#seeyouinHEL

Vahetus Helsingiga toimus viimati 2006. aastal (tegelikult ei leidnud keegi asjaosalistest neid ürikuid üles, kus oleks viimase vahetuse aeg kirjas :), seega 2006 on piisavalt kauge, et keegi ei mäletaks).

Nüüd, 12(?) aastat hiljem, asusid neli vaprat Tartu egealast Tallinnast A-terminalist taas Helsingi poole teele – eesmärgiga taastada traditsioon põhjanaabritel külas käia. Vastuvõtt oli kordi soojem kui ilm, millega Helsingi meid tervitas. Küll aga ei tulnud puudu päikesest, mis meid iga päev oma kohaloluga kostitas.

Esimesel päeval külastasime Helsingi Ülikooli geograafia osakonda, käisime botaanikaaias, nägime ülikooli uhket raamatukogu ning lõunatasime Chemicumis.

 

Helsingi geograafia osakonna rahustav interaktiivne liivakast erinevate pinnavormide loomiseks ning puhkeala.

 

Helsingi puhkeala kohvi kasutustabel, igaüks märgib kriipsu oma nime taha, kui tassikese kohvi teeb ja kuu lõpus maksab kogunud summa. Helsingi ülikooli geograafia osakond asub Physicumi hoone ühes pikas koridoris, mille juhatab sümboolselt sisse gloobus.

 

Teine päev algas matkaga Nuuksio rahvusparki. Pärastlõunaks olime rampväsinud. Matkalt tulles oli aega veidi puhata ning siis suundusime taas linna peale, et tutvuda ka veidi kohaliku ööeluga. Meile tutvustati populaarset baari, kus oli väga hubane atmosfäär ning nurgas seisid hunnikus lauamängud. Meie otsustasime aega veeta soomekeelset Aliast mängides. Peamiselt nägi välja see nii, et Helsingi egealased ütlesid meile sõnu valitud numbri alt ja meie pidime arvama nende tähendusi inglise keeles.

  

Nuuksio rahvuspargis piknikul musta leiba serveerimas, banaani šokolaadiga grillimas.

 

Viimasel päeval kogunesime brunchiks ühe meie hosti juurde. Soomlastele kohaselt saime maitsta karjala pirukat ning juua kohvi Muumitrollide kruusidest. Seejärel võtsime suuna tagasi sadama poole. Meie viimaseks külastusobjektiks sai Allas Sea Pool, kus saime nautida basseinivõlusid mere ääres vabas õhus. Otseloomulikult ei puudunud sealt ka saun. Leilid võetud, sõime kõhud täis, jätsime mõneks ajaks hüvasti ning suundusimegi juba tagasi kodu poole.

Pühapäevane brunch Oskari juures.

 

Peagi oligi juba aeg naabrid Tartut avastama kutsuda. Veetsime koos ühe sisuka ja naerurohke nädalavahetuse!

Tutvustasime soomlastele Tartu linna: jalutasime vanalinnas ja botaanikaaias, külastasime geograafia osakonda, istusime puhkeruumis, kus saime neid oma 20 sendise kohviga kostitada. Eriti meeldejääv oli Tudengipäevade lõpuüritus- Öölaulupidu, kus sai meeleolukalt kaasa laulda ja tantsida. Eriti meeldisid neile Carmen ja Tiigrikutsu, mille viisijupid helisesid reisi lõpuni.

Eesti rahvakultuuri elushoidmiseks viisime nad vaatama Eesti rahvatantsu. Esinesid tantsurühmad mudilastest vilistlasgrupini ning märkasime nende seas ka geograafe! Ilusat päikeselist ilma kasutasime pikniku tegemiseks, kus mängisime lauamänge. Kohalikku ühikakultuuri nägid soomlased brunchil Mordoris, kus nautisime üheskoos valmistatud pannikaid ja toredat seltskonda. Muidugi ei puudunud reisist ka Tartu Tähetorn, kus peale põnevate eksponaatide jäi meelde ka katuselt avanev vaade.  Peagi oligi aeg hüvasti jätta ja põhjanaabrid tagasi bussi peale saata. Reis oli väga meeleolukas ja mitmekülgne ning ootame juba taaskohtumist vahvate Helsingi egealastega.

Kiitos Oskar, Juri, Julia, Maikki, Iisa!

Järgmine vahetus toimub juba novembris – pange valmis, Augsburg!

CP Weekend Palupõhjas

Jaanuari viimasel nädalavahetusel kogunesid Laeva soos Palupõhja looduskooli 16 geograafi. Need olid EGEA Põhja- ja Balti regiooni (North & Baltic Region ehk NBR) Contact Personid ehk lühidalt CP-d. Igas EGEA üksuses (inglise keeles entity) on vähemalt kaks CP-d, kes hoiavad kontakti organisatsiooni liikmetega teistes Euroopa riikides, edastades infot, korraldades õpilasvahetusi ja muid toredaid rahvusvahelisi üritusi. Samuti osalevad nad kongressidel, regiooni koosolekutel ning tähtsate otsuste vastu võtmisel. Võib öelda, et kontaktisik on organisatsioonis kohati isegi tähtsam kui  president, sest mängib suurt rolli üksuse eestvedajana ja aitab seda aktiivsena hoida. Uute CP-de koolitamine on alati vajalik, sest mitmes entitys valitakse igal aastal uus juhatus ja sellest tulenevalt ka uued kontaktisikud.

Õppesessioone viisid läbi NBR regional contact personid ehk RCP-d. Nad kuuluvad Põhja ja Balti regiooni meeskonda, mis vahendab koos teiste regioonide meeskondadega infot juhatuse ja kohalike EGEA üksuste vahel. Praegusesse koosseisu kuuluvad  Noora Martinkauppi Oulust, Ksenia Simonova Peterburist ja Beatrice Petkute Vilniusest. Lisaks neile olid üritusel Põhja- ja Balti regioonist esindatud Turku, Umeå, Joensuu, Helsinki üksused. Tartut esindasid meie CP-d Madli-Johanna ja president Ago.

 

Kuigi ürituse iga minut oli planeeritud, oli õhkkond vaba ja inimesed tulnud üritusele eeskätt koos vahvalt aega veetma. Esimese asjana toodi Palupõhja internet. Looduskooli pidaja oli wifi ruuterit ühendades siiski veidi hämmeldunud, kuna eeldas, et soovisime metsa tulles välismaailmast eralduda ja netivabad olla. Nädalavahetuse programm nägi aga ette ettekandeid ja muud veebipõhist, mis netipuuduse taha ei tohtinud jääda. Eesti e-riigi staatus oli päästetud!

Regiooni kontaktisikute (RCP-de) valmistatud ettekanded olid lühikesed ja asjalikud, keskendudes esimesel päeval EGEA struktuuri ja kontaktisiku ülesannete tutvustamisele. Samuti sai igaüks proovile panna oma teadmised EGEA-st viktoriini näol. Õhtul aga viidi läbi mitmeid seltskonnamänge üksteisega lähemalt tutvumiseks ning jagati muljeid oma tegemistest organisatsioonis.

 

 

 

 

 

 

Egealased mänguhoos.

Nii mitmedki osalejad olid kodumaalt teistele proovimiseks head-paremat kaasa võtnud ning toimus spontaanne mikromõõtmetes kultuuriõhtu ehk cultural fair, mida on suurematel EGEA üritustel alati tehtud. Ühiselt joonistati ka Põhja- ja Balti regiooni kaart, kuhu paigutati peale nii ennast kui teekond Tartusse.

Juri Helsinkist täiendamas Põhja- ja Balti regiooni kaarti.

Teise päeva hommik algas jalutuskäiguga mööda Emajõe kallast. Ootamatult muutunud ilmaolude tõttu oli olukord üsnagi vesine. Emajõgi oli tunginud üle kallaste ja pealtnäha järveks muutunud. Paar päeva tagasi valitsenud külmadega oli lootust ka luha peale ekslema minna, kuid seekord määras jõgi jõhkralt ära, kes, kus ja kuidas liikuda saab.

Silmapiirini ulatuv vesi ajendas seda jäädvustama.

  

Tee peale jäi vana talukoht-külaplats, kus majad olid otsekui “Novembri” filmist välja tulnud. Udu vaid võimendas müstilist efekti. Matkalised said võimaluse ka suitsusauna sisse piiluda ja imestada, et just selline nähtus on UNESCO maailmapärandi nimekirjas.

 

 

 

 

 

 

Sünge minevik või filmilik olevik?

Pärast kosutavat matka algas pikem õppesessioon, kus tutvustati vahetuste ja ürituste korraldamise põhitõdesid. Praktilise ülesande käigus õpiti EGEA kodulehelt teavet hankima. Tsiteeriti tänapäeva tõde, et meil on kogu informatsioon olemas, peame vaid oskama selle üles leida.

 

 

 

 

 

 

 

 

Õppetöö käis mitmel tasandil. Maas tehtavalt plakatilt on näha ka kunagine EGEA-Tartu logo, mis kujutab Kaarsilda.

Õhtune programm nägi ette Eesti kultuuri tutvustamist. Lauale toodi Kalevi šokolaad ja kommid, kama, kohukesed, hapukapsas, verivorst ja loomulikult Vana Tallinn. Selgus, et kui kama ei taha välismaalastel alla minna, siis tuleb sinna sortsuke Vana Tallinnat sisse kallata ;). Otsekohe tulid kommentaarid stiilis: “Oh, this has some flavour now!”. Inimeste eestialased teadmised pandi proovile kõigi lemmikus Kahoot! keskkonnas. Enne sauna higistati aga Kaera-Jaani ja mitmeid muid Eesti tantse õppides. Kuna osa seltskonnast oli sel suvel ka Baltic Weekendil käinud ja seal tantse vihtunud, siis said nad nüüd oma hämmastavalt head liigutusmälu demonstreerida.

Värskeim rahvusvaheline uuring tõestas kohukese jätkuvat populaarsust.

Ehtsate põhjamaalastena suundusidki inimesed kultuuriprogrammi lõpus sauna ja ei pidanud paljuks ka jääauku hüpata. Ka meie põhjanaabritest proovis nii mõnigi seda esimest korda.

Siia õhtupimeduses saunalised end jahutama suundusidki.

Ürituse tagasiside oli väga positiivne. Meie serveeritud toidud said idanaabri stiilis lausa 11 punkti 10-st! Eriti meeldisid neile seened.

Üritust aitasid korraldada Marie, Jürgen, Helena ja Madli. Aitäh!

 

Tekst: Marie Johanna Univer

Pildid: Helena Maarja Lainjärv ja Merli Ilves

Winter Weekend 2018

Jaanuari keskel läksid ilmad just õigel ajal külmaks, et saaks toimuda Winter Weekend. Nüüdseks juba traditsiooniks kujunenud ürituse seekordseks eesmärgiks oli arendada organisatsiooni strateegiat ja liikmetega koos mõnusalt aega veeta.

13.-14. jaanuaril toimunud üritus leidis aset Sillaotsa koolimajas, keset põlde ja metsa. Koolimaja oli igati viisakas ja hubane, seinadel sai imetleda õpilaste kunstitöid ja ööbimine, nagu Winter Weekendil ikka, oli kaasavõetud madratsitel ja mattidel. Meil avanes koguni võimalus kasutada nende spordisaali – sai loopida nii korvpalli kui raskusi tõsta. Sporditegu kulmineerus aga õhtul mitme põneva saalihokimatšiga.

Esimene sessioon keskendus strateegiale. Arutasime, mis on üldse EGEA kui organisatsiooni tähtsus ning kuidas võiks meie aidata geograafiat edasi viia.  Mõtlesime, kuidas tagada EGEA jätkusuutlikkus, rääkisime ka tulevikuplaanidest ja -visioonidest. Ideid ja mõtteid sai kirja juba päris palju, kuid suur töö on veel ees.

Tähtsad teemad kõigepealt! Strateegiakoosolek. Foto: Holger Ehrlich.

Üks korralik geograafide üritus ei saa toimuda ilma matkata. Vallutasime Vooremäe kõrgeima tipu ja vaatasime üle ka lähedalasuva karjääri. Loodus oli justkui tellitult väga maaliline ja lumine. Matka tipphetkeks oli kahtlemata metskitsede nägemine.

Lihtsuses peitub võlu. Maalilised matkavaated. Foto: Holger Ehrlich.
Paar kiiremat sai ka pildile püütud… Foto: Holger Ehrlich.

Pärast matka jätkusid tubased tegevused. Laura rääkis meile, mis võimalused on geograafidel töötamiseks ning millal ja kuidas on õige tööturule siseneda. Kuigi jutt oli suunatud pigem vanematele geograafidele, oli see siiski väga hariv – nooremad poleks osanud arvatagi, kui erinevates valdkondades geograafid töötavad. Üks tore hetk oli, kui Laura küsis kõigilt, miks nad on geograafiat õppima tulnud. Mitte keegi ei öelnud, et mingi kindla töökoha või palganumbri pärast.

Pärast õhtusööki oli aeg vabakavaks. Kes pidasid saalihokilahinguid, rassisid jõusaalis, mängisid lauamänge – tegevust jagus kõigile.

Sabotööre välja selgitamas. Foto: Holger Ehrlich.

Olgugi, et järgmine päev oli pühapäev, äratas koolikell kõik juba varakult. Pärast hommikusööki leidsid nii mõnedki tee tagasi spordisaali, kus veel ühiselt mõõtu võtta. Hommikupoolikul arutasime ka pikalt ja põhjalikult oma kevadplaane, et uueks semestriks kenasti valmis olla.

Oli tore nädalavahetus täis tööd, nalja ja liikumist!

 

LOTÄkas on elupäästja 2017

Me tegime seda taas! Juba kolmandat aastat järjest toimus LOTÄkas on elupäästja ehk heategevuslik veredoonorlusüritus. Iga aastaga on nii doonorite kui ka kogutud vere hulk kasvanud – see aasta annetasid kolme tunni jooksul 48 vaprat inimest tervelt 21,6 liitrit verd. Seekord jõudis meie üritus ka suuremasse meediasse.

„See on mugav võimalus teha jõulude ajal heategu. Tartus asub verekeskus kesklinnast nii kaugel, et sinna tudengid väga sageli verd andma ei satu, kuigi isegi tahaks,“ arvas ürituse peakorraldaja Sigrid. Temaga nõustus ka Hendrik, kelle sõnul on üheskoos sõprade, koolikaaslaste ja õppejõududega tunduvalt toredam verd anda, kui üksi verekeskusesse minna. Seda seisukohta kinnitab ka asjaolu, et ürituse üks tugevusi on olnud just esmakordsete doonorite rohkus, kes muidu võib-olla ei satukski verd andma, kuid kui võimalus koju kätte tuuakse ning sõbradki annetavad, tekib tahe ja julgus. Enamikule nendest ei jää see ka viimaseks korraks. Loodame kindlasti ka järgmistel aastatel kõiki verd annetamas näha!

EGEA-Tartu soovib tänada oma toetajaid, kelleta see üritus ei oleks võimalik: Geograafia osakond, Spoony, Wolt, Taxify, Anna Edasi, Arbol, Aparaat, Tere, Illegard, Poko, Epiim, Õhtuleht, DuNord, Trükimuuseum, Kommi asemel ja muidugi Tartu Ülikooli Kliinikumi Verekeskus.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Fotode autor Kaisa Laur.

Kameeleonid, geograafid ja geograafianädal

Mis värvi on kameeleonid? Lühike vastus on, et see sõltub. Sama vastuse saab anda ka küsimusele, mida iga geograafiatudeng loendamatul hulgal kordadel kuulnud on: “Oota, mida geograafid üldse teevad?” Kuid mõlemale küsimusele saab vastata ka põnevamalt ja tunduvalt sisukamalt.

12.-18. novembril toimus geograafianädal. Kuigi suurel osal aastast on geograafia kameeleoni kombel osav keskkonda sulanduma ja seoses sellega ehk ka veidi märkamatu, siis just tollel lühikesel ajal pööratakse enam avalikkuse tähelepanu sellele, et paljude teada-tuntud elukutsete (linnaplaneerijad, kartograafid, hüdroloogid, meteoroloogid, arengunõunikud ja paljud teised) taga on üks ja sama loom – geograaf. Tähistamaks geograafinädalat korraldasime EGEA-Tartu ridades mitu üritust – kaardistustalgud, reisiklubi, veebiviktoriini – ja võtsime osa GIS-päevast. Siinkohal teeme väikese ülevaate sellest, mis toimus, kuidas meil läks ja muuhulgas saate lugeda sellegi kohta, et mis asi see geograafia ikkagi on. Ja hästi natuke kameeleonite kohta ka.

Aga kõigepealt, meie tegevustest. Geograafianädalale hoo sisse andmiseks tegelesime geograafide armastatuima töövahendiga: kaartidega.

Kaardistustalgute fookuseks olnud Ayeyarwady jõe deltat tabas 2008. aastal tsüklon, mille tagajärjel hukkus enam kui 100 000 inimest. Allikas: Mianmari Informatsiooniministeerium

Kuigi meie jaoks on Google Maps ja erinevad navigatsiooniseadmed muutunud igapäevasteks vahenditeks, siis suurel osal maailmast puuduvad veel täpsed kaardid. See teeb mitmed piirkonnad looduskatastroofide suhtes eriti haavatavaks, sest kaartideta puudub info nii abivajajate paiknemise kui ka näiteks teedevõrgu kohta. Et võimaldada ohu korral kiirem teavitus- ja evakuatsiooniprotsess ning abi andmine, on algatatud Missing Maps projekt, millest saavad osa võtta kõik vabatahtlikud. Panime EGEA-Tartu poolt jõud kokku, kutsusime inimesi ka väljastpoolt ja asusime koos satelliitpiltidelt objekte kaardile kandma. Rahvusvaheliselt kutsutakse taolist organiseeritud kaardistusüritust mapathoniks, selle eestikeelseks vasteks pakkusime välja kaardistustalgud. Kaardistatavaks piirkonnaks valisime Ayeyarwady jõe delta Mianmaris. Ala ise on tohutu, selle kaardistamine võtab (ja on võtnud) aastaid, kuid ehk on abiks ka võrdlemisi väike tükk, mille me ühe õhtuga valmis jõudsime. Igatahes oli tegu põneva ja väärtusliku kogemusega kõigile osalejatele ja loodetavasti kordame üritust ka järgmisel aastal.

Tehnika arenguga on kaasas käinud ka kaardid. Kindlasti on veel vara atlastele hingekella lüüa, kuid hoopis enam kasutatakse tänapäeval arvutikaarte. Oleme harjunud nende interaktiivsete võimalustega – kaardid arvutavad meile lühima teekonna, otsivad huvipakkuvaid objekte, näitavad ummikuid, lühidalt – võimaluste hulk on vaat et loendamatu. Lisaks planeeritakse inimeste liikumiste alusel transporti või otsitakse loomade GPS-radade põhjal sobivaimaid asukohti ökoduktidele. Kõige sellega ning palju muuga tegeleb geoinformaatika, üks kolmest peamisest geograafia allharust inim- ja loodusgeograafia kõrval.

15. novembril tähistati rahvusvahelist GIS-päeva ning selle raames toimus Rahvusraamatukogus geograafia ja geoinfosüsteemide teabepäev. Tartu ülikooli geograafe esindasid tudengid Ago, Patrick, Maria ja Hanna-Ingrid ning geoinformaatikaprofessor Tõnu Oja. Sel korral sai geograafiaosakonna laua juures uudistada geoinformaatika magistritöödena valminud lennundusteemalisi kaarte ning vaadata ekraanil jooksvaid animatsioone inimeste liikumistest ruumis. Külalistel oli võimalus panna end proovile ka digimises (ehk ortofotodelt objektide, näiteks teede, majade kaardile kandmisega): 10 minuti jooksul tuli võimalikult täpselt digida näite järgi üks väike ala. Kätt sai proovida ka I kursuse tudeng Hanna-Ingrid, kelle jaoks oli see samuti esmakordne kogemus. Lisaks neile tegevustele tutvustasime huvilistele geograafia eriala ning jagasime oma seniseid kogemusi geograafia õppimisest ja korraldasime kõigile külalistele väikese viktoriini. Kuigi GIS-päev toimub Tallinnas ja seoses sellega tuli sõitma hakata juba kella viiest hommikul ning õhtul ootas veel ees pikk kodutee, siis võib kindlalt väita, et üritus ise oli seda täiesti väärt.

Reisiklubid on üks traditsioonilisematest EGEA-Tartu üritustest. Niisiis ei saanud me geograafianädalat mööda lasta ka selleta. Viimastel aastatel oleme kuulnud kõrbematkadest ja seiklustest Kaug-Idas kuni rattatuurideni läbi kogu Euroopa. Sel korral rääkisid meie oma egealased – Laura ja Mart – tumeturismist ja oma külaskäigust Tšernobõli. Esmalt vaatasime filmi sellest, mis tollel saatuslikul õhtul ikkagi juhtus, seejärel nägime pilte ja kuulasime lugusid tuumaplahvatuse tagajärjel tekkinud kummituslinnast. Kuigi Tšernobõlis liiga kaua viibida ei soovitata, on see praeguseks võrdlemisi ohutu ja tegelikult on linna suhtelisse lähedusse oma endistesse elukohtadesse mingi hulk inimesi elama naasnud. Katastroofikoha külastamiseks saab ekskursioonigrupiga liituda igaüks. Pakutakse nii ühepäevaseid kui ka pikemad tuure. Karta pole otseselt midagi, kuid kogemus on kahtlemata meeldejääv.

Lisaks (võrdlemisi vähemuteerunud) loodusele, mis linna üle on võtnud, saab uudistada Tšernobõlis hooneid ka seestpoolt. Laokilejäänud raamatud, mänguasjad ja muu aitavad sisse elada viimastele evakueerimieelsetesse tundidesse. Allikas: Mart Soo erakogu

Läbivalt kogu nädala jooksul said kooliõpilased osa võtta meie poolt korraldatud veebiviktoriinist. Korraldasime seda esimest korda eelmise aasta geograafianädalal ja üritus osutus üliedukaks, mistõttu soovisime seda kindlasti jätkata ka sel aastal. Lõpuks ei oskagi öelda, et kumb pidi rohkem pead murdma – kas meie küsimusi välja mõeldes või õpilased neile vastates.

Veebiviktoriinil osales sellel aastal koguni rohkem kui 200 õpilast üle terve Eesti ja seda tõsimeeli, sest vastanud ulatusid Kuressaarest Narvani ning Tallinnast Põlvani. Esimesel päeval keskenduti inimgeograafiale. Uurisime, et milliste maakondade piirid haldusreformijärgselt jäid samaks ning millised on pindalalt suurim ja väikseim kohalik omavalitsus. Kuna veebiviktoriini teine päev kattus ka GIS-päevaga, oli loogiline, et sel päeval on fookuses geoinformaatika. Õpilastelt küsiti, miks Eesti pindala just 2015. aastal suurenes. Kolmas päev oli loodusgeograafiline ning seekord mindi Pandivere kõrgustikule ning taheti teada, miks algab just sellelt kõrgustikult väga suur hulk Eesti jõgesid.

Geograafiaviktoriinil lasime õpilastel mõistatada, millise kohaga on tegu. Kas tunnete ära? Allikas: Maa-amet.

Kõigil kolmel päeval õigesti vastanuid oli põhikoolist 13 õpilast/meeskonda ning gümnasistide hulgast 3, seega kuulutati välja tervelt 16 esikohta. Palju õnne võitjatele ja suur aitäh ning kiitus kõikidele osalejatele!

Sellised olid meie tegemised selle aasta geograafianädalal. Need ei anna endiselt head vastust sellele, et mis värvi on kameeleonid või mis teeb geograafiast geograafia. Niisiis, alustuseks kameeleonitest. Nimelt on levinud eksiarvamus, et kameeleonid vahetavad oma värvi kamuflaaži eesmärgil. Tegelikkuses aga väljendavad nad värvivahetusega hoopis emotsioone. Nende naharakkudes on nanokristallid. Kui kameeleon on lõdvestunud, siis on kristallid tihedalt koos, peegeldavad tagasi lühikesi lainepikkuseid ja kameeleon on sinakam. Ärritudes kristallidevaheline distants suureneb, koos sellega ka peegeldatav lainepikkus ning kameeleon muutub punakamaks. Selle ja erinevat värvi nahapigmentide abil saab luua päris toredaid mustreid, mis tihti toimivad ka varjevärvusena.

Kuidas on see seotud geograafiaga? Geograafia uurib nii loodus- kui inimnähtuste ruumilist paiknemist, nendevahelisi mustreid ja seoseid. Infot kaardil kuvades võib kogenud geograaf panna maailma kameeleoni kombel maske vahetama ja muuta globaalsed protsessid – olgu neiks kauba-, info- või inimestevood, tsüklonid või teedevõrgustik – meile lihtsalt mõistetavateks. Selle abil saab öelda maailma kohta üsna palju ja just seda on tulnud paljud meist, teadlikult või mitte, oma eriala valides tegema. Me täname kõiki meie geograafianädala tegevustel osalemise, jälgimise ja kaasa elamise eest!

EGEA-Tartu

Szczyrki vallutamine

Kui eelmisel aastal selgus 2017. aasta EGEA aastakongressi korraldaja, siis kindlasti tekitas enim elevust sihtkoht, milleks valiti Lõuna-Poolas asuv pisike linn nimega Szczyrk. 30 aasta möödumist üleeuroopalise organisatsiooni EGEA loomisest ei plaanitud ilmaasjata tähistada Poolas. Nimelt lõid Varssavi, Utrechti ja Barcelona tudengid 1987. a ühingu, et ühendada geograafiateadmisi üle Euroopa.  Õnn organiseerida kongressi oli seetõttu EGEA Varssavil (kui ühena loojatest) ja EGEA Krakowil (kuna üksi nii suurejoonelist kongressi on keeruline korraldada). Ülesanne polnud lihtne, kuna rekordarvulisel kongressil tuli vastu võtta umbes 260 osalejat 29st riigist ja 80st linnast.

EGEA-Tartu liikmetest olid kohal Marie Johanna, Kaisa, Mari-Ann ja Merli, kuigi soovijaid oleks rohkemgi olnud. Kongress leidis aset 11. – 17. septembril. Et osalejaid paremini integreerida, korraldati Szczyrki jõudmiseks reisivõistlus. Kõik pidi toimuma spontaanselt, ette midagi planeerida ei tohtinud. Võistlejad said kokku Krakowis ja Katowices, kus moodustati võimalikult eripalgelised tiimid, st igast riigist ja entity-st üks osaleja. Kongressi korraldajad andsid tiimidele juhendid ning 2,5 h aega, et Szczyrki kohale jõuda. Teekonnal tuli koguda võimalikult palju punkte, kasutades eri transpordiliike, tehes endast igas peatuspaigas pilt või video ning osutades ümbruses nõutud objektidele (viimased olid antud juhendis poola keeles).

Marie: “Alustasin oma teekonda Krakowist, kus sain endale tiimikaaslasteks kolm zürichlast. Otsustasime minna bussi peale, et linnast välja jõudes hääletama asuda. Juhtus aga nii, et peale meie oli Krakowis veel 50+ egealast ning me kõik tahtsime sama bussi peale minna. Enamik sinna ka mahtus. Kuid teeolud olid kehvad ja meie 2,5 tundi reisiaega sai kiiresti täis. Peale selle läks buss poole tee peal katki, nii et pidime kambakesi asendusbussi ootama. Võtsime tiimiga vastu ühise otsuse, et ei jätka reisivõistlusega.”

Kui Merli ja Kaisa võistluspaika jõudsid, oli kell juba nii palju, et polnud ühtegi tiimiliiget enam juurde võtta, seega kulges teekond kahekesi. Polnud sugugi lihtne logistikat paika saada, kuid pärast pikka uurimist, küsimist ja bussis-rongis loksumist jõudsime kohale. Preemiaks veel kilomeetri jagu vihmasajus kõndimist mäkke, millesarnaseid Eestis ei leia. Pärast avamistseremooniat said kõik ennast hotellitubadesse sisse sättida ja õhtuseks cultural fairiks valmistuda. Kõik riigid olid välja otsinud oma maa traditsioonilised toidud ja joogid ning kogu õhtu vältel sai käia lauast lauda ning neid mekkida (Kaisa elutarkus: “Ära kunagi joo juustufondüü peale Minttut, see on katastroof.”). Samuti saime kinnitust sellele, et välismaalased armastavad Kalevi valget šokolaadi mustikatükkidega.

Järgmisel päeval oli põhirõhk üldkoosoleku esimesel sessioonil, mil vaadati üle ettepanekud põhikirja muudatuste tegemiseks. Seejärel oli võimalik osa võtta teadussümpoosiumist ning kuulata egealaste teadustöösid mobiilpositsioneerimisest kaugseireni. Õhtu naelaks oli teemapidu “30 years back“, kus mõni oli platsis eriti vahva kostüümiga. Lisaks sai laulda parimate hittide järgi karaokes.

Noppeid linnaekskursioonilt Katowicesse -nende Lasnamägi. Foto: Joanna Svärd

Kolmas päev pühendati teadusekskursioonidele, toimusid väljasõidud erinevatesse paikadesse. Merli ja Mari-Ann käisid vaatamas Katowice linna. Marie käis uurimas, kuidas kohalikud Katowice vana kaevanduslinnaosa, Nikiszowieci, uuendavad. Veel 10 aastat tagasi ei julgetud pimedas Nikiszowiec’i tänavatel käia: lokkas kuritegevus ja elanikud olid vaesemapoolsed. Nüüd on tegu kiirelt nooreneva piirkonnaga, mis Tripadvisori andmetel on number üks koht, mida Katowices külastada! Peale ekskursiooni ja muuseumikülastuse sai kätt proovida ka kohalike kartulikäkkide kluski śląskie valmistamises. Kaisa külastas Gliwice erinevaid tööstuspiirkondi, mida tahetakse linnarahvale tagasi anda.

Sileesia spetsialiteet: kartulipätsid kluski śląskie. Foto: Linde Leenhouts

Õhtuprogramm pühendati korraldajamaale, külalisi kostitati Poola traditsiooniliste toitudega ja näidati ka laulu-ja tantsuoskust.

Poola õhtu. Korraldajad näitavad stiili. Foto: Justyna Damska
Rekreatiivne ekskursioon Pszczyna lossi. Foto: Kaisa Laur

 

 

 

 

 

 

 

Neljandat päeva alustati taas üldkoosolekuga, seekord oli teemaks raha. Anti aru möödunud EGEA-aasta kuludest ja tuludest. Päeva teises pooles toimusid töötoad, kus arutleti ekskursioonide teemadel, tehti postreid ja räägiti mõtetest põhjalikumalt. Kohustuslikuks päevakorra osaks oli samuti regionaalsed koosolekud. Meie võtsime osa loomulikult North&Baltic regiooni koosolekust ja kuulsime ülevaadet möödunud aastast ja tutvustati eesootavaid üritusi. Õhtu naelaks oli kahtlemata support fund auction, mida korraldati esimest korda. Tegu oli osalejatelt-osalejatele loterii ja oksjoniga. Nimelt võis igaüks kaasa tuua midagi huvitavat. Marie võttis kaasa tükikese Eestit põlevkivi ja fosforiidi näol, mille õnnelikuks omanikuks sai Horvaatia tüdruk. Kui loteriipileti hind oli 1€, siis oksjoni kulgu ei osanud ilmselt keegi ette ennustada. Nimelt müüdi seal esemeid ulmeliste summade eest. Purk Soome murakamoosi – 65€! Kõige kallim ost oli mystery box, mis lunastati 117€ eest. Kokku koguti üle 1500€, mis kanti EGEA support fundi, kust saavad toetust taotleda kõik egealased üritustel osalemiseks!

Viies päev möödus seminaride/töötubade all,  esitleti ekskursioonide teaduslikke ettekandeid ja sai jälgida professionaalide paneeldebatti. Kätte oli ka jõudnud kongressi tippsündmus ehk sünnipäevapidu a.k.a “30 years of EGEA Gala Dinner”. Sel õhtul said kõik panna selga parimad riided ja tunda tõeliselt pidulikku õhkkonda. Kohal oli isegi üks EGEA asutajatest isiklikult!

Kaisal õnnestus EGEA loojaga lausa endel teha!

Kongressi kuues päev oli mõeldud puhkamiseks, teisisõnu oli see recreational excursion day ehk virgestavate ekskursioonide päev. Erinevalt teaduslikest ekskursioonidest ei pidanud nendel väljasõitudel ajusid ragistama. Valida sai mitmete matkade ja mäevallutuste kui ka õlletehase külastuse vahel. Marie käis jalgratta- ja kanuumatkal. See oli eelregistreerimiste põhjal kõige populaarsem ekskursioon – kokku 160 soovijat, kuid kohti oli vaid 35. Kuna päev oli sombune ja vihmane, loobusid paljud sellele väljasõidule tulemast ning lõpuks osales inimesi 20 ringis. Kaisa seevastu jäi tõbiseks ning loobus oma esialgsest matkast ning läks selle asemel Pszczyna lossi, mis osutus vägagi vingeks kogemuseks. Tegemist on jahilossiga, mistõttu olid igal pool seintel sarved ja nahad (NB! pole vegansõbralik!). Põnevamaks tegi lossi ka teadmine, et tegu oli olulise kohaga, kus näiteks esimese maailmasõja ajal keiser Wilhelm II sõjaplaane pidas. Merli valikuks sai Babia Gora mäetipp (1725 m) Poola ja Slovakkia piiril, kus pidid meid ees ootama maalilised vaated. Kahjuks ei vedanud ilmaga ja vaevarikka matka järel olime kui siilid udus. Aga rännak oli vägev, polnud palju neid, kes hommikul 6.50 valmis startima olid.

Näide sarvede jms rohkusest Pszczyna lossis. Foto: Kaisa Laur

Õhtu naelaks oli kindlasti kolmas ja viimane üldkoosolek, kus vahetati välja praegune juhatus ning regioonide kontaktisikud. Samuti hääletati järgmise aastakongressi korraldaja poolt. Kandidaatideks olid Helsinki ja Zagreb ning viimane võitis ülekaalukalt ehk Annual Congress 2018 toimub Aadria mere rannikul! Õhtu möödus viimast korda pidutsedes, loomulikult ei puudunud ka legendaarne BDC. Seitsmenda päeva varahommik möödus juba lahkumiste tähe all. Oli ka neidki pidutsejaid, kes sel ajal veel mingil arusaamatul põhjusel koridoris trompetit mängisid, kui Kaisa ja Merli oma pakitud kohvritega vihmasajus tagasi Eesti poole teele asusid.

Sedasi käis üldkoosolekul ametlik hääletamine. Eelmisel kongressil mõeldi küll üle minna digitaalsele hääletamisele, kuid tehnilised viperused võtsid frustreerivalt kaua aega, mistõttu naasti analoogmeetodile. Foto: Marin Radoš
Leia pildilt tartlased. Foto Marcin Zubrowski
Foto: Marin Radoš

Järgmise kongressini või nagu egealased ütlevad: “See you somewhere in Europe!”

#AContheAdriaticSea

EGEA-Tartu viis välismaalased metsa!

13.–16. juulil toimus järjekorras seitsmes Baltic Weekend, mida EGEA-Tartu korraldas kolmandat korda. Ürituse toimumispaigaks valiti Setomaa. Seekord oli osalejaid veidi vähem kui tavaks, koos eestlastega 22. See-eest leidis hetke kõigiga suhelda ja mõnusalt aega veeta. Külalised saabusid Oulust, Helsingist, Trondheimist, Kaliningradist, Katowicest, Viinist ja Brnost.

Esimesed saabujad Tartu Ülikooli ees kohalikku eluolu uudistamas. Lisaks eestlastele on pildil esindatud ka Venemaa, Soome, Norra ja Tšehhi ja Austria. Veidi hiljem lisandus ka Poola.

Esimesel õhtul toimus ekskursioon Tartu kesklinnas ja ühine istumine-tutvumine. Päris hiliste tundideni keegi siiski linna peale ei jäänud, sest teekond Tartusse oli nii mõnelegi üpris kurnav. Puhkust oli ka vaja, sest juba järgmisel hommikul lahkus buss Koorverre, kust algas kanuumatk.

Kuiv treening enne kanuudega jõe peale minemist…
… ja esimesed edusammud jõel.

Kanuumatk toimus lõigul Koorvere-Kiidjärve, mis on üks Ahja jõe ilusamaid osasid. Ühe kanuu reisijad said seda ilu nautida ka ise vette minnes. ?

Pärast kanuutamist algas ürituse peamine osa – jalgsimatk. Ees ootas 8 km kõndimist Taevaskotta, misjärel liiguti rongiga Koidulasse. Kuuldes, et rong sõidab Vene piiri äärde, kartis neiu Viinist, et kui ta magama jääb, võib ta kogemata Venemaal ärgata. Seda siiski ei juhtunud. Koidulasse jõudes järgnes veel 8 km sammumist Piusa lõkkekohta, kus ootas ööbimispaik. Kui hommikul olid inimesed energiast pulbitsevad ja valmis kõigiga suhtlema, siis kilomeetrite kogunedes jäid matkalised üpris sõnaahtraks, tsiteerides samas üha enam Eesli kurikuulsat loosungit Shreki multikatest: “Are we there yet?” Piusale lähenedes ei vaevutud isegi enam teeäärseid marju suhu pistma (ja metsmaasikaid oli tõesti rikkalikult).

Lõpuks jõuti siiski pärale, söödi õhtust ning matkale omaselt koguneti ööpimeduse saabumisel veel paariks tunnikeseks lõkke ümber, enne kui telkidesse magama mindi.

Stiilinäide geograafide telklast. Kui suurema osa matkast oli ilm Eestile omaselt suviselt pilvine, siis loojangu ajaks otsustas päike pilve tagant ka veidi välja piiluda.

Järgmisel hommikul äratati matkasellid parima Eesti muusikaga (loe: klubihitid aastast 2000) ning Pamela oli lausa nii virk, et jõudis hommikuse seenelkäigu teha.

Külastasime Piusa koopaid, kus Merli meile ekskursiooni tegi ning kaesime üle ka külastuskeskuse kõrval oleva liivakarjääri.

Piusa koobastest seekord ühtegi nahkhiirt näha ei õnnestunud. Koobastest väljumise järel tõdes nii mõnigi, et tegelikult on ilm ikka täitsa soe.

Piusa oli aga eelsoojendus Baltic Weekendi kõige nõudlikumale päevale. Rada kulges mööda Piusa jõe paremkallast ning oli eeldatavalt 14 km. Samas võis kilometraaž suureneda, kuna Madli juhtimisel tehti ka veidike off-roadi. Veidi enne sihtkohta jõudmist jaotus seltskond kaheks: need, kes tahtsid lõkkekohta minna kergemat teed pidi, ja teised, kes otsustasid järgida jõelookeid.

Matkamaastik oli vahelduv. Kolati mööda metsateid, jõeääri, äärmuslikematel juhtudel tuli läbida ka tihnikuid.

Öö veetsime Härma lõkkekohas, kus julgemad kastsid end ka Piusa jõkke. Samuti koostas Hendrik mälumängu, mis kontrollis välismaalaste teadmisi Eestist, ning suveöö hämaruses õpetas Marie osalejatele selgeks tuntud rahvatantsud.

Viimane päev viis matkalised lõunaks Vastseliina linnuse juurde. Pärast varemete avastamist ja ühist jäätisesöömist oligi aeg bussi minna ja Tartu poole sõitma hakata. Buss oli nagu matkatee viimased kilomeetridki – haudvaikne. ? Kokkuvõttes pakkus Baltic Weekend palju lõbusaid elamusi ja uusi tutvusi, viimasel päeval oli isegi päikest!

Härma müüride ees viimase päeva alguses…
… ja Vastseliina linnuses, kus matkaseiklused on selleks korraks lõppenud.

Ürituse koordineerimise, matkade koostamise ja juhtimise eest kuulub suur tänu Madlile, Mari-Ann tegi suurepärase töö toitlustajana, Sigrid ja Pamela olid tublid sponsorite otsijad, Hendrik koostas põneva mälumängu, Marie õpetas kõik tantsud selgeks, Merli ja Pamela olid väga asjalikud autojuhid, Ago oli samuti kindla sammuga matkajuht ning Erik ja Raili hoidsid üleval lõbusat matkameeleolu. Suur tänu kõigile kaasalööjatele, et muutsite need päevad meeldejäävateks!

Meie üritus poleks olnud niivõrd edukas ilma toredate toetajateta. Aitäh veelkord, et õla alla panite! 🙂

Välismaalastele jääb vaid üht öelda: See you somewhere in Europe! 🙂

EGEA-Tartu NBRC-l

“…Kui aasta tagasi kuulsin, et kongress toimub siin, siis küsisin Pietult, et kas siin sel ajal (mai esimene pool) lund ka on. Ta vastas kindlalt: Ei! Seda juhtub kõige rohkem kord saja aasta jooksul (Naer saalis).  Kuu aega tagasi Pietu kirjutas mulle, et siin on kõik lund täis – kõik nende plaanid, matkad, ta ei tea, mida teha…” Selline mõte kõlas kongressist kokku võtet tehes Marek Borkowski suust. Korraldajad ja üle-euroopalise EGEA juhatuse liikmed vaatasid tagasi nii viimasele kongressinädalale kui ka kogu korraldamisperioodile, enam kui aasta pikkusele projektile. Lumi (ja ka mõni muu ootamatu tegur) oli osa plaane segi löönud. Sellegipoolest, kokku suudeti panna midagi suurepärast. Oli nii mõndagi, millele tagasi vaadata…

9.-13. mail 2017 Soomes,  Oulanka rahvuspargis toimunud kongress oli kõige põhjapoolsem EGEA ajaloos. EGEA Oulu ja EGEA Turku koostöö tulemusena leidis aset NBRC’17 ehk North and Baltic Regional Congress 2017. Sel korral oli teemaks “Opportunities of Peripheral Areas”, mis käsitles ääremaastumise võimalusi ja väljakutseid. Teemavalik oli loogiline – vähe sellest, et Soome on Euroopa mõistes perifeeria, võib Oulankat ka Soome mõistes ääremaaks pidada. Kes viiel sealveedetud päeval üldse mingisugust liikumist nägi, võis üsna kindel olla, et tegemist on kas põhjapõdra või geograafiga. EGEA-Tartut olid esindamas Merli, Raili ja Ago.

Avasõnad Noora Moilanenilt.

Kongessi sisutiheda ja erinevaid üritusi hõlmava programmiga tehti algust Oulu ülikoolis. Neile, kes kongressil esmakordselt, tehti lühike sissejuhatus sellest, mis toimuma hakkab ning sellele järgnes juba ürituse pidulik avamine. Peale avasõnu esines Jukka Käyhkö (Turu ülikool) teemal “Geography as a transdisciplinary approach: solving the reindeer dilemma” ja Kaj Zimmerbauer (Oulu ülikool) teemal “Supranational regionalization and identities in the periphery”.

Pärast ametliku osa lõppu viis buss osalejad Oulanka rahvusparki. Esimene õhtu võeti vastu piduliku õhtusöögiga.

Ago töötoas.

Teine päev algas töötubadega. Valida oli võimalik viie erineva töötoa vahel. Ago osales töötoas Integrated rural mobility – Transportation systems of the future. Vaatluse all olid erinevad võimalused lahendamaks transpordiprobleeme ääremaadel. Ettepanekuteni jõuti eelkõige loova mõtlemise kaudu – kõigepealt loodi oletatav situatsioon, see kanti kaardile ning sellele hakati transpordisüsteemi planeerima. Fookuses olid Šveitsi mägede vahel olevad väikekülad ja hõredamalt asustatud piirkonnad Soomes (ehk enam-vähem kogu Soome).

 

Turismimarsuudi koostajad peatuspaigas.

Merli osales Touristic path wonders of Oulanka töötoas, mille käigus loodi Oulanka rahvusparki turismimarsruut, mis aitaks kaasa sealse piirkonna arengule. Töötoast osavõtjad koostasid turismimarsruudi eelnevalt väljatöötatud peatumispunktide alusel. Punktide märkimiseks kasutati mobiilirakendust Oruxmaps, mis imporditi hiljem ArcGisi.

Raili oli VGI (Voluntary Geographic Information) – Opportunity to map peripheral areas töötoa üks läbiviija.

Kuigi teine päev kulus peamiselt töötubadele, toimus õhtul ka EGEA fair, kus tutvustati võimalusi kaasa lüüa üle-euroopalise EGEA töödes ja tegemistes.

Õhtu jätkus Cultural Fairiga. Kõik osalejad olid traditsioonilist söögi- ja joogipoolist oma koduriigist kaasa võtnud. Sai laudade vahel ringi käia ja proovida.

Kolmas päev oli pühendatud ekskursioonile: valikus oli kolm erineva raskusastmega matka. Merli ja Ago võtsid osa Pieni karhunkierrose 12-kilomeetrisest matkast. Matkarajad olid lumised, nii mõnedki trepid kinni jäätunud. Korraldustiim kontrollis iga osaleja jalanõusid – on need ikka piisavalt kõrged, kas pole tallad liiga libedad. Ühe Vene tüdruku jalavarjude sobivus seati sügava kahtluse alla: “Do you really think that you can hike in these shoes? They are so small…” – “Yes! Come on! I’m Russian!” – “Well, alright, but you have to go back by yourself, if you can’t make it.” Matkarajad olid tegelikkuses üllatavalt heas korras ja tagasi ei pidanud pöörduma loomulikult keegi. Ilm oli pea sama vaheldusrikas kui maastik – ühel hetkel paistis päike, järgmisel tuiskas lund näkku.

Rippsild, mille võis ületada korraga vaid üks inimene.

Rada liikus suures osas mööda Oulanka jõe kallast, nii avanes vaade sügavale jõeorule ja selle ääres paiknevatele metsadele. Metsa vahel võis tuvastada lisaks tavapäraste oravate ja jäneste jälgedele ka põhjapõtrade ja isegi karu omasid. Matka jooksul sai kärestikulist jõge mitmel korral ületatud rippsildadel. Seekord siiski kedagi sealt alla kõigutada ei õnnestunud ja kõik jõudsid tervelt tagasi.

Eelviimase õhtu teemaks oli Soome (Finnish yourself) – kõigile anti soomekeelsed identiteedid ja sai end erinevate Soome-teemaliste mängudega proovile panna – kui hästi tunned kohalikke kuulsusi, kohanimesid, kuidas saad hokikepiga hakkama? Muidugi oli õhtu üheks osaks ka saun.

Kitka jõgi ja selle eesotsas olev väike Kalliosaari.

Neljas päev oli programmi poolest tihe. Hommik jätkus töötubadega. Pärast lõunapausi toimus traditsiooniline regional meeting, kus EGEA-Tartut esindas Merli. Lühidalt sai iga entity sõna ja seejärel arutati juba üldisi teemasid, tutvustati juhatuse tegevust ja tulevasi üritusi.

Regionaalse koosoleku järel oli aeg töötubade ettekanneteks. Igal töötoal oli 15 minutit, et oma tegevustest teistele väike ülevaade teha. Korraldajad jätsid kõigile töötubade ettekandmise viisi osas vabad käed ja et kõik soovisid erineda (ärme powerpointi küll tee) esitlesid praktiliselt kõik rühmad oma mõtteid sketšide või näidenditena, ikka täiesti ühtemoodi.

Ja nii jõudiski kätte kongressi lõputseremoonia – lausuti lõppsõnu, tehti kokkuvõtteid. Õhkkond oli emotsionaalne. Kaks soomlasest korraldajat oleks peaaegu ehk poetanud pisaragi, aga sel korral jäi see siiski peaaeguks.

Eesti esindus kultuuriõhtul.

Tagasisõit algas järgmisel hommikul. Bussisõit oli uimaseks järelkajaks möödunud nädalale. Prooviti näidata filmi. Heli ei läinud tööle, mille peale nii mõnigi inimene ühmas rahulolevalt ja magas edasi. Ilm jätkas mängimist – aeg-ajalt tuiskas lund, seejärel paistis päike. Tasapisi Oulu poole vurades asustus tihenes. Kohale jõudmisele järgnesid pikad hüvastijätud ja oma koduteed jätkati juba erinevaid radu pidi.

 

 

 

 

Fotode autor Sanna Kujala.

From Russia with love

Teksti ja piltide autor on Kaisa Laur.

Alljärgnev tekst on subjektiivne ja poliitiliselt ebakorrektne. 

14-20.03.2017 viibisid viis meie egealast – Ago, Marie, Gettel, Madli ja Kaisa – Kaliningradis.

Venemaaga asjade ajamine on keeruline. Kuna bürokraatiamasina rattad käisid aeglaselt ringi, juhtus nii, et saime oma viisakutsed kätte kümme päeva enne minekut. Et viisakeskus nädalavahetuseti ei tööta, läks asjaajamine lõpuks nii kiireks, et saime oma reisidokumendid kätte vaevu tund aega enne bussi väljumist. Teekond Tartust Kaliningradi kulges läbi Riia, kus me tegime lühikese tunniajase linnapeatuse, mis oli sissejuhatuseks kõikidele nendele kilomeetritele, mida me reisi ajal maha kõndisime. Bussisõit ise kulges suhteliselt sündmustevaeselt, piiri saime ületatud kõigest tunniga, mistõttu saabusime Kaliningradi hommikul kell pool seitse, üle poole tunni varem kui plaanitud. Meid võtsid vastu kolm kohaliku EGEA liiget: Julia, Kristina ja Artur, kes viisid meid meie ööbimiskohta, kus ootas meid pannkooke küpsetav Marina. Olles öö läbi bussis loksunud, on raske soovida paremat vastuvõttu.

Meie ööbimiskohaks oli magistrite ühikas. Tuleb välja, et Venemaal on baka- ja makatudengite elukohad eraldi. Magistrantidele mõeldud elukohad (vähemalt see, kus meie viibisime) on igati tipp-topp. Elatakse kahekesi võrdlemisi suures toas, igale toale eraldi vannituba ja suur köök. Bakatudengid seevastu elavad kehvemates tingimustes, mis kirjelduste järgi meenutab vana head Mordorit.

Saime terve nädala jooksul tunda ehtsat vene armastust ja hoolitsust, mis kohati tundus lausa veider. Nimelt ei elanud kohaliku EGEA liikmed meiega, vaid enda ühikas, mistõttu tuli Marina igal hommikul kell kaheksa spetsiaalselt selleks, et süüa teha. Samuti ei einestanud nad kunagi meiega koos. Üldiselt võib öelda, et keskkond oli väga kontrollitud ja meid üksi kuskile minna ei lastud.

Eelnev lõik võib tunduda veidi veider ja negatiivse alatooniga, kuid palun ärge mõistke mind valesti. Võin julgelt väita, et Kaliningradis käik oli mu elu üks parimaid reise. Mitte selle pärast, et me oleks teab mis erilisi maailmaimesid või ahhetama panevaid paiku näinud, vaid just seetõttu, et saime omal nahal tunda kohalikku kultuuri. Tegu oli küll selgelt turismikülastusega, mistõttu me päris kohalike kombel ei elanud, kuid siiski oli see sada korda etem, kui mingis hotellis basseini ääres lösutamine. Minu jaoks oli see reis üsna lähedane sellele, millline ideaalne turism peaks olema. Moraal: korraldage rohkem EGEA vahetusi.

Kaliningradi minek tekitas minus mõnes mõttes kahetisi tundeid. On ju Kaliningrad kui selline eksisteerinud vaevu 70 aastat. Enne seda oli tegu Ida-Preisimaa pealinnaga, mis kandis nime Köningsberg. Ajalooliselt elasid piirkonnas preislased, kes 17. sajandiks assimileeriti sakslaste hulka. 1944. aastal pommitasid Briti õhuväed linna sisuliselt maatasa, aasta hiljem läks see Nõukogude Liidu koosseisu, kus see 1946. aastal Mikhail Kalinini auks ümber nimetati. Kusjuures nimetatud isik pole kunagi piirkonda külastanud. Seejärel sunniti saksa elanikkond regioonist lahkuma ja asendati Nõukogude Liidu kodanikega, kes olid peamiselt pärit Valgevenest, Baltimaadest, Ukrainast ja Venemaalt, muidugi muudeti ametlik keel vene keeleks. Sarnaselt Tartuga oli Kaliningrad suletud linn, mis avanes välismaailmale alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Tegelikult on praegugi tegu olulise militaartsooniga Venemaal, kus liikumine on mõnevõrra piiratud. Näiteks ei lubatud meile näidata ülikoolihooneid, kas või selle pärast, et me ei saaks teada, kus pommivarjendid on jne.

Mõned üksikud säilinud majad nn Kalakülas

Arvestades seda, kui noor on Kaliningrad võrreldes ajaloolise Köningsbergiga, mille ajalugu arvestatakse alates aastast 1255, tekkis muidugi küsimus piirkonna kultuuriruumi ja olemuse kohta, et kas tegu on Venemaale kuuluva tuntavalt saksa alaga või midagi muud. Võib siiski öelda, et kaua mul selle üle juurelda ei tulnud. Juba esimestest sealveedetud hetkedest oli selge, et tegu on siiski Venemaaga. Küll läänelikuma, aga siiski Venemaaga. Mis pani järele mõtlema meie enda ajaloo ja kultuuri peale. Me oleme ikka kuratlikult õnnelikud, et meil on siin enda pisitilluke rahvusriik, kus me saame vabalt eesti keeles rääkida. Kahjuks ei oska me öelda, milline on Kaliningrad võrreldes ülejäänud Venemaaga, kuid võib arvata, et seda väärtustatakse kui läänes asuvat linna. Päris mitmed kohalikud tudengid, kellega me rääkisime, tõid Kaliningradi kolimise põhjuseks välja just selle, et linn asub läänes, teiste Euroopa riikide keskel. Sellegipoolest on reisimine viisade ja paberimajanduse tõttu neile üsna keeruline, samuti tuleb „suurele Venemaale“ minekuks läbida Leedu koridor. Väidetavalt on see tavaline, et kui inimesel pole „suurel Venemaal“ sugulasi või tuttavaid, võib vabalt juhtuda nii, et ta oma eluajal sinna jalga ei tõsta.

Kaliningradis viibides sattusime kogemata peaaegu peale sellele, kuidas tähistati teatud paari aasta tagust Euroopa pinnal toimunud veidi vastuolulist sündmust, kus muuhulgas mängisid üsna suurt rolli tundmata päritolu rohekad mehikesed. Nimelt olime giidituuril nn Vabaduse väljakul, kuhu pandi mingisugust välitelki üles. Uurimise peale, et mis toimuma hakkab, ei osanud kohalikud midagi kosta. Järgmisel hommikul taaskord väljakut ületades seisid tänava ääres soomukid, millega inimesed pilte tegid. Selle üle, kas kohalikud egealased läksid ähmi täis või võtsid asja irooniaga, me tagantjärele kokkuleppele ei jõudnud. Möödudes eelneval päeval püstitatud telgist, nägime, et nüüd oli selle tagaseinale ilmunud hiiglaslik slogan, mille sõnum oli „ühtne rahvus, üks riik“.

Külaskäik Kaliningradi oli täis organiseeritud kõikvõimalikke tegevusi, mille intensiivsus meenutas põhikooliaegseid klassiekskursioone. Igasse päeva pidi kindlasti kuuluma vähemalt üks muuseumikülastus, olgu tegu suuremate ja uhkemate merevaigu- või okeaonoloogiamuuseumitega või pisemate veidi segase kontseptsiooniga majakestega keset metsa.

 

Kuna Kaliningrad on suur merevaigutootja, läksime esimesel päeval otse loomulikult merevaigumuuseumisse, kus kõikvõimalike žedöövrite hulgas oli ka Lenini nimelise laeva makett (mille peal oli helikopter!), merevaiku talletunud sisalik ja legendaarse merevaigutoa seinapaneeli makett. Osade allikate väitel paiknes sõja ajal osa legendaarsest merevaigutoast Köningsbergi lossis, enne kui see teadmata kadus.

 

Okeanoloogia on Kaliningradis au sees. Ka Kanti nimelise ülikooli geograafiatudengitel on võimalus spetsialiseeruda kas poliitilisele geograafiale või okeanoloogiale. Seal asub kuulus uurimisalus Vityaz, millega  mõõdeti 1957. aastal Mariaani süvikut.

Muuhulgas käisime ka allveelaeval, mis kahjuks või õnneks kunagi lahingutegevuses ei osalenud. Giidiks seal oli igati rõõmsameelne, sõbralik ja igati vanaisaliku olekuga härra, kes oli tollel laeval ise kunagi teeninud. Demograafilisest aspektist väärib mainimist see, et kui Eestis giidinduses vanemaid mehi pigem ei kohta, siis seal oli see tavaline.

 

Дом Советов

Kunagi oli selle maja kohal Köningsbergi loss. Seitsmekümnendatel hakati sinna ehitama maja, millest pidi saama Kaliningradi oblasti keskne administratsioonhoone. Paraku sai Nõukogude aeg otsa, mistõttu jäi maja tühjalt seisma. Kui 2005. aastal tähistati Kaliningradi/Köningsbergi 750. aastapäeva, mille tähistamisel osales ka härra Putin isiklikult, värviti maja helesiniseks, pandi ette aknad ja katuselt lasti õhku suurem kogus ilutulestikku. Kuigi brutalistlikku maja peetakse üsna koledaks, on see siiski üsna populaarne (võib-olla veidi ebaseaduslik) külastuskoht, kus noored armastavad hea vaate tõttu näiteks valentinipäeva tähistada. Selleks tuleb poetada valvurile suurusjärgus 200 rubla ja loota, et sa vahele ei jää.

 

Köningsberg oli linn, kust kuulus filosoof Immanuel Kant eluajal oma jalga välja ei tõstnud. Seal ta sündis, elas ja suri. Otseloomulikult võib näha Kaliningradis Kanti hauda, ka meie võõrustajate ülikool kannab tema nime. Kanti haua juures saime ka geopeitust mängida.

Kaliningradis on palju hulkuivaid koeri. Üldiselt on kutsad vaktsineeritud-steriliseeritud-kastreeritud ja kõrvadest sildistatud nagu väiksed vasikad. Samas tuleb tõdeda, et küllap nad elavad täitsa mõnusat elu, sest kõik koerad, keda me nägime, olid täitsa ümarad, läikiva karvaga ja lustlikud. Üldiselt on kutsad väga sõbralikud ja usaldavad. Kui neile vähegi tähelepanu pöörata, viskavad enamik neist selili maha, et sa neid kõhu pealt sügaksid. Inimesed neist eriti välja ei tee, vihmase ilmaga pikutasid nii mõnedki kutsad südamerahuga rongijaamas. Kui me seitsme tunni möödudes jaama tagasi läksime, polnud nad oma asukohta muutnud. Muidugi on nad meisterlikud toidulunijad ja niisama kleepekad, kes sind naljalt maha jätta ei taha. Nii saime meiegi ühel õhtul koju jalutades kolmeliikmelise koertest ekipaaži, kes meid truult linnast ühika ukseni saatsid.

Bussisõit Kaliningradis on omamoodi kogemus. Igasuguste moodsate süsteemide asemel on otsustatud jääda truuks vanadele lollikindlatele meetoditele, mis tähendab seda, et iga bussi peal on üks keskealine naine, kelle töö on müüa pileteid. Sõiduõiguse saab lunastada 20 rubla eest. Umbes pooleteist sentimeetri laiused piletid on keeratud rullidesse, mida müüja kannab kummidega kinnitatult enda sõrmede ümber, aasides pidevalt mööda bussi ringi, veendudes, et kõik ikka reeglitele kohaselt piletid lunastavad. Muuseas mingit vormiriietust neil pole. Lisaks bussidele sõitsid Kaliningradis ringi ka trollid ja trammid, mis mis meenutasid kunagisi Tallinna omi.

Aastal 2018 peetakse FIFA World Cupi raames Kaliningradis neli mängu. Seetõttu ehitatakse sinna uut staadiumit, samuti avastasime sündmusele pühendatud kaevuluugid. Käima on lükatud suur vabatahtlike programm, mida veab üks Lätist pärit naisterahvas. Vabatahtlikke on kokku tuhandeid, sh ka meie võõrustaja. Vabatahtlikud hoiavad tugevalt kokku, väidetavalt on tegu nagu suure perega.

Viimased kaks päeva viisid meid Kaliningradi linnast välja Svetlogorskisse ja Kura säärele, mis on populaarsed turistikad.

Külastasime ka kohta, mida tuntakse ka tantsiva metsa all, kus puud on veidralt krussis. Väidetav põhjus on selles, et kahjurid hävitavad puude tipud ära, mistõttu see peab kasvusuunda muutma. Pildil olev aasakujuline puu on eriti populaarne vastabiellunute seas, kellele meeldib sealt läbi ronida. Et kaitsealusele loodusele mitte liiga teha, on puu nüüd kaitstud võrega.

Kohtasime ka luiki, kellele väga meeldis inimeste saapaninasid maitsta.

Samuti leidsime kassidele pühendatud ausamba.

Gettel:
“Kaliningrad oli mu esimene külastuskäik Venemaale ja väga tore oli kandiga tutvuda kohalike juhendamisel. Päevad olid hommikust õhtuni täis igasugu tegevusi ning sammulugeja lubas pärast viit päeva seal nädalaks ajaks puhkuse võtta. Mu jaoks kõige huvitavam oli allveelaeva külastus, sest giid rääkis lugusid, kuidas ta koges elu koos 80 mehega vee all ja kuidas seal tähtsamad mehhanismid töötavad. Väga meeldis ka päev looduses ehk väljasõit Kura säärele. Suure üllatuse valmistas mulle kohalike organiseeritus ja hea meel, et Kaliningradil on euroopalik taust. Lisaks veel kõik need hulkuvad koerad. Sellega seoses on huvitav lugu ka – ootasime bussijaamas bussi, et sõita kesklinna teiste kohalike egealastega kohtuma. Bussipeatuses oli üks armas koer ja ma paitasin teda, enne kui hüppasime bussile. Tunde hiljem kesklinnas, kui hakkasime kohtumiselt kodu poole minema, oli see sama koer meid üles leidnud ja ootas maja ees! Kuidas tal see õnnestus!? Minu süda sulas igatahes!“

Ago:
„Tagantjärele, minu esimene kokkupuude Kaliningradiga ei olnud just kõige sõbralikum. Kell oli värskelt saanud kuus ja olles äsja ärganud, ei omanud ma unesegasena veel täit arusaama sellest, kus ma olen ja mis mu ümber toimub. Kui mu pea mõneti selginenud oli (“ahhjaa, siin me siis oleme”) ajasin ma dressipluusist kokkumätserdatud padjahakatise omale selga. Buss vuras veel enne lõpp-peatusesse jõudmist näiliselt sihitult järgmised pool tundi linna vahel ringi. Mu väljapuhkamatusest apaatsale pilgule avanes vaade millestki tuulisest, märjast ja kergelt tolmusest. Ja sellele kõigele said mu hilisemad kogemused ka hulgaliselt tõendusmaterjali. Aga liinibussides ringisibavad kontrolörid (kel kuidagi õnnestub kõigile keset sõitu pilet müüa), hämmastavalt püüdlikud ja hoolivad kohalikud ja tudengid, vastuoluline ajalugu (ning reaalsus) tõestasid, et Kaliningrad on nii mõndagi enamat: linn, mille elanikud on oma kodukohaga tugevamini seotud kui meie oma nutiseadmetega. Nii et kokkuvõtteks – ägedad tutvused, põnevad teadmised, väikesed seiklused ja pannkoogid ploomimoosiga – vahetus pakkus mulle elamusi ja mõtteainet pikemaks ajaks.“

Marie:
“Kaliningrad meenutas mulle veidi Narvat – kunagisest ajaloolisest linnast on alles jäänud umbes neli maja ja munakiviteed. Tegu oli omapärase kohaga, mis osalt meenutas Euroopat, samas oli tuntavalt Vene hingega. Mitmed “suurelt Venemaalt” pärit kohalikud, kellega me rääkisime, ütlesid, et Kaliningradi elanikud on tuntavalt rahulikumad ja vähem temperamentsed kui riigi teistes osades. Nende vaoshoitust ja sõbralikkust tundsime ka meie. Huvitav asjaolu kogu Kaliningradi oblasti kohta on ka see, et erinevalt paljudest teistest kohtadest domineerib sealses turisminduses saksa, mitte inglise keel.”

Madli:
„Tegemist oli minu kolmanda EGEA vahetusega. Igaüks neist on olnud erinev, kuid kõik omamoodi toredad ja silmi avardavad. Õnneks on mul vedanud reisikaaslastega – seekordne reis Kaliningradi oli väga meeleolukas ning nalja sai palju. Mulle meie sisukas programm meeldis – saime näha väga palju erinevaid Kaliningradi ja ümbruse vaatamisväärsusi ning tutvuda veidi koha ajalooga.“

 

Kaliningradlastega kohtume juba varsti! Nimelt on nad meil külas 9-15.04.2017. Seniks aga veel üks väga märg grupipilt. Vasakult: Madli, Ago, Gettel, Julia, Artur, Kristina, Marie, Kaisa.

 

Reisiklubi Elli Altiniga

Neljapäeval, 23. märtsil toimus taas EGEA-Tartu reisiklubi. Seekord oli meil külas Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi geograafiaõpetaja Elli Altin, kes on olnud eeskujuks ja õpetajaks paljudele praegustele ja endistele geograafia eriala tudengitele.

Toimus ka midagi teistsugust ja põnevamat võrreldes tavaliste reisiklubidega: esineja ilmestas oma reisimälestusi piltidega, mis kuvati projektoriga diapositiividelt – mõnedele kohalviibijatele oli see suisa esimene taoline kogemus.

Pilkases pimeduses jagus silmi vaid värvilistele diaposiitividele.

Reisimist alustas Elli juba geograafiaõpingute esimesel kursusel. Matkamine ja reisimine oli 70ndatel tudengipõlves väga populaarne. Tuli ette isegi olukord, kui septembri alguses oli 25 tudengist loengus kohal vaid 7 – kõik teised olid matkamas. Ta tõdes, et ühe matkaga võis õppida rohkem kui isegi ühe õppeaastaga. Õppejõudude suhtumine tudengite reisimisse oli siiski erinev.

Oli neid, kes olukorraga leppisid, kuid teised nõudsid loengutes kohal käimist ja pidasid õppimise ajal reisimist vastuvõetamatuks. Nii jäi Ellil neljandal kursusel pärast talvist sessi piiritsooni reisimata, sest õppejõud võttis ära piiritsooni load, kuna ei tahtnud, et tudengid kooliajast matkamas käiksid. Reisikihk oli aga suur, nii otsustasid noored tudengid paberlennukiga vastu kaarti visata ja reisi sihtpunkti hoopis välja loosida. Lennuk maandus keset Baikali järve. Nii sõitsid tudengid lennukiga Irkutskisse ja sealt edasi Barguzini looduskaitsealale.

Telegramm, kus aadressiks oli ainult linn ja nimi, kuid mis jõudis õige inimeseni, sest telegrammi sisu oli matkamisest.

Tegelikult oleks lennuki peale minemiseks olnud vaja luba, kuid nende käes ei küsitud. Elli sõnul arvati ilmselt, et kuna ükski normaalne inimene sellisel aastaajal looduskaitsealale niikuinii lennata ei taha, peab olema tegemist kohalikega. Sihtpunkti kohale jõudnud, said matkasellid tööd metsavahtidena. Nende ülesanne oli iga tunni aja tagant helistada looduskaitseala keskusesse ja anda aru: kas leidub röövpüüdjaid või salakütte; mitu autot on läbi jää vajunud? Kui tuli aeg metsavahiametist lahkuda, otsustati minna Baikalile ja hääletada naaberkülla. Seal leiti tööd nõudepesijana (milleks tuli lausa eksam sooritada!) ning tehti koostööd ka kohaliku meteoroloogiajaamaga. Rõõmu oli kohalikega kindlasti rohkem kui muresid: üks mees andis suisa ära oma viimased sokid, et lihtsalt midagi kinkida.

Arvukalt on Ellil matkanud ka koos õpilastega 7. klassist kuni gümnaasiumini. Meil õnnestus näha pilte retkest Karakumi kõrbes, teiste matkade kuulamise jaoks jäi aega väheks. Ööbiti ühiselt telgis, kuhu mahtus vabalt 10 inimest. Telgil oli olemas vaid keskmine vai, mis hoidis katusealuse püsti, ülejäänud vaiad tuli ise leiutada. Karmides oludes õppisid noored kooliõpilased lisaks muudele teadmistele hindama ka vee tähtsust ja tihti tehti ka vahetuskaupa, et kustutada janu 100ml veega.

Elli Karakumi kõrbes kaamliga.

Rinda tuli pista ka kõiksugu sekeldustega: reisidel on teda kokku arreteeritud lausa 3 korda. Ühel korral toimus see Kaukaasias Musta mere ääres, kui vales tsoonis viibides peeti nende seltskond kinni. Küsimusele, mida nad seal teevad, vastas Elli naljatades, et plaanivad Türki põgeneda.  Korrakaitsjad aga nalja ei mõistnud ning matka jätkamiseks tuli kadalipp läbida, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult.

Meil on ääretult hea meel, et Elli jagas meiega oma vahvaid reisimälestusi ja -kogemusi! Kuigi praegune maailm on hoopis teine kui meie külalise nooruspõlves, jagas ta meiega siiski mõnda nõuannet, mida reisimisel silmas pidada:

  • Kõige tähtsam on hea reisikaaslane
  • Kõige mugavam reisiseltskonna suurus on kaks inimest. Kui inimesi on rohkem, kaob tõenäoliselt keegi ära.
  • Naistel on turvalisem reisida koos meestega.

Suured tänud Ellile tulemast ja Märdile, kes vestlust modereeris!