselt sündmustevaeselt, piiri saime ületatud kõigest tunniga, mistõttu saabusime Kaliningradi hommikul kell pool seitse, üle poole tunni varem kui plaanitud. Meid võtsid vastu kolm kohaliku EGEA liiget: Julia, Kristina ja Artur, kes viisid meid meie ööbimiskohta, kus ootas meid pannkooke küpsetav Marina. Olles öö läbi bussis loksunud, on raske soovida paremat vastuvõttu.

Meie ööbimiskohaks oli magistrite ühikas. Tuleb välja, et Venemaal on baka- ja makatudengite elukohad eraldi. Magistrantidele mõeldud elukohad (vähemalt see, kus meie viibisime) on igati tipp-topp. Elatakse kahekesi võrdlemisi suures toas, igale toale eraldi vannituba ja suur köök. Bakatudengid seevastu elavad kehvemates tingimustes, mis kirjelduste järgi meenutab vana head Mordorit.

Saime terve nädala jooksul tunda ehtsat vene armastust ja hoolitsust, mis kohati tundus lausa veider. Nimelt ei elanud kohaliku EGEA liikmed meiega, vaid enda ühikas, mistõttu tuli Marina igal hommikul kell kaheksa spetsiaalselt selleks, et süüa teha. Samuti ei einestanud nad kunagi meiega koos. Üldiselt võib öelda, et keskkond oli väga kontrollitud ja meid üksi kuskile minna ei lastud.

Eelnev lõik võib tunduda veidi veider ja negatiivse alatooniga, kuid palun ärge mõistke mind valesti. Võin julgelt väita, et Kaliningradis käik oli mu elu üks parimaid reise. Mitte selle pärast, et me oleks teab mis erilisi maailmaimesid või ahhetama panevaid paiku näinud, vaid just seetõttu, et saime omal nahal tunda kohalikku kultuuri. Tegu oli küll selgelt turismikülastusega, mistõttu me päris kohalike kombel ei elanud, kuid siiski oli see sada korda etem, kui mingis hotellis basseini ääres lösutamine. Minu jaoks oli see reis üsna lähedane sellele, millline ideaalne turism peaks olema. Moraal: korraldage rohkem EGEA vahetusi.

Kaliningradi minek tekitas minus mõnes mõttes kahetisi tundeid. On ju Kaliningrad kui selline eksisteerinud vaevu 70 aastat. Enne seda oli tegu Ida-Preisimaa pealinnaga, mis kandis nime Köningsberg. Ajalooliselt elasid piirkonnas preislased, kes 17. sajandiks assimileeriti sakslaste hulka. 1944. aastal pommitasid Briti õhuväed linna sisuliselt maatasa, aasta hiljem läks see Nõukogude Liidu koosseisu, kus see 1946. aastal Mikhail Kalinini auks ümber nimetati. Kusjuures nimetatud isik pole kunagi piirkonda külastanud. Seejärel sunniti saksa elanikkond regioonist lahkuma ja asendati Nõukogude Liidu kodanikega, kes olid peamiselt pärit Valgevenest, Baltimaadest, Ukrainast ja Venemaalt, muidugi muudeti ametlik keel vene keeleks. Sarnaselt Tartuga oli Kaliningrad suletud linn, mis avanes välismaailmale alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Tegelikult on praegugi tegu olulise militaartsooniga Venemaal, kus liikumine on mõnevõrra piiratud. Näiteks ei lubatud meile näidata ülikoolihooneid, kas või selle pärast, et me ei saaks teada, kus pommivarjendid on jne.

Mõned üksikud säilinud majad nn Kalakülas

Arvestades seda, kui noor on Kaliningrad võrreldes ajaloolise Köningsbergiga, mille ajalugu arvestatakse alates aastast 1255, tekkis muidugi küsimus piirkonna kultuuriruumi ja olemuse kohta, et kas tegu on Venemaale kuuluva tuntavalt saksa alaga või midagi muud. Võib siiski öelda, et kaua mul selle üle juurelda ei tulnud. Juba esimestest sealveedetud hetkedest oli selge, et tegu on siiski Venemaaga. Küll läänelikuma, aga siiski Venemaaga. Mis pani järele mõtlema meie enda ajaloo ja kultuuri peale. Me oleme ikka kuratlikult õnnelikud, et meil on siin enda pisitilluke rahvusriik, kus me saame vabalt eesti keeles rääkida. Kahjuks ei oska me öelda, milline on Kaliningrad võrreldes ülejäänud Venemaaga, kuid võib arvata, et seda väärtustatakse kui läänes asuvat linna. Päris mitmed kohalikud tudengid, kellega me rääkisime, tõid Kaliningradi kolimise põhjuseks välja just selle, et linn asub läänes, teiste Euroopa riikide keskel. Sellegipoolest on reisimine viisade ja paberimajanduse tõttu neile üsna keeruline, samuti tuleb „suurele Venemaale“ minekuks läbida Leedu koridor. Väidetavalt on see tavaline, et kui inimesel pole „suurel Venemaal“ sugulasi või tuttavaid, võib vabalt juhtuda nii, et ta oma eluajal sinna jalga ei tõsta.

Kaliningradis viibides sattusime kogemata peaaegu peale sellele, kuidas tähistati teatud paari aasta tagust Euroopa pinnal toimunud veidi vastuolulist sündmust, kus muuhulgas mängisid üsna suurt rolli tundmata päritolu rohekad mehikesed. Nimelt olime giidituuril nn Vabaduse väljakul, kuhu pandi mingisugust välitelki üles. Uurimise peale, et mis toimuma hakkab, ei osanud kohalikud midagi kosta. Järgmisel hommikul taaskord väljakut ületades seisid tänava ääres soomukid, millega inimesed pilte tegid. Selle üle, kas kohalikud egealased läksid ähmi täis või võtsid asja irooniaga, me tagantjärele kokkuleppele ei jõudnud. Möödudes eelneval päeval püstitatud telgist, nägime, et nüüd oli selle tagaseinale ilmunud hiiglaslik slogan, mille sõnum oli „ühtne rahvus, üks riik“.

Külaskäik Kaliningradi oli täis organiseeritud kõikvõimalikke tegevusi, mille intensiivsus meenutas põhikooliaegseid klassiekskursioone. Igasse päeva pidi kindlasti kuuluma vähemalt üks muuseumikülastus, olgu tegu suuremate ja uhkemate merevaigu- või okeaonoloogiamuuseumitega või pisemate veidi segase kontseptsiooniga majakestega keset metsa.

 

Kuna Kaliningrad on suur merevaigutootja, läksime esimesel päeval otse loomulikult merevaigumuuseumisse, kus kõikvõimalike žedöövrite hulgas oli ka Lenini nimelise laeva makett (mille peal oli helikopter!), merevaiku talletunud sisalik ja legendaarse merevaigutoa seinapaneeli makett. Osade allikate väitel paiknes sõja ajal osa legendaarsest merevaigutoast Köningsbergi lossis, enne kui see teadmata kadus.

 

Okeanoloogia on Kaliningradis au sees. Ka Kanti nimelise ülikooli geograafiatudengitel on võimalus spetsialiseeruda kas poliitilisele geograafiale või okeanoloogiale. Seal asub kuulus uurimisalus Vityaz, millega  mõõdeti 1957. aastal Mariaani süvikut.

Muuhulgas käisime ka allveelaeval, mis kahjuks või õnneks kunagi lahingutegevuses ei osalenud. Giidiks seal oli igati rõõmsameelne, sõbralik ja igati vanaisaliku olekuga härra, kes oli tollel laeval ise kunagi teeninud. Demograafilisest aspektist väärib mainimist see, et kui Eestis giidinduses vanemaid mehi pigem ei kohta, siis seal oli see tavaline.

 

Дом Советов

Kunagi oli selle maja kohal Köningsbergi loss. Seitsmekümnendatel hakati sinna ehitama maja, millest pidi saama Kaliningradi oblasti keskne administratsioonhoone. Paraku sai Nõukogude aeg otsa, mistõttu jäi maja tühjalt seisma. Kui 2005. aastal tähistati Kaliningradi/Köningsbergi 750. aastapäeva, mille tähistamisel osales ka härra Putin isiklikult, värviti maja helesiniseks, pandi ette aknad ja katuselt lasti õhku suurem kogus ilutulestikku. Kuigi brutalistlikku maja peetakse üsna koledaks, on see siiski üsna populaarne (võib-olla veidi ebaseaduslik) külastuskoht, kus noored armastavad hea vaate tõttu näiteks valentinipäeva tähistada. Selleks tuleb poetada valvurile suurusjärgus 200 rubla ja loota, et sa vahele ei jää.

 

Köningsberg oli linn, kust kuulus filosoof Immanuel Kant eluajal oma jalga välja ei tõstnud. Seal ta sündis, elas ja suri. Otseloomulikult võib näha Kaliningradis Kanti hauda, ka meie võõrustajate ülikool kannab tema nime. Kanti haua juures saime ka geopeitust mängida.

Kaliningradis on palju hulkuivaid koeri. Üldiselt on kutsad vaktsineeritud-steriliseeritud-kastreeritud ja kõrvadest sildistatud nagu väiksed vasikad. Samas tuleb tõdeda, et küllap nad elavad täitsa mõnusat elu, sest kõik koerad, keda me nägime, olid täitsa ümarad, läikiva karvaga ja lustlikud. Üldiselt on kutsad väga sõbralikud ja usaldavad. Kui neile vähegi tähelepanu pöörata, viskavad enamik neist selili maha, et sa neid kõhu pealt sügaksid. Inimesed neist eriti välja ei tee, vihmase ilmaga pikutasid nii mõnedki kutsad südamerahuga rongijaamas. Kui me seitsme tunni möödudes jaama tagasi läksime, polnud nad oma asukohta muutnud. Muidugi on nad meisterlikud toidulunijad ja niisama kleepekad, kes sind naljalt maha jätta ei taha. Nii saime meiegi ühel õhtul koju jalutades kolmeliikmelise koertest ekipaaži, kes meid truult linnast ühika ukseni saatsid.

Bussisõit Kaliningradis on omamoodi kogemus. Igasuguste moodsate süsteemide asemel on otsustatud jääda truuks vanadele lollikindlatele meetoditele, mis tähendab seda, et iga bussi peal on üks keskealine naine, kelle töö on müüa pileteid. Sõiduõiguse saab lunastada 20 rubla eest. Umbes pooleteist sentimeetri laiused piletid on keeratud rullidesse, mida müüja kannab kummidega kinnitatult enda sõrmede ümber, aasides pidevalt mööda bussi ringi, veendudes, et kõik ikka reeglitele kohaselt piletid lunastavad. Muuseas mingit vormiriietust neil pole. Lisaks bussidele sõitsid Kaliningradis ringi ka trollid ja trammid, mis mis meenutasid kunagisi Tallinna omi.

Aastal 2018 peetakse FIFA World Cupi raames Kaliningradis neli mängu. Seetõttu ehitatakse sinna uut staadiumit, samuti avastasime sündmusele pühendatud kaevuluugid. Käima on lükatud suur vabatahtlike programm, mida veab üks Lätist pärit naisterahvas. Vabatahtlikke on kokku tuhandeid, sh ka meie võõrustaja. Vabatahtlikud hoiavad tugevalt kokku, väidetavalt on tegu nagu suure perega.

Viimased kaks päeva viisid meid Kaliningradi linnast välja Svetlogorskisse ja Kura säärele, mis on populaarsed turistikad.

Külastasime ka kohta, mida tuntakse ka tantsiva metsa all, kus puud on veidralt krussis. Väidetav põhjus on selles, et kahjurid hävitavad puude tipud ära, mistõttu see peab kasvusuunda muutma. Pildil olev aasakujuline puu on eriti populaarne vastabiellunute seas, kellele meeldib sealt läbi ronida. Et kaitsealusele loodusele mitte liiga teha, on puu nüüd kaitstud võrega.

Kohtasime ka luiki, kellele väga meeldis inimeste saapaninasid maitsta.

Samuti leidsime kassidele pühendatud ausamba.

Gettel:
“Kaliningrad oli mu esimene külastuskäik Venemaale ja väga tore oli kandiga tutvuda kohalike juhendamisel. Päevad olid hommikust õhtuni täis igasugu tegevusi ning sammulugeja lubas pärast viit päeva seal nädalaks ajaks puhkuse võtta. Mu jaoks kõige huvitavam oli allveelaeva külastus, sest giid rääkis lugusid, kuidas ta koges elu koos 80 mehega vee all ja kuidas seal tähtsamad mehhanismid töötavad. Väga meeldis ka päev looduses ehk väljasõit Kura säärele. Suure üllatuse valmistas mulle kohalike organiseeritus ja hea meel, et Kaliningradil on euroopalik taust. Lisaks veel kõik need hulkuvad koerad. Sellega seoses on huvitav lugu ka – ootasime bussijaamas bussi, et sõita kesklinna teiste kohalike egealastega kohtuma. Bussipeatuses oli üks armas koer ja ma paitasin teda, enne kui hüppasime bussile. Tunde hiljem kesklinnas, kui hakkasime kohtumiselt kodu poole minema, oli see sama koer meid üles leidnud ja ootas maja ees! Kuidas tal see õnnestus!? Minu süda sulas igatahes!“

Ago:
„Tagantjärele, minu esimene kokkupuude Kaliningradiga ei olnud just kõige sõbralikum. Kell oli värskelt saanud kuus ja olles äsja ärganud, ei omanud ma unesegasena veel täit arusaama sellest, kus ma olen ja mis mu ümber toimub. Kui mu pea mõneti selginenud oli (“ahhjaa, siin me siis oleme”) ajasin ma dressipluusist kokkumätserdatud padjahakatise omale selga. Buss vuras veel enne lõpp-peatusesse jõudmist näiliselt sihitult järgmised pool tundi linna vahel ringi. Mu väljapuhkamatusest apaatsale pilgule avanes vaade millestki tuulisest, märjast ja kergelt tolmusest. Ja sellele kõigele said mu hilisemad kogemused ka hulgaliselt tõendusmaterjali. Aga liinibussides ringisibavad kontrolörid (kel kuidagi õnnestub kõigile keset sõitu pilet müüa), hämmastavalt püüdlikud ja hoolivad kohalikud ja tudengid, vastuoluline ajalugu (ning reaalsus) tõestasid, et Kaliningrad on nii mõndagi enamat: linn, mille elanikud on oma kodukohaga tugevamini seotud kui meie oma nutiseadmetega. Nii et kokkuvõtteks – ägedad tutvused, põnevad teadmised, väikesed seiklused ja pannkoogid ploomimoosiga – vahetus pakkus mulle elamusi ja mõtteainet pikemaks ajaks.“

Marie:
“Kaliningrad meenutas mulle veidi Narvat – kunagisest ajaloolisest linnast on alles jäänud umbes neli maja ja munakiviteed. Tegu oli omapärase kohaga, mis osalt meenutas Euroopat, samas oli tuntavalt Vene hingega. Mitmed “suurelt Venemaalt” pärit kohalikud, kellega me rääkisime, ütlesid, et Kaliningradi elanikud on tuntavalt rahulikumad ja vähem temperamentsed kui riigi teistes osades. Nende vaoshoitust ja sõbralikkust tundsime ka meie. Huvitav asjaolu kogu Kaliningradi oblasti kohta on ka see, et erinevalt paljudest teistest kohtadest domineerib sealses turisminduses saksa, mitte inglise keel.”

Madli:
„Tegemist oli minu kolmanda EGEA vahetusega. Igaüks neist on olnud erinev, kuid kõik omamoodi toredad ja silmi avardavad. Õnneks on mul vedanud reisikaaslastega – seekordne reis Kaliningradi oli väga meeleolukas ning nalja sai palju. Mulle meie sisukas programm meeldis – saime näha väga palju erinevaid Kaliningradi ja ümbruse vaatamisväärsusi ning tutvuda veidi koha ajalooga.“

 

Kaliningradlastega kohtume juba varsti! Nimelt on nad meil külas 9-15.04.2017. Seniks aga veel üks väga märg grupipilt. Vasakult: Madli, Ago, Gettel, Julia, Artur, Kristina, Marie, Kaisa.

 

Reisiklubi Elli Altiniga

Neljapäeval, 23. märtsil toimus taas EGEA-Tartu reisiklubi. Seekord oli meil külas Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi geograafiaõpetaja Elli Altin, kes on olnud eeskujuks ja õpetajaks paljudele praegustele ja endistele geograafia eriala tudengitele.

Toimus ka midagi teistsugust ja põnevamat võrreldes tavaliste reisiklubidega: esineja ilmestas oma reisimälestusi piltidega, mis kuvati projektoriga diapositiividelt – mõnedele kohalviibijatele oli see suisa esimene taoline kogemus.

Pilkases pimeduses jagus silmi vaid värvilistele diaposiitividele.

Reisimist alustas Elli juba geograafiaõpingute esimesel kursusel. Matkamine ja reisimine oli 70ndatel tudengipõlves väga populaarne. Tuli ette isegi olukord, kui septembri alguses oli 25 tudengist loengus kohal vaid 7 – kõik teised olid matkamas. Ta tõdes, et ühe matkaga võis õppida rohkem kui isegi ühe õppeaastaga. Õppejõudude suhtumine tudengite reisimisse oli siiski erinev.

Oli neid, kes olukorraga leppisid, kuid teised nõudsid loengutes kohal käimist ja pidasid õppimise ajal reisimist vastuvõetamatuks. Nii jäi Ellil neljandal kursusel pärast talvist sessi piiritsooni reisimata, sest õppejõud võttis ära piiritsooni load, kuna ei tahtnud, et tudengid kooliajast matkamas käiksid. Reisikihk oli aga suur, nii otsustasid noored tudengid paberlennukiga vastu kaarti visata ja reisi sihtpunkti hoopis välja loosida. Lennuk maandus keset Baikali järve. Nii sõitsid tudengid lennukiga Irkutskisse ja sealt edasi Barguzini looduskaitsealale.

Telegramm, kus aadressiks oli ainult linn ja nimi, kuid mis jõudis õige inimeseni, sest telegrammi sisu oli matkamisest.

Tegelikult oleks lennuki peale minemiseks olnud vaja luba, kuid nende käes ei küsitud. Elli sõnul arvati ilmselt, et kuna ükski normaalne inimene sellisel aastaajal looduskaitsealale niikuinii lennata ei taha, peab olema tegemist kohalikega. Sihtpunkti kohale jõudnud, said matkasellid tööd metsavahtidena. Nende ülesanne oli iga tunni aja tagant helistada looduskaitseala keskusesse ja anda aru: kas leidub röövpüüdjaid või salakütte; mitu autot on läbi jää vajunud? Kui tuli aeg metsavahiametist lahkuda, otsustati minna Baikalile ja hääletada naaberkülla. Seal leiti tööd nõudepesijana (milleks tuli lausa eksam sooritada!) ning tehti koostööd ka kohaliku meteoroloogiajaamaga. Rõõmu oli kohalikega kindlasti rohkem kui muresid: üks mees andis suisa ära oma viimased sokid, et lihtsalt midagi kinkida.

Arvukalt on Ellil matkanud ka koos õpilastega 7. klassist kuni gümnaasiumini. Meil õnnestus näha pilte retkest Karakumi kõrbes, teiste matkade kuulamise jaoks jäi aega väheks. Ööbiti ühiselt telgis, kuhu mahtus vabalt 10 inimest. Telgil oli olemas vaid keskmine vai, mis hoidis katusealuse püsti, ülejäänud vaiad tuli ise leiutada. Karmides oludes õppisid noored kooliõpilased lisaks muudele teadmistele hindama ka vee tähtsust ja tihti tehti ka vahetuskaupa, et kustutada janu 100ml veega.

Elli Karakumi kõrbes kaamliga.

Rinda tuli pista ka kõiksugu sekeldustega: reisidel on teda kokku arreteeritud lausa 3 korda. Ühel korral toimus see Kaukaasias Musta mere ääres, kui vales tsoonis viibides peeti nende seltskond kinni. Küsimusele, mida nad seal teevad, vastas Elli naljatades, et plaanivad Türki põgeneda.  Korrakaitsjad aga nalja ei mõistnud ning matka jätkamiseks tuli kadalipp läbida, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult.

Meil on ääretult hea meel, et Elli jagas meiega oma vahvaid reisimälestusi ja -kogemusi! Kuigi praegune maailm on hoopis teine kui meie külalise nooruspõlves, jagas ta meiega siiski mõnda nõuannet, mida reisimisel silmas pidada:

  • Kõige tähtsam on hea reisikaaslane
  • Kõige mugavam reisiseltskonna suurus on kaks inimest. Kui inimesi on rohkem, kaob tõenäoliselt keegi ära.
  • Naistel on turvalisem reisida koos meestega.

Suured tänud Ellile tulemast ja Märdile, kes vestlust modereeris!

Winter Weekend 14-15.01.2017

Juba vaikselt tradisiooniks saav üritus, Winter Weekend, leidis sel aastal aset Unipiha Algkoolis – Tartust ligikaudu 20 kilomeetri kaugusel asuvas väikeses koolimajas Pangodi järve ääres. Kahepäevane üritus oli täidetud sisukate tegevuste ja mõnusa ajaviitmisega. Osalejaid oli seekord 12.

Ürituse alguseks viidi läbi lühike tutvumisring. Räägiti sellest, kust pärit ollakse (enne ja pärast haldusreformi), oma hobidest ning huvidest. Kiire tutvumise järel rääkis egealane Gettel oma kogemustest erasmusega Trondheimis õppides. Lisaks õppetööle jätkus Gettelil ka aega tutvuda Norra kauni loodusega ja väga huvitav oli kuulata kokkuvõtteid mitmetest põnevatest (ning vahel ka katsumusterohketest) matkaseikadest. Seejärel söödi lõunat ning suunduti ühiselt matkale, mis viis läbi lummava kuppelmaastiku ning üle jääga kaetud Pangodi järve. Pärast järvekaldast üles sammumist lõppes kuuekilomeetrine õhtune jalutuskäik kooli ees.

Holger ja Hendrik olid ette valmistanud viktoriinid, nii et kosutavale õhtusöögile järgnes tunnike huvitavaid küsimusi veel huvitavamate vastustega. Viktoriinide tase varieerus märgatavalt, ning nii sai eristada tugevad nõrkadest. Õhtu lõpetuseks oli kõigil huvilistel võimalik sisse astuda sauna.

Järgmisel hommikul avanes Merlil suurepärane võimalus viimaste unimütside äratamiseks kõlistada koolikella. Võimeldi, söödi hommikust ning seejärel viis veel juhatus läbi lühikese geograafiateemalise viktoriini ning rääkis kevadplaanidest. Jutuks tulid nii plaanitavad üritused, vahetused kui ka regiooni kongress Põhja-Soomes. Seejärel istuti ja vesteldi veel niisama, pakiti kokku magamiskotid ning asuti koduteele.
Täname ürituse korraldajaid ning kõiki, kes Winter Weekendile kohale tulla said  toreda nädalavahetuse eest!

dsc_2858
Ürituse üheks suurimaks staariks oli soe ahi

dsc_2908

Teksti autorid Ago Tominga ja Patrick Joan Thomson
Piltide autor Holger Ehrlich

Geograafianädala viktoriini ja nutiorienteerumise tulemused

14.-18. novembril toimunud üleilmse geograafia nädala raames korraldas EGEA-Tartu kooliõpilastele miniveebiviktoriini. Sama nädala kolmapäeval said Tartu kooliõpilased osaleda geograafiaõpetajate Priit Pensa ja Vaike Rootsmaa korraldatud nutiorienteerumises.

Veebiviktoriin

Natuke statistikat: teisipäevast neljapäevani kestnud viktoriinil osales kokku 132 õpilast Valgast Tallinnani ja Kuressaarest Narvani. Neist põhikooliõpilasi oli osalejate seas 94 ja gümnaasiumiõpilasi 38.

Küsimused olid teisipäeval planeerimisalased, kolmapäevase GIS-päeva puhul geoinformaatika ja kartograafiaga seotud ning neljapäeval loodusgeograafilist laadi. Põhikooliõpilastele oli igal päeval 1-2, gümnaasiumiõpilastele 2-3 küsimust. Kõik küsimused on koos vastustega leitavad siit.

Põhikooliõpilaste parimad:

1.-4. koht – Sander Tammer Tallinna Prantsuse Lütseumist
1.-4. koht – Joel Kokla Tallinna Prantsuse Lütseumist
1.-4. koht – Marta Jakobson Tartu Descartes koolist
1.-4. koht – Karl-Martin Voovere Tartu Mart Reiniku koolist

Gümnaasiumiõpilaste parimad:

1.-2. koht – Mauri Lehikoinen Kilingi-Nõmme Gümnaasiumist
1.-2. koht – võistkond Tartu Jaan Poska Gümnaasiumist koosseisus Georg Erik Kolina, Kristo Kama ja Gert Air Allas
3.-4. koht – Maria Kerman Tartu Jaan Poska Gümnaasiumist
3.-4. koht – Naatan Hollman Viimsi Keskkoolist

Nagu alati esimesel korral, juhtus ka meiega – kui suuremale osale küsimustele leiti vastused lihtsalt ja loogiliselt, oli ka kaks küsimust, mis õpilastes segadust tekitasid.

Nimelt küsimusele “2016. aasta suvel võeti Eestis vastu üks teistmoodi planeering – ühtki selle liigi planeeringut ei olnud varem Eestis kinnitatud. Mis sorti planeeringuga on tegu ja millist Eesti ala see hõlmab?” anti valdavalt kahte erinevat vastust. Õigeks vastuseks loeti siinkohal merealade planeeringut, mis hõlmab Hiiumaa ümbrust. Planeering võeti vastu 20. juunil 2016. aastal. Üpriski populaarseks osutus vastajate seas ka “Kaitseväe keskpolügooni eriplaneering”, mis on seotud tänavuse aastanumbriga selle poolest, et Vabariigi Valitsus algatas 21. juulil 2016 eriplaneeringu koostamise. Nii võiski segadus tekkida, sest Riigiteatajas on “vastu võtmise” kuupäev täiesti olemas, kuid tegu on hoopis eriplaneeringu algatamise otsuse vastu võtmise kuupäevaga, mitte valmisplaneeringu kinnitamisega.

Lisaks tekitas vastajates segadust järgnev küsimus: “On teada legend, et kui Tallinna linn ühel päeval valmis saab, ujutab Ülemiste vanake linna üle. Kas see on ka loodusgeograafiliselt võimalik? Miks?”. Korraldajana oli keeruline vastuseid lõppeks hinnata, sest küsimusest saadi aru nii- ja naapidi. Ootasime vastuseks seost järve ja Tallinna kõrguserinevuste vahel, kuid selle peale paljud ei tulnud ning vastati hoopis sademete, tornaadode, orkaanide, järve suuruse ja teiste aspektide kohta. Tähelepanu väärib ka fakt, et küsimuses oli juttu müütilisest tegelasest Ülemiste vanake, kes on oma nime saanud Ülemiste järve järgi, kellel aga merega miskit seost polnud, nagu paljud oma vastustes pakkusid. Tegu on korraldajate apsuga ja proovime järgmine kord nii keerulist ja segast küsimust mitte sõnastada! 🙂

Tänaseks võib, loodetavasti, ka veebiviktoriinile joone alla tõmmata. Kõik esinelikusse jõudnud õpilased peaksid olema kätte saanud diplomi ja väikese meene. Auhinnad toimetati kas otse õpilase kätte, tema geograafiaõpetajale või kooli valvelauda.

 

Nutiorienteerumine

Võistlusel osales 20 kolmeliikmelist võistkonda kümnest erinevast Tartu koolist. Kõige edukamad olid Tartu Forseliuse kooli õpilased koosseisus Uku Parts, Tauri Pannik ja Tarmo Veidenbaum. 2. ja 3. kohta jäid jagama Tartu Annelinna Gümnaasiumi võistkonnad. Lõpliku tulemuste tabeliga saab tutvuda siin. Lisaks said rohkem tunnustust need võistkonnad, kes osalesid nii viktoriinil kui orienteerumisel.

 

Aitäh kõigile osalejatele! Võistleme taas järgmisel aastal!

Doonoripäev – me tegime seda taas!

2015. aastal Tartu Ülikooli geograafiatudengite algatatud doonorlusüritus toimus taas kord kolmapäeval, 7. detsembril 2016 – seekord nime all LOTÄkas on elupäästja!“.

Eelmise aasta ettevõtmisega võrdluses oli nii mõnigi erinevus. Korraldamisega alustati märgatavalt varem – juba septembri lõpus, mis idee algataja sõnul oli ääretult oluline faktor. Niiviisi sai ürituse välja kuulutada aegsasti ja nii mõnedki doonorid mainisid, et seetõttu ei mindud varem Verekeskusesse, vaid jäädi just 7. detsembrit ootama.

Samuti olime sihtide seadmisel veidi ambitsioonikamad, eesmärgiks oli:

  1. Koguda verd vähemalt 30-lt inimeselt.
  2. Luua valdkonda ühendav üritus.

DSC05912Et oma heategu oodates päris igav ei hakkaks, oli võimalik jälgida ekraanilt õppeaine “Inimgeograafia alused” referaatide põhjal koostatud tudengite videosid, sekka klippe ka geo-geo talimängudest! Ka see oli uus lüke ürituse korraldajatelt.

“Põhiline on see, et saame aidata Verekeskusel aidata ja positiivselt üllatav oli näha paljusid huvilisi juba enne ürituse algust ukse taga järjekorda võtmas,” lausus Kristin ürituse kokkuvõtteks.

Jällegi olid üritusel kaasa löömas ka kaksikud Merilin ja Marilin Soe, kes jäid kõigega väga rahule. “Tore oli, et kohale tuli eelmisest aastast rohkem inimesi ja et seekord olid ettevõtmist toetamas ka sponsorid,”sõnasid nad.

DSC05920

Preemialaud

Põhjalik ettevalmistus ja kogemus eelmisest aastast lubasid korraldajatel rahuliku südamega aktsiooni läbi viia. “Poleks osanud arvatagi, et huvi on selline, et järjekord lookleb uksest välja!” tõdesid nad.

15285014_1695579463996126_835696551845186484_n

 

Oleme tänulikud, et kõik heategijad olid niivõrd kannatlikud. Õnneks said kõik soovijad oma panuse anda, hoolimata sellest, et viimased doonorid lõpetasid vere loovutamise tund aega pärast doonoripäeva ametlikku lõppu. Suur kummardus Verekeskuse töötajate ees, kes askeldasid visalt üle 3 tunni ja ei kahelnud hetkekski, kas kõik saavad verd loovutada.

 

Kokkuvõte:DSC05966

Kohal käis 54 inimest, kellest 43 said verd loovutada! Seega koguti peaaegu 20 liitrit verd, mis on tänuväärt saavutus! Eesmärgid said kuhjaga täidetud. Elupäästjate seas oli tudengeid nii loodus-ja täppisteaduste valdkonnast kui ka mujalt, samuti olime väga õnnelikud õppejõude kohates, märkasime ka loodusmuuseumi ja Regio töötajaid! Väga tore oli samuti see, et niivõrd palju oli neid, kes loovutasid verd esimest korda.

Tulevaks aastaks oleme leidnud üritusele patrooni, prof. Tõnu Oja, kes ikka ja jälle aktiivselt tudengite poolt korraldatud üritustest osa võtab ja oma sõbraliku ning heatahtliku meelega meile alati toeks on olnud!

 

DSC05949

DSC05929

 

 

 

 

 

 

Pizzakioski 10€ kinkekaardi õnn naeratas Patrick Joan Thomsonile ja Kristiina Lillepeale, lisaks loosisime pisikesed Maiasmoka kommipakid Karin Kreekmanile, Kaisa Põhakole ja Tuule Tammele – võtame teiega ühendust!sponsorid

Oleme väga tänulikud sponsoritele, kelleta poleks üritus nii hästi õnnestunud – nii mõnegi sõnul said kokku kliinik ja kohvik! 🙂

Ükski üritus ei toimu ilma suurepärase meeskonnata, aitäh EGEA-Tartu ürituste korraldamise tiim, eesotsas Merli Ilvesega! Tuhat tänu ka Tartu Ülikooli Verekeskusele, kes teist aastat meiepoolse korraldusega rahul on olnud ning lubavad ikka ja jälle meid külastada, kui huvi on. Meie loodame, et teie kõigi soov vähemalt ühiseks heateoks aasta jooksul ei vaibu ning ootame teid kindlasti ka 2017. aasta detsembris Vanemuise 46 õppehoonesse verd loovutama! Ürituse jäädvustas Merilin Soe , kelle pilte näeb SIIT!

DSC05971

EGEA-Tartu mälumänguõhtu

Neljapäeval, 24. novembri õhtul toimus selle õppeaasta esimene EGEA-Tartu mälumänguõhtu. Vaatamata sellele, et tegu oli võistlusega, valitses kohviruumis sõbralik õhkkond. Registreerus viis võistkonda – A2, Ümmargune O, Couscous, Puu ning Holger. Võistkondadesse kuulus kuni kolm inimest. 20 mälumänguküsimust olid erinevatest valdkondadest, seega oli oluline võistlejate silmaring, mitte vaid geograafiaalased teadmised. Kuigi mängu algus oli küllaltki rahulik, kiskus lõpp pingeliseks. Viimase küsimuse järel jagasi võistkonnad Couscous ja Puu esikohta, kuid pärast viigilahutust saavutas võidu tiim Couscous.

15239399_1206972609366464_334164655_n

Punktitabel

Korraldajad jäid õhtuga rahule ja loodame, et ka osalejatele meeldis. Kindlasti ei jää see mälumänguõhtu viimaseks ja loodetavasti on järgmisel korral osavõtjaid juba rohkem!

15175392_1125819764140290_1884099067_n

Pildil kolm võistkonda, sealhulgas ka võitjate tiim Couscous.

Kui sina mälumänguõhtule ajusid ragistama ei jõudnud, aga soovid teada, mida küsiti ja kui paljudele oleksid ise osanud vastata, siis küsimused on siin. Vastused on lehe lõpus.

  1. Birkebeinnerrennet on väidetavalt üks raskemaid Wordloppeti sarja klassikamaratone otse suusatamise sünnimaal Norras. Selle suusamaratoni omapäraks (peale raske raja) on ka nõue, et igal osavõtjal peab olema sõidu ajal seljas seljakott, kaaluga vähemalt 3,5 kg. Legend räägib, et 1205. aastal võtsid kaks sõjameest ette raske suusaretke orust üle lumiste mägede orgu, et vaenlase eest varjule viia nii palju kaaluv objekti. Kelle või millega oli legendi kohaselt tegu?

 

  1. Millisest Eesti filmist pärineb tsitaat ja kes on selle öelnud: “Mida tead sina, sitavares, geograafiast!”

 

  1. See negatiivse mainega televiktoriin jooksis ka kanal 2 eetris aastatel 2004-2005, konkureerides samaaegselt palju menukama miljonimänguga TV3 kanalilt. Hannes Võrno pidas konkurendi edutuse peapõhjuseks tühiseid võidusummasid. Hävitava hinnangu saanud telesaate ebaõnnestumiseks peeti liiga karmi hoiakuga saatejuhti. Selle sama saatejuhi tegemistega saavad kanal 2 vaatajad aga praegu olla väga täpselt kursis. Küsime aga, mis saadet nimetatud tegelane juhtis?

 

  1. Tegu on maailmakuulsa ekspeditsiooniga, mille viisid läbi viis norralast ja üks rootslane, eesotsas norralase Thor Heyerdahliga. Ekspeditsioon kestis 101 päeva ja selle aja jooksul läbiti parvega 8000 km, alustades Peruu rannikult ja lõpetades Raroia atollil, mis asub Polüneesia saarestikus. Ekspeditsioonist kirjutatud raamat on tõlgitud 70 keelde. Mis ekspeditsiooniga on tegu? Lisapunkt neile, kes teavad, kelle järgi parv oma nime sai.

 

  1. Riik asub Lõuna-Aafrikas ja on üks vaesemaid riike Aafrikas ning üks hõredamalt asustatud riik maailmas. 70% riigi maismaast hõlmab Kalahari kõrb. Selle riigi lipul on samad värvid, mis Eestilgi, aga teises järjekorras ning suuruses. Millise Aafrika riigiga on tegu?

 

  1. See loom on Eestis esimese kategooria kaitsealune liik, kuid siingi ohustab teda väljasuremine. Kaitsta pole seda loomakest sugugi lihtne. Ta on lahksuguline, kuigi võib leiduda ka üksikuid liitsugulisi isendeid. Uuringutega on kindlaks tehtud, et emasloomad võivad muutuda kahesugulisteks ja ennast nii ise viljastada. Arvatavasti aitas see võime liigil üle elada jääaja. Viimastel aastatel on seda liiki ohustanud koprad. 1993. aastal määrati ühe isendi vanuseks 134 aastat.

 

  1. Kuulete pala 1978. a ilmunud albumilt. Tahame teada, kellele või millele helilooja muusika kujundas ehk täida lünk : Music for ________. (https://www.youtube.com/watch?v=d81G9W8pEno)

 

  1. Jalgpallur Lionel Messi sattus Egiptuses suurde skandaali, kui pakkus kohalikus telekanalis välja mõtte, et võiks heategevuseks annetada ________. Messi tegi ettepaneku kohalikus telesaates. Kuna Egiptuses ja paljudes teistes Araabia maades peetakse nende kinkimist suureks solvanguks, sattus jalgpallur kriitikatule alla. Kuulsuse vastu võttis sõna isegi üks Egiptuse parlamendi liige, kes ütles, et neid pole 7000-aastase ajaloo jooksul kordagi nii solvatud. Mille soovis Messi annetada?

 

  1. Eesti loomulik iive oli viimati positiivne sel aastal, kui iive jäi 35 inimesega plussi. Summaarne sündimuskordaja sel aastal oli 1,64. Mis aastast käib jutt?

 

  1. Järjesta järgmised Eestis toimunud teema-aastad toimumise järgi alates varasemast: eesti teatri aasta, disainiaasta, arhitektuuriaasta,  muuseumiaasta, lugemisaasta.

 

  1. 11. septembri terroriaktid polnud kaugeltki esimeseks korraks Ühendriikide ajaloos, kui pilvelõhkujat rammis lennuk. Sarnane südmus leidis aset 28. juulil 1945. Toona oli põhjuseks see, et pommitaja B-25 eksis tihedas udus ära. Õnnetuses hukkus koos piloodiga kokku 14 inimest, sest see toimus nädalavahetusel. Millisesse tuntud hoonesse lendas lennuk sisse?

 

  1. Milline ministeerium on ainus, mis on töötanud vaheaegadeta 1918. aastast tänaseni?

 

  1. Nimeta need neli linna, mis kuulusid Hansa Liitu.

 

  1. President Toomas Hendrik Ilves on kõrghariduse omandanud USA-s Columbia ülikoolis bakalaureusena ja Pennsylvania ülikoolis magistrina ühel ja samal erialal. Millisel?

 

  1. Seda igapäevaelu abimeest kasutati juba keskajal, mil see oli enamasti tehtud pärgamendist ja fooliumist. Esimeste kasutajate seast leiab Inglismaa kuninganna Elizabeth I nime, ametlikult tulid need „seadeldised“ kasutusele 1850-ndatel. Terminina on see jõudnud ka virtuaalmaailma, olles üheks lisanduseks just veebibrauserites. Leiutis ise on seotud eelkõige mälu ja kirjandusega. Millest on jutt?

 

  1. Küsitava filmi tegemine algas juba aastal 1997 ning pärast mitmeidaastaid filmimise edasilükkumist erinevate probleemide tõttu (11.septembri terrorirünnakud ja sõda Iraagis), alustati tegelikku filmimist Namiibia kõrbes ja Austraalias lõpuks aastal 2011. Ekraanidel sai seda näha 2015. aastal. Film võitis ka oma aasta kohta kõige rohkem ehk 6 Oscarit (nomineeriti kümnele). Tegu on ülieduka filmisarja neljanda filmiga. Režissöör on lisaks muule tuntud ka kui filmide “Babe” ja “Lustakad jalakesed” tegija. Nimeta film, lisapunkt režissööri eest.

 

  1. 17.sajandil kinkis üks valitseja Tallinna linnale heinamaa, mida rahvas hakkas kutsuma selle valitseja nimega heinamaaks. Praegu on see mugandatud nimeks linnaosale, mis moodustab 6% Tallinna linna territooriumist ja kus elab u 31 000 inimest. Mis linnaosa?

 

  1. Astrid Lindgreni raamat „Pipi Pikksukk“ tähistas hiljaaegu 70. juubelit. Kuid – kui vana oli Pipi raamatus? Kuigi Pipi ei vananenud, siis vaidluste vältimiseks olgu lisatud, et küsime tema vanust hetkel, kui ta Tommi ja Annikaga tutvus.

 

  1. Küsime lindu, kelle laulu kohe kuulete (http://www.loodusheli.ee/ET/loomaliigid/linnud/).

 

  1. Cabo da Rocas elab 23 inimest. Seda peeti 14. sajandi lõpus maailma ääreks. Koht tähistab ühe maailmajao kõige läänepoolsemat tippu, aga küsime, mis riigis see asub.

 

Viigilahutus: Kärdla meteoriidikraater tekkis Ordoviitsiumi ajastul 455 mln aastat tagasi, kui plahvatas tolleaegsesse madalmerre langenud hiidmeteoriit. 1989-1990. aastatel puuriti Kärdla meteoriidikraatri uurimiseks Eesti sügavaim puurauk. Kui sügav? Eksimisruumi +/- 100m.

 

 

 

 

Vastused:

  1. 2-aasta vanust Norra printsi Haakon Haakonsoni, kellest saab hiljem Norra kuningas Haakon IV, kes tegi lõpu kodusõjale.
  2. “Suvi” – Kiir
  3. “Nõrgim lüli”
  4. Kon-Tiki ja müütiline päikesekuningas
  5. Botswana
  6. Ebapärlikarp
  7. Lennujaamadele
  8. Enda jalgpallisaapad
  9. 2010
  10. Eesti teatri aasta (2006), disainiaasta (2007), arhitektuuriaasta (2008), muuseumiaasta (2009), lugemisaasta (2010)
  11. Empire State building
  12. Välisministeerium
  13. Pärnu, Tartu, Tallinn, Viljandi
  14. Psühholoogia
  15. Järjehoidja
  16. George Miller “Mad Max: Fury Road”
  17. Kristiine
  18. 9
  19. Ööbik
  20. Portugal
  21. Viigilahutus: 815,2m

 

Teistmoodi reisiklubi

Kolmapäeval, 16. novembril toimus geograafianädala raames reisiklubi eriüritus, kus oli esinejaks endine bioloogia-geograafia teaduskonna üliõpilane Kalju Eit. Oleme tänulikud, et jutustusi 80-90ndate matkakultuurist tulid kuulama nii paljud huvilised! Seekordsest reisiklubist kujunes vägagi haarav vestlusring ning usutavasti ei jätnud see kedagi külmaks.
 15086797_1121190457936554_1322490297_n

Kalju puhul oli huvitav see, et alguses ülikooli bioloogia erialale sisse astudes, asus ta hiljem õppima geograafiat ja lõpuks hoopiski majandust, kuid matkapisik on temas säilinud alati.

Alguses saime teada, kui populaarne oli matkamine toonaste tudengite seas ja mida üldse matkamine sel ajal tähendas. Tõsistel ja ekstreemsetel matkadel osalemiseks polnud sugugi eelduseks geograafiks ega geoloogiks olemine, kuna matkaseltskondades oli tudengeid vägagi erinevatelt erialadelt. Kuuldavasti olid mõned kiuslikumad õppejõud ka tudengite matkamisest pisut häiritud ja käisid kevaditi rongijaamas luurel. Matkale minejate näod jäeti meelde ja seetõttu oli mõnest õppeainest läbisaamine paras peavalu.

Läbitud matkadest on Kalju lemmikuteks olnud kõrbematkad Usbekistanis, Türkmenistanis ja teistes Kesk-Aasia vabariikides, kuid läbi on ta matkanud tegelikult suure osa Euraasiast, alates Karpaatide mäestikust, lõpetades Kuriilide saartega. Kõrbematkadel võlus teda eksootiline loodus ning kontrastid ilmastikutingimuste osas. Mõnel hetkel võis kõrbes sattuda liivatormi kätte ja teinekord jääda intensiivse vihmasaju kätte. Siis juhtus ka nii, et telgis teist külge pöörates käis üle peade veelaine. Veel tulid jutuks ka mägedes toimuvad äkilised ilmastikumuutused, laviinioht ja tuuled. Kalju tõdes juba teada-tuntud fakti, et mäed eksimusi ei andesta ja ka kõige kogenumad matkajad ei tohiks iial kaotada austust mägede vastu.

Lisaks  eksootilistele matkadele on Kalju kogenud värvikaid matkaelamusi ka Eestimaal. Paljunäinud matkajuhi arvates toimus tema kõige eluohtlikum matkakogemus hoopiski Hiiumaal, kui kohalikud külamehed soovisid leida omale kakluskaaslasi – ei jäänud muud üle, kui ohtlikust piirkonnast evakueeruda.

Matkamine oli tollal hoopis midagi muud kui tänapäeval. Alustades varustusest, mille hankimiseks olid piiratud võimalused. Enamik varustusest meisterdati ise käepärastest  vahenditest. Poes oli saadaval vaid kahte varianti matkasaapaid ja matkakotte, millest soodsam maksis 24 rubla ja kallim 48 rubla. Varustuse ettevalmistamisel ja täiendamisel lähtuti suuresti oma kogemustest ja läheneti loominguliselt. Näiteks kõige paremad magamiskotid valmisid pardisulgedest ja need tehti Narva mnt 27 ühiselamus need ise valmis. Magamiskotte testiti ühiselamu ees lumehanges ööd veetes, nii võis kindel olla nende kvaliteedis.

Matkade põhieesmärk oli koguda elamusi ja mälestusi. Kalju rõhutas ka seda, et elu tuleb elada täiega ning ei tasu lootma jääda teistele, vaid tuleb ise olla eestvedajaks.

Loodame, et nii mõneski inimeses kuulajate seas süttis matkakirg ja saadi häid ideid ja indu, et ka ise mõndagi ette võtta! Kalju igatahes lubas alati nõu ja jõuga aidata!

Capture

Täname toreda õhtu eest Märti, kes modereeris vestlust ja Kaljut, kes oma kogemusi jagas!