Winter Weekend 2020

Tekst: Janely Kangur
Pildid: Helena Maarja Lainjärv

15.-16. veebruaril toimus traditsiooniline Winter Weekend. Koosviibimine leidis aset Pedajamäe külas kaunil Otepää kõrgustikul, kus meid lahkelt võõrustas Mart. Ürituse eesmärk oli koos veeta üks tore nädalavahetus ja ka targemaks saada.
Toimumispaika sõitsime rongiga. Kõigepealt oli koosolek, sest enne töö, siis lõbu. Koosolek oli produktiivne: töögruppide juhid andsid oma tegevusest ülevaate, parandasime oma põhikirja ja kodukorda ning arutlesime muudel tähtsatel teemadel. Seejärel oli aeg süüa teha. Terve ürituse vältel sõime maitsvaid ja tervislikke vegantoite. Kõigil oli võimalus mingi toidukorra ajal köögis kaasa lüüa.

Kui kõhud olid täis, läksime matkale. Ilm oli mõnus, vaated ilusad ja rahustav oli üle pika aja jälle metsas olla, välja arvatud sel hetkel, kui mõnesaja meetri kaugusel haukus ketist lahti olev kuri koer. Vaatasime üle ka geodeetilise võrgu punkti, mis jäi kenasti meie matkateekonnale. Tagasi jõudes rääkis Ago meile teemal „Kuidas olla halb juht?“. Ta viis läbi ka ülesandeid, mis tuli grupisiseselt lahendada. Need panid meid olukordadesse, kus tuli midagi otsustada ja lahendus leida.

Sellel ajal, kui osa valmistas õhtusööki, mängisid teised lauamängu. Pärast mängisime Kuldvillakut, mille Jürgen oli meile ette valmistanud. Kuldvillak oli vägagi geograafiateemaline: küsimusteks olid tänavavaated Eesti eri paikadest. Siis oli lõpuks ometi saabunud kauaoodatud saunaaeg, mis ei saa geograafide ürituselt puududa. Kõigepealt olime kuumas tünnisaunas, mis oli talvise aja tõttu väga mõnus, sest pea oli veest väljas ja külm õhk jahutas toredasti. Seejärel läksime väga erilisse sauna – suitsusauna. Esmakordne suitsusauna minek võib täitsa ära ehmatada, sest suits paneb silmad ja kurgu kipitama, kuid on siiski väga eriline kogemus. Mõned julgemad lippasid pärast end jääauku jahutama. Tünnisaun osutus meeldivaks ja seal liguneti veel päris kaua. Õhtu lõpetasime mälumängu mängimisega, et pea ikka täitsa ära väsitada.
Kui hommikupuder oli söödud, võttis sõna Patrick, kes rääkis meile tööelust. Ta andis nippe töölesaamise kohta ja rääkis erialase töö tegemisest õpingute ajal. Siis sai sõna Merli, kes tutvustas üliõpilasesindust, olles ka ise selle liige. Ta seletas, millega üliõpilasesindajad tegelevad. Kuna nad seisavad tudengite eest ja tahavad meie elu paremaks teha, siis arutlesime selle üle, mis vajaks ülikoolisüsteemis tähelepanu.
Sellega hakkaski meie meeleolukas nädalavahetus läbi saama. Mõne aja pärast siirdusime kõik jälle rongi peale.

LOTÄkas on elupäästja 2019

Tekst: Joosep Truupõld

18. detsembril 2019 kutsusid geograafiatudengid ja Tartu Ülikooli Verekeskus loodus- ning täppisteaduste valdkonna üliõpilasi, õpppejõude, töötajaid, vilistlasi ja sõpru ühiselt verd loovutama. Ürituseks oli „LOTÄkas on elupäästja“, mis toimus juba viiendat aastat järjest.


Verd oli võimalik annetada 12.00-15.00. Kohale jõudes oli protsess lihtne – tuli täita ankeet, kuhu märkisid enda terviseandmed ja kinnitasid, et oled terve. Verekeskuse töötaja sisestas ankeedi andmed arvutisse. Seejärel määrati veregrupp ja hemoglobiin. Arst mõõtis ka vererõhku ning küsis täiendavaid küsimusi. Vahetult enne vereandmist pakuti kõrrejooki. Terve see protsess võttis vähem kui 10 minutit ja juba lamasingi toolil, nõel veenis ja käsi palli pumpamas. Umbes 6 minutit hiljem, kui 450 ml oli annetatud, tuli veel veidike lamada ja juba saigi minna kingitust valima. Lisaks said kõik annetajad osaleda loosis, kus erinevate sponsorite kinkekaarte ja tooteid loositi. Kuna vereloovutajaid polnud väga palju  (kokku 30) ja loosiauhindade valik oli üpris korralik, said enamik annetajaid midagi. Lisaks panid toetajad välja laia valiku söögipoolist hilisemaks kehakinnituseks ja kosumiseks.

Kokku loovutati 13,5 l verd. Mina käisin esimest korda annetamas ning emotsioon oli võimas, juba 60 päeva pärast olen selleks uuesti valmis. Pole tarvis karta, nõelad on teravad ja valu pea et ei tunnegi. Näost kaame sõbra, kelle kaasa vedasin, suutsid maha rahustada väga sõbralikud ja teadlikud Tartu Ülikooli Verekeskuse töötajad. Peale vere loovutamist ei tundnud mina end mingit moodi teisiti ning sain igapäevaste toimetustega edasi tegeleda. Tähtis on vätida ülepingutamist. Ehkki jõulud on tuntud kui andmise aeg, võiks verd anda aastaringselt, ja uskuge mind – saamisrõõm on vajajatel suurem kui ükskõik mis muu kingituse puhul. Selleks, et Eestis jaguks ka edaspidi kõigile abivajajatele verd, kutsume kõiki noori ja vanu annetama.

EGEA-Tartu soovib tänada toetajaid, kes olid suureks abiks ürituse läbiviimisel: Aparaat, DuNord, FARMI, Illegaard, Kadarbiku, Largo, Lummus Foods desserthummused, Marjamaa talu, Marta pagar, Nurme Natural Skincare, Safecracker põgenemistuba, Salvest ja Valio!

Geograafia 100 juubelikonverents ja -pidu

Tekst: Kristo Kask
Pildid: Andres Tennus ja Janar Lind

7. detsembril 2019 oli Tartu Ülikooli geograafia osakonnas tähtis pidupäev. Möödus sada aastat hetkest, mil Tartu Ülikoolis rajati geograafia kabinet, eesotsas ei keegi muu kui J. G. Granö. Päeva esimeses pooles peeti maha juubelikonverents Vanemuise 46 ringauditooriumis.

Juubelikonverentsil tervitasid geograafe rektor Toomas Asser ja instituudi juhataja Leho Ainsaar. Ettekandeid pidasid osakonna audoktorid, professorid ja vilistlased. Peale ettekandeid oli aeg maha pidada väike kohvipaus, et energiat koguda, vanu tuttavaid teretada ning niisama muljeid vahetada. Samuti oli juubelikonverentsi jaoks tehtud eritellimused – kohapeal oli võimalik osta Geograafia 100 erisärke ja palju muid meeneid. Energia kogutud ja vestlused peetud, järgnesid tutvustavad ettekanded geograafia õppetoolide juhtidelt, kelleks olid Tõnu Oja, Tiit Tammaru ja Ülo Mander. Lisaks meenetele tutvustas Taavi Pae ka vastvalminud Eesti Rahvusatlast, mida samuti oli võimalik sealsamas soetada. Konverentsi võttis kokku Ülo Mander, kes muuhulgas rääkis tänasest murettekitavast teadusrahastusest Eestis ning mõtiskledes geograafia tuleviku üle, soovides jõukat järgmist sadat aastat.

Sellega polnud aga päev lõppenud – õhtul algusega kell 19.00 toimus Eesti Rahva Muuseumis pidu. See toimus koos iga-aastase traditsioonilise Valge Repsi üritusega, milles raames esimese aasta geograafid kandsid ette näidendi ning seejärel õnnistati nad geograafideks. Õnnistamine nägi välja nii, et rebased said osakonna juhatajalt Ülo Manderilt hellalt gloobusega vastu pead. Lisaks geograafia 100ndale juubelile pidas oma 30ndat sünnipäeva ka EGEA-Tartu, pannes välja uusima Teetähiste ajakirja numbri. Peol pakuti ka Pühaste Pruulikoja käsitööõlut Geograafia 100 erimärgistusega. Mingil hetkel oli kohal pea 500 inimest, mida oli oodatust tunduvalt rohkem. Inimesi oli tulnud kõikjalt üle Eesti. Edasist õhtut sisustas ansambel Justament, kelle saatel tantsiti palju ning õhtu kulmineerus paljudele ootamatu muusikalise etteastega professor Ülo Manderi poolt. Pidu lõppes ERM-is kella 01.00 paiku, seejärel liiguti Sisevete Saatkonda, et seal hommikutundideni tantsu edasi vihtuda.

Kõige lahedam koolitund?

Kas Sina oled juba kuulnud või osa saanud Lahedast geograafiatunnist?

2013. aastal alguse saanud idee on tänaseks märgatavalt arenenud ja kasvanud on nii meie enda oskused kui ka pakutavate teematundide valik. Aasta aastalt oleme me jõudnud aina enamate õpilasteni ja koolide ind meid külla kutsuda kasvab. Tunnid tutvustavad geograafia erinevaid harusid ja rakendusvaldkondi ning pakuvad mitmekülgset vaheldust tavalisele koolitunnile. Iga teematunni osaks on praktiline ülesanne. Sel hooajal läbiviidud tundides said õpilased koostada programmis QGIS teemakaarti, panna end Tartu linnaplaneerijate kingadesse, otsida nutitelefoni GPS-rakenduse abil miini ja kadunud marjulist, tutvuda atmosfääri mõõtevahenditega loodusgeograafia teematunnis ja planeerida isiklikku nutiseadet ja asukohapõhiseid rakendusi kasutades minipuhkuse Eestis. Lisandusid virtuaalreaalsuse ja 3D-modelleerimise teematunnid, mis osutusid väga populaarseks.

Nelja kuu jooksul, septembrist detsembrini külastasid tudengid kokku 36 kooli ning osalesime kahel huvipäeval. Kokku jõudis Lahe geograafiatund lausa 2487 õpilaseni, mis on rekordiline tulemus.

2019. aastal külastatud koolid. Google Maps

Suur aitäh kõikidele koolidele, kes meid toredasti vastu võtsid! Samuti tahame tänada geograafia osakonda, kes oli kogu projekti vältel meile toeks.

Kniks ja kummardus:
Hanna-Ingrid, Sigrid, Ago, Elina Maarja, Marie Johanna, Kristo, Karoliina, Laura, Margarita, Martin, Merli, Triin, Mart, Liza, Maria ja Mariia!

Ühisfoto geograafia 100. aastapäeva peolt. Autor: Janar Lind.

Tore mälestus Hanna-Ingridilt:

Koolitundide andmise juures on suur rõõm sellest, kui lapsed ise on rõõmsad ja tunnis aktiivsed. Rakke koolis juhtus nii, et söögivahetunnil sõime koos väiksemate lastega, kellele me tundi ei andnud. Kogu aja, mil sööklas sõime, vaatas üks pisike poiss kaht külalist ning õpetajad pidid talle meelde tuletama, et ta ikka sööks ka. Kui hakkasime sööklast ära minema, lippas poiss meile ust lahti hoidma. Olin väga üllatunud, ütlesin muidugi aitäh, kuid sattusin uuesti segadusse, sest hetkeks jäi mulle mulje, et poiss püüab veel meie eest läbi lipsata ja ise uksest välja minna. Kuid ei! Hoolimata sellest, et olin pea poole pikem ja täiesti võõras külaline, tuli ta ja kallistas mind! See oli ütlemata soe tunne. Ma ei tea, miks ta nii tegi, aga mulle jäi sellest mälestus kui väikese kooli imetoredast õhkkonnast ja suurest tänust.

Ühe õpilase tagasiside pärast tunni lõppu.

Projekti tegid võimalikuks Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeerium.

Newbie Weekend 2019 Sürgaveres

EGEA-Tartu 30. sünnipäev sai hiljuti täiendust veel ühe rahvusvahelise ürituse, Newbie Weekendi, näol. 29.11-01.12 võõrustasime Sürgaveres 21 EGEA noorliiget Soomest, Venemaalt, Hollandist, Saksamaalt ja, üllatus-üllatus, Tartust. Noored olid nad nii vanuse – noorimad olid 19-aastased – kui ka EGEAs oldud aja poolest – kaks kuud. Kolmepäevane laager tutvustas neile EGEA struktuuri, olemust ja eneseteostuse võimalusi. „Suurest“ juhatusest (Board of EGEA) oli esindatud 2/5 ehk Merli ja Ksenia ning Regional Team oli kohal täies koosseisus (Daria, Sigrid ja Marie). Viimane pidas maha mitmetunnise produktiivse, kuid väga maitsva ja mõnusa koosoleku Sürgavere noortekeskuse kott-toolidel.

Kolm väga sisukat päeva jäävad kindlasti osalejatele kauaks meelde – oli see ju enamikele nende esimene rahvusvaheline üritus. Weekendi esimene päev oli pühendatud teadusele ning EGEA struktuuri ja Eesti kultuuri tutvustamisele. Külastasime Riigi Ilmateenistuse Sürgavere radarit, mis ainulaadne nii Põhja- kui Baltimaades ning kuhu iga päev sisse ei saa. Ekskursiooni tegi meile Tanel Voormansik Keskkonnaagentuurist. Õhtu jätkus siseruumides, kus noored said küllap rohkem aimu, mis elukas see EGEA on, millega nad valdavalt alles paar kuud tuttavad. Helkurite jagamine kuulutas Eesti õhtu algust. Tantsisime pärimustantse, mängisime Kahooti ja näitasime liigutavaid kaadreid laulu- ja tantsupeost. Otse loomulikult mainisime ka Ott Tänakut ja Tommy Cashi kui Eesti mitteametlikke suursaadikuid maailmas. Õhtu jooksul sai mekkida käsitööõlut Hopsteri ja Käbliku pruulikojast ning krõbistada komme-kartulivahvleid. Julgemad külastasid lausa kahe kerisega varustatud sauna.

Kui novembri eelviimane päev tervitas osalejaid mõõduka vihma ja pilvealuse taevaga, siis järgmine hommik oli karge, selge ja lumine. Suurepärane ilm Viljandi ekskursiooniks. Kavalate tudengitena kasutasime tasuta bussiliikluse hüvesid ja mahutasime kõik osalejad väiksesse maakonnaliini. Viljandis tutvustasime weekendlastele lauluväljakut, lossimägesid, vanalinna ja tegime hulga grupipilte. Vabam ekskursioonigraafik lubas heita pikemaid vaateid järvele ja klõpsida jõuluhõngulisi Instagrami pilte iga mõeldava nurga alt. Vaieldamatult võitis osalejate südamed aga soe kohvik, kus lausa poolteist tundi külma eest paos oldi.

Päike oli juba loojumas, kuid päev polnud sellega veel lõppenud. Osalejaid ootas ees sisukas soft-skills-treening, kus õpiti aktiivseks kodanikuks olemise viise. Treeneriks oli Silver Sten Kruus AIESECist. Pärast suurepärast õhtusööki (tegelikult olid kõik Sürgavere kooli koka Eha tehtud toidud oi-va-li-sed) algas mini Cultural Fair, kus osalejad laotasid laudadele head-paremat enda kodumaalt. Kõlas traditsiooniline EGEA muusika, kuid sekka ka gastronoomilisi saavutusi mujalt Euroopast. Selgi õhtul oli võimalus sauna minna, mida peaaegu kõik ärksamad ka tegid. Võib lausa öelda, et tegemist oli saunamaratoniga, kus enese jahutamiseks värskes lumes ingleid tehti.

Rahvusülikooli sajandal aastapäeval viis buss noored EGEAlased Tartusse. Pidurüüs Taaralinnas rännati Vanemuise õppehoonest üle Toomemäe tollal veel avamisärevuses Raekoja platsi jõuluturule. Kehakinnituseks läksime Gaudeamuse kohvikusse lõunat sööma. Pärastlõunal tegime väikese tutvustuse geograafia osakonnast ning juba oligi külalistel aeg rongi-bussi peale minna. Suulise tagasiside põhjal jäid kõik Newbie Weekendiga rahule. Ka korraldajatel on hea meel, et ettevõtmine vahepealsete keerukuste kiuste korda läks ja suutsime pakkuda elamusi nii endale kui tulijatele. Siinkohal tahaks juba ei-tea-mitmendat korda tänada kokk Eha, kelle hõrgud toidud viisid keele alla nii veganil, „gluteenikul“ kui omnivooril. Ja muidugi Sürgavere spordihoone-hosteli omanikku Arnet, kes usaldas meid nii palju, et saime kogu kompleksi enda käsutusse ning kellele ükski meie soov teostamatu polnud.

Põhja- ja Baltibaade Newbie Weekendi korraldusmeeskonda kuulusid Sigrid Paavle, Marie Johanna Univer, Kreete Kakk, Maria Kolk ja Maria Bochkova.

Kliimamuutus ja ühiskondlik kollaps

Ent meie ülesanne ei ole mitte valitseda kõiki maailma hoovusi, vaid muuta paremaks neid aastaid, kuhu meid on pandud, juurida välja kurja neil põldudel, mida meie tunneme, et meie järeltulijad võiksid harida puhast maad. Milline ilm neil tuleb, see pole meie määrata.

Niimoodi on lausunud üks kirjandusliku maailma suurimaid suunamudijaid – Gandalf – kihutades oma sõnadega inimesi, haldjaid, kääbikuid (ja ka ühte päkapikku) astuma võitlusesse Sauroni lõputu armeega. Gandalfi looja, J. R. R. Tolkien on orke kirjeldanud kui juhmivõitu ja põhimõteteta tegelasi, kes omasid sellegipoolest üsna head taipu hävingut külvavate masinate valmistamisel. Nende eesmärk oli ehitada üles uus maailm. Rauast maailm, kus tehnika abiga saaksid orgid elada edasi oma elu. Oma masinatega juurisid nad üles metsi, suunasid ümber jõgesid ning purustasid külasid.

Õnneks nad peatati. Ei taha mõeldagi, milline kohutav saatus tabanuks Keskmaad, kui sõrmus oleks jäänud hävitamata. Aga ma vaatan aknast välja ja mõtlen sellele ikkagi. Ümberringi on kandilised majad, ringivuravad autod ja asfaldist tänavad. Valus meeldetuletust sellest, et siinses maailmas Frodot ei ole. Ma pööran pilgu tagasi oma arvutile. Sellest väljaulatuv juhe kaob seina, kuid sellega asi ei lõpe – kusagil lõputute kaablite taga on hiiglaslikud põlevkiviahjud. Ja ma mõtlen sellest, et mind ei saakski Frodo vist päästa. Pärast sõrmuse hävitamist tapeti kõik orgid ju maha…

Orkide kujunemislugu ei jõudnud Tolkien oma eluajal lõplikult välja mõelda, kuid enim leiab ta raamatutes kajastust variant, et tegu on põlvkondadeks maa alla vangistatud haldjatega, keda piinati, ristati korrumpeerunud inimestega ja lõpuks jälle maailma laiali lasti. Nad olid tülgastavad; mõnitus haldjatele, kelle soost nad tehti. Raamatutes ei jäetud orkidele võimalust ennast rehabiliteerida. Siin, päris maailmas, on see võimalus olemas. Ja olgugi, et igapäevaolmes on tõeliselt keeruline viia jutukest sissejuhatav Gandalfi üleskutse reaalsetesse tegudesse, on palju neid, kes seda proovivad ja ilmselt rohkemgi neid, kes seda teha tahaks, aga ei tea, et kuidas.

16. septembril korraldasime tudengipäevadel raames aruteluõhtu teemal „Kliimamuutus ja ühiskondlik kollaps“. Oma arvamusi olid kutsutud jagama Eestimaa Looduse fondi kliimaekspert Piret Väinsalu, Tartu Ülikooli klimatoloog Mait Sepp ja Madis Vasser, kes lisaks Eesti Rohelise Liikumise juhatuses olemisele on aktiivne Deep Adaptionis, Deep Green Resistance’is ja Exctinction Rebellionis. Kaasamõtlejaid oli kogunenud ligi 50. Kuigi fookuses olnud probleem on oma olemuses globaalne, on selle tähendus, ma usun, meie kõigi jaoks isiklik. Mõttevahetus keerles ümber hirmu, et see „ilus mull“, milles me praegu elame, läheb ühel hetkel katki ja lootus, et keskkonnakriis lahendub kuidagi põhimõtteliselt iseenesest, jääbki üksnes lootuseks. Mida sel juhul ette võtta? Mis meid täpsemalt tabab? Kuidas ära hoida kõige hullemat?

Üsna aruetlu alguses võttis Mait Sepp oma mõtteavalduse kokku sõnadega, et kliimamuutustega tegelemises on kliima ise justkui pakend. Pakend, millesse on sisse pakitud see, millega me oleme aastasadu tegelenud – kuidas me üldse ellu jääme ja oma ressursse jaotame. Nii on Pariisi kliimaleppe peamiseks sisuks vaesusega võitlemine, ressursside ebavõrdse jaotmusega tegelemine ja kliima on sealjuures üksnes mõõdik. Kusjuures selline mõõdik, millega manipuleerides on justkui jätkusuutlikusele rõhudes võimalik inimeste tarbimiskäitumisega manipuleerida.

„Ja ma alati loodan, et ma eksin kõiges… Elu läheb täiesti suvaliselt edasi, kõik on kõige parimas korras; kuskilt metsast jooksevad kõik kadunud liigid välja, keda me arvasime olevat välja surnud, aga tegelikult ei ole. See oleks väga vahva.” Madis Vasser

Maailma lõppu (mistahes kujul) on ennustatud, kardetud ja kuulutatud aastatuhandeid. Selles pole midagi uut. Ja maailmad – kultuurid, ühiskonnad, tsivilisatsioonid – on varemgi ökokatastroofide tagajärjel kokku varisenud. Sumerid, Antiik-Rooma, maiad – nimekiri võiks jätkuda lõputult. Stsenaarium on äravahetamiseni sarnane käimasolevaga – juhtiv klass kurnab välja ennast ümbritseva keskkonna vastutustundetult tarbides, kasvades ja loodust tasakaalust välja ajades – seda küll mõnevõrra lokaalsemalt ja väiksemas ulatuses kui nii, nagu momendil toimumas on. Praeguste sündmuste keerises tähelepanuväärseim uudne asi minu jaoks on hoopis see, et Mina Ise olen selle keskel. Mina saan olla põhjus. Mina saan tundma tagajärgi.

Hoolimata sellest, ma ei taha vastutada.

Süüdistada on kerge. Ma võin leida vigu nii iseendas kui kõigis teistes, aga ma ei näe selles märgatavat kasutegurit. Ma lihtsalt ei usu seda, et kui ma annan mõnele pahale suurtöösturile, riigijuhile või kasvõi oma sõbrale mõista, et ta on jobu (isegi kui ma teen seda väga viisakalt), siis see kutsub temas esile soovi muutuda.

„See, mida kliimamuutus hakkab tegema – ta hakkab meid kõige rohkem ahistama sealt, kus on juba praegu kitsas.” Mait Sepp

Ma võin vaadata inimestest kaugemale ja öelda, et vigane on süsteem ja et meie peame muutuma koos sellega. Seda on kergem omaks võtta, kuid arenguks tuleb muuta tõekspidamisi kogu ühiskonnas, mis on sellevõrra raskem. Ei piisa üksnes tugevast katalüsaatorist – on vaja veel midagi, mis takistaks meid, inimesi, taas tarbimistornaadosse lõksu jäämast. Kuigi lahendusi on väljapakutud mitmeid, on neil kõigil puudusi. Neist suurim, minu hinnangul, aga see, et need ei meeldi meile eriti.

Aruteluõhtul käis läbi iirlasest keskkonnaaktivisti, Paul Kingsnorthi nimi, kes, olles pettunud üha jätkuvast tegevusetusest, mida riigid keskkonnaprobleemide lahendamisel viljelevad, pakkus päästeteena välja loodusreligiooni. Oma idees pole see meile võõras, eluviis kui selline sarnaneb eestlaste maausuga. Kui igal puul oleks oma hing ning me näeksime temas elusolendit, oleks metsandus ning metsa raiumine sellisel kujul olemata. Meie väärtushinnanguid juhiks religioon, milles puud ja mets on püha, mistõttu sellega majanduslik kauplemine oleks tabu. Igaüks võtaks metsalt vaid nii palju, kui tal enda tarbeks vaja on, olles looduses loodusega koos.

Nüüd sekkub väike kuradike mu õlal ja sosistab mulle kõrva: „Kuule, mingi puukallistaja oled või…?“

Ei, ta pole üksi. Rohelised liikumised pole nii Eestis kui välismaal sagedasti just aukohal. Jah, on neid, kelle huvides on keskkonnaaktivistide kohta laimu levitada, aga tihti teevad vigu ka aktivistid ise. Nemadki on kõigest inimesed.

„Tänaseks tunnen ma päris suurt hirmu selles osas, et mis minust saab. Ma mõtlen, et ma teen seda, mida ma teen, sellepärast, et kui ma seda ei tee, siis võib-olla ei saagi ma varsti siin enam üldse elada.” Piret Väinsalu

Rohelisi liikumisi on palju. On neid, kes annavad meile nõu oma tarbimiskäitumise vähendamiseks. Mõned teised seisavad vastu keskkonnavaenulikele poliitilistele otsustele, üritades planeeti päästa niimoodi. Neile vastandub näiteks Deep Adaptation, kelle hinnangul ei olegi võimalik praegust ühiskonda päästa, kuid võimalik on leevendada kollapsile järgnevaid tagajärgi, alustades vastuse leidmisega neljale küsimusele:

Mida me tahame oma praegusest elukorrast tingimata alles jätta? Millest me saame kindlasti loobuda? Milliseid lahendusi saaks me üle võtta minevikust? Mille ja kellega oleme me valmis tegema rahu?

Minul pole neile küsimustele vastuseid. Siiski, ma usun, et kui mul oleks, siis on palju neid, kes neist kinni võtaks. Veel kümme aastat tagasi oleks taolisi sõnavõtjaid peetud järjekordseteks kliimahulludeks (ja kindlasti on neid, kes teevad seda ka praegu, võib-olla ka õigustatult), aga üha kasvavale rahvahulgale, vaieldamatult, kõlab taolistest probleemidest rääkimine ja nendega tegelemine peaaegu nagu normaalse asjana.

„Praegu saame me veel valida, millest me loobume. Aga kui me kaua veel venitame, siis ühel hetkel… Näed, see nüüd läks. Keskkütet enam pole. Panen jope selga ja hakkan mõtlema, et mis nüüd järgmisena läheb. Praegu veel on valik.” Madis Vasser

Paul Kingsnorth on kirjutanud, et on okei olla segaduses; on okei olla väike; on okei mitte teada, mida teha tuleb; ainuke asi, mis pole okei, on probleemist kõrvale pöörata. Sellest ei õhku Gandalfi sõnadele omast enesekindlust. Ka meie ülesanne on mõnevõrra teistsugune – meil pole tarvis mitte orke nottida, vaid nendena elama õppida. Sealjuures hakkab silma ka üks helgem tuluke. Piret Väinsalu tõi välja, et lugedes näiteks raamatuid on näha, et põhiteemad, millega inimesed tegelevad – millest nad mõtlevad ja räägivad – on alati olnud samad, sõltumatult neid ümbritsevast keskkonnast.

Kollaps võib tulla, kuid ei pruugi. Tähtis on siinkohal see, et kõik, kes siiski usuvad, et praegusel viisil jätkates me üksnes suurendame oma väljakutseid tulevikus, käituksid vastavalt. Võib-olla tähendab see minemist mõnele kliimastreigile. Võib-olla tutvumist keskkonnakaitseorganisatsiooniga. Võib-olla midagi kolmandat. Kindlasti leiaks ma ise ja ka paljud teised sellele mitmeid vastuväiteid, et miks see ikkagi tobe ja mõttetu on, aga kas poleks kunagi tulevikus veel totram mõelda: “Näe! Mul oli ikkagi õigus. Kahju, et ma mitte midagi selle vastu ette ei võtnud…”

Me täname Maitu, Madist ja Piretit põneva arutelu eest ja kõiki teisi kaasa mõtlemast!

*Sissejuhatav tsitaat pärineb Ene Aru tõlkest raamatule “Sõrmuste isand. Kuninga tagasitulek”.

 

Autor: Ago Tominga

Baltic Weekend 2019: Earthlike Estonian Experience

Ööd on siin mustad. Nii on alati olnud. Ja seetõttu on meie esivanemad juba aastasadu pirruvalgel jutustanud lugusid kodukäijatest, libahuntidest ja maa-alustest. On jutustanud, ja uskunud ka.

Rahvapärimuslikud tegelased pole olnud üksnes väljamõeldised. Tihti olid nende taga reaalsed ohud ja nähtused, millele tollal nime ega põhjust öelda ei osatud. Küll aga osati välja pakkuda abinõusid. Ja kui asi aitab, siis äkki polegi sellel nii palju vahet, kas näiteks küüslauk on antiseptilise toimega või peletab see kurje vaime.

Seekordne Baltic Weekend oli järjekorras üheksas ning teema oli ajendatud just eesti rahvapärimusest, -meditsiinist ja maalähedasest eluviisist. Selleks kogunesime 16. augustil Soontaga järve äärde. Matkasime, ujusime, saunatasime, korjasime seeni ja marju, uurisime taimetarkusi, tantsisime ja laulsime, tegime käsitööd, kokkasime puupliidil ning tutvusime lähedalasuva metsauurimisjaamaga. Seda kõike õdusas metsamajakeses – kaugel elektrist, tsivilisatsioonist ja WIFIst. Päevad lõppesid hubaste lõkkeõhtutega, õhustikule sobivalt täiskuu all ning ümbritsetuna peale valguvast järveudust.

Geograafidele omaselt alustasime matkaga. Meie teekond viis Pikasillalt Soontagale ja kulges läbi kaunite metsade.
Vanapaganat teeristil me ei näinud, küll aga ristus meie tee rästikuga.
Üks üksildane üksiklane üksildases üksilduses. Söögiks korjasime siiski kukeseeni.
Kui vanasti tuli metsahaldjatele andide eest ohverdada, siis meie korjasime vastutasuks hoopis loodusesse vedelema jäetud prügi. Ehk on nüüd haldjatel taas kergem hingata ja rohkem ruumi samblavaibal tantsu lüüa.
Otse loomulikult on metsad asendamatud ka tänapäeval. Sellest, kuidas need võimaldavad ülal hoida elu sellisena, nagu meie seda tunneme, ja millistel viisidel nende mõju uurida saab, käisid meile rääkimas Tartu ülikooli geograafid Kaido Soosaar ja Thomas Schindler. Pildil demonstreerib Liza mullast ja alustaimestikust erituvate gaaside kogumist mõõtekolbi. Vaadata oli muudki põnevat, sealhulgas dendromeetrit, varisekogujat ning uurimisjaama torni tipus paiknevaid seadmeid.
Õhtud möödusid lõkke ääres elava muusika saatel eesti rahvatantse õppides ning õdusas õhkkonnas juttu puhudes. Muidugi ei puudunud ka saun ja karastav järvevesi.
Teiste toimetuste vahel lasime näppudel käia ja punusime käepaelu, meisterdasime kodumaiseid unenäopüüdjaid ning muid kaunistusi.

Täname ürituse sponsoreid Loodusvägi, Vöner ja Andre Farm kõhutäite ning Kaido Soosaart ja Thomas Schindlerit põneva ringkäigu eest! Rahvusvahelise ürituse sarja teatepulk läheb järgmisel aastal üle Leedu kätte. Kindlasti ootab meid taas ees palju põnevat!

EuroMed Regional Congress Malta 2019

EuroMed Kongress toimus seekord päikeselisel Maltal. EGEA-Tartut esindasid kogenud kala Marie ja Margarita, kelle jaoks oli tegu esimese kongressiga. Sündmus leidis aset 14.-19. aprill, mille sisse mahtusid tegusad ja toredad päevad koos umbes 70 noorgeograafiga üle Euroopa. Majutatud olime Malta Ülikooli ühikasse, mis erines meie ühiselamute arusaamast päris palju- sisehoovis oli kaks basseini ja söökla oli väliterassil. Toad olid neljakohalised; Margarita oli ühes toas poolaka, ungarlase ja itaallasega. Marie toas olid veel sloveenlane, šveitslane ja horvaat.

Kongressi teema oli “Island life”, workshopid oli nii saare geomorfoloogia, rannikualade, hääbuvate liikide kui ka sealsete sotsiaalsete probleemide kohta. Nii Marie kui ja Margarita olid “Coastal and marine management” töötubades.

 

 

 

 

 

 

 

Esimesel päeval oli sissejuhatav osa Malta rannikute kujunemisest ja seal toimuvatest protsessidest. Pärastlõunast töötuba viis läbi Malta Ülikooli professor, kes seletas täpsemalt rannikuäärsete piirkondade arenemisest ja erosiooniprotsessidest.

Coastal and Marine Management workshop
kohvipaus

Õhtul oli peo teemaks Game of Thrones- toimus ühisvaatamine GoT uusimat osa ning hiljem jagati parimaid kostüümi auhindu. Marie sai parima krooni auhinna 🙂 

GoT filmiti siin
GoT kostüümid

Teadusliku ekskursioonil käisime Ghajn Tuffieha Bay rannikuäärsetel. Pärast rühmadesse jaotamist hakkasime läbi viima mõõtmisi, mis hiljem läksid kasutusse kohalikule omavalitsusele ja ülikoolile. Täpsemalt uurisime uhtorgusid, meie ülesandeks oli mõõta nende laiust, sügavust, kaldenurka ja kirjeldada taimkatet ja setteid. Jagunesime rühmadesse, igal rühmal 50 meetri pikkune uhtorg, kus pidi viiest eri punktist andmeid koguma. Pärast seda tutvusime kohaliku keskkonnateemalise MTÜga, kes rääkis oma tegevustest ja sealse piirkonna probleemidest. Samuti saime ise käed külge panna ja akaatsia juurevõrseid välja tõmmata. Kui töö tehtud, viskasime kindad nurka ja läksime AquaBioTech firmasse, mis tegeleb mereteemaliste projektidega. Meile näidati ka laborit, kus kasvatati kalasid uuringute jaoks. Õhtul toimus basseinipidu.

Ghajn Tuffieha Bay

mõõtmised

Järgmisel päeval külastasime Malta Ülikooli ja meile näidati kampust. Regional Meetingu ajal toimusid erinevad tegevused neile, kes sellel koosolekul olema ei pidanud. Näiteks pidime gruppides arutama, millisena näeme EGEAt aastal 2030. Hiljem toimus TedTalks, kus workshoppide juhid tegid kokkuvõtte oma töödest ning kohalikud professorid lisasid pärast ettekandeid omapoolseid kommentaare. Õhtul leidis aset Cultural Fair, kus iga riigi esindajad olid kaasa võtnud oma maale traditsioonilisi toite. Eestit esindasid must leib,  Kalevi kommid ja šokolaadid. Šveitslased olid kaasa võtnud fondüü, kus peal juustu sulatada ja seda ciabatta peal serveerida. 

ülikooli seinal

 

 

 

 

 

 

 

 

ülikooli sisehoov

 

 

 

 

 

 

 

ülikoolis

Järgmisel hommikul istusime bussi ja sõitsime idarannikule, kus alustasime West Coast Hike’i. Nägime saare ilusamaid vaateid. Matk kulmineerus paadisõiduga merel, kus avanesid ilusad vaated kaljudele. Pärast saime ka kividelt vette hüpata, mis tekitas palju elevust. Õhtul oli maltapärane õhtusöök, kus pakuti traditsioonilisi sööke, näiteks soolaseid ja magusaid pirukaid kohupiima, hernestega. Viimase õhtu puhul oli kongressidele omane lahkumispidu.

West Coast Hike
vaade paadist

 

 

 

 

 

 

 

 

Ja oligi aeg sammud kodupoole seada. Kongress oli igati hästi korraldatud ning nii Marie kui ka Margarita jäid reisiga väga rahule!

Reisiklubi – Lõuna-Ameerika

Selle õppeaasta teine reisiklubi toimus märtsi keskpaigas, 13. märtsil 2019.  Reisiklubi näol on tegemist EGEA-Tartu traditsioonilise üritusega, kus erinevad, kuid enamasti kuidagi geograafia erialaga seotud inimesed räägivad oma huvitavatest reisikogemustest. Sellel korral oli oma seiklustest rääkima tulnud Erik Linde – Tartu Ülikooli geoinformaatika tudeng, kes veetis 9 kuud Lõuna-Ameerikas.  Erik rääkis nii Lõuna-Ameerikast kui ka Austraaliast, ning avas need sihtkohad kuulajatele just läbi oma kogemuste ja seikluste jagamise. Kindlasti oli tegemist kasuliku kuulamisega kõigile neile, kes ise on mõelnud või unistanud kaugetesse ja eksootilistesse riikidesse reisimisest. Erik jagas oma kogemusi mängleva kergusega, ning kogunenud suur saalitäis publikut elas hoolega kaasa. Tihti läbisid publikut kerged naerupahvakad. Esitlust kaunistas hulgaliselt reisipilte, mis oleme valikuliselt ka sellele postitusele lisanud.

Õhtu alustamiseks räägiti põgusalt  Austraaliast.  Nagu paljud eestlased, sai ka Eriku reis Austraaliasse ette võetud selleks, et saada Eestist vaheldust ja teenida raha. Näpunäidetena tõi ta esile, et esimese asjana tuleks Austraaliasse minnes soetada endale auto, sest vahemaad on pikad, ning sõitmist tuleb palju. Selliste teadmiste taustale rääkis ta põnevaid olukordi ja oma kogemustest, kuidas temal autoga liiklemine kulges. Lisaks jutustas ta oma töökogemustest ning elamustingimustest.

Eriku Lõuna-Ameerika seiklused algasid Tšiilist, kus liiklemiseks kasutasid Linde ja tema reisikaaslane pöidlaküüti. Raskusi valmistas noortele vähene hispaania keele oskus, sest Lõuna-Ameerikas inglise keelt kõneldakse väga vähe. Erik rääkis neid hääletamisel tabanud muredest ja ohtudest. “Kartsime, et meil saab vesi otsa enne, kui auto peale saame.” Häälega liikumise negatiivseid külgi toodi välja veel mitmeid. Ühe näitena sõitsid noored pikka vahemaa rekkajuhi seltsis, kes ise õlut jõi. Edasi viis matkaliste teekond Argentiinasse, kus rännati edasi bussidega. Kuid ka see transpordiviis ei olnud mugav ning peagi soetati endale mootorratas.

Argentiinast liiguti edasi Paraguaysse, sealt Brasiiliasse ning edasi juba Boliiviasse. Boliiviasse satuti hingede ööl, kui kogu linn oli jäänud tühjaks ning kolinud surnuaeda, et veeta aega oma kadunud lähedastega. Reisiteekond viis Linde edasi Peruusse, sealt Ecuadori, ning pikk reis lõppes Kolumbias.

Oma teekonna puhul tõi Linde välja, et tark on teha pidevale liikumisele pause, ning peatuda vahelduseks mõnes asulas paariks nädalaks. Raskusi osutas kõrgmäestikes liiklemine, kus oli raske hõredama õhuga harjuda ning ka tsikkel keeldus töötamast. Osa saadi mitmest  kultuurisündmustest, festivalidest, mägikülade traditsioonidest ning ka hulganiselt toiduelamusi.

Ettekande lõppedes oli kuulajatel palju küsimusi, millele Linde vastuseid jagas. Kui noormehelt uuriti, et kuhu järgmiseks oma suuna seab, siis andis ta mõista, et Aafrikasse.

Austraalia

Tšiili

Argentiina

Paraguay

Brasiilia

Boliivia

Peruu

Ecuador

Kolumbia

Kohtumiseni juba järgmises reisiklubis!

 

Lahe geograafiatund 2018

Ei tea, millega need geograafiatudengid küll vabal ajal tegelevad? – Käivad koolides.

Tõsijutt.

2013. aastal alguse saanud idee Lahedast geograafiatunnist on tõeliselt tuule tiibadesse saanud. Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise projektikonkursi toel oleme juba kolmandat hooaega külastanud koole erinevates Eestimaa nurkades. Igapäevase koolielu mitmekesistamiseks spetsiaalselt väljatöötatud teematunnid tutvustavad geograafia erinevaid rakendusvaldkondi ning pakuvad huvitavat vaheldust tavalisele koolitunnile. Ja mis kõige tähtsam – on praktilised. Lahedas geograafiatunnis on õpilased saanud kätt harjutada kaardi koostamisega QGIS-is, rinda pistnud Tartu linnaplaneerimise ülesandega, GPS-i abil miini metsast otsinud, tutvunud atmosfääri mõõtmisvahenditega loodusgeograafia töötoas ja õppinud nutiseadmetega kasutama asukohapõhiseid teenuseid.

2018. aasta septembrist detsembrini külastasid meie meeskonnaliikmed kokku Eestimaa 40 paika, viisid läbi tunnid 37 koolis ning osalesid kolmel huvipäeval (joonis 1). Seeläbi viisid meeskonnaliikmed teadmised geograafiast, selle rakendusaladest ja õppimisest Tartu Ülikoolis rohkem kui 2000 õpilaseni! Iga aastaga oleme seda numbrit kasvatanud, kuid on veel palju kooli ja klasse, kelleni me jõudnud pole.

Joonis 1. Eestimaa kohad, kuhu Lahe geograafiatund nelja kuuga jõudis. Google Maps.

 

Galerii selle aasta piltidest:

Kuidas koostada teemakaarti? Miin leitud! Paistu kooli õpilased GPS töölehte uudistamas. Otepää Gümnaasiumi õpilased koordinaate sisestamas. Selfie miiniga. Magus üllatus Krootuse Põhikoolist. Kuidas leida söögikoht rakenduse abil? Tsirguliina Põhikooli õpilased nutirakendustega töötamas. Kalamaja Põhikooli õpilased loodusgeograafia teematunnis Kohila Gümnaasiumis oli au teha planeerimise teematundi. Koolikülastajad Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumis nutitelefoni tundi tegemas. Karlova kooli õpilased GPS töötoas Rõõmsad õpilased pärast teemakaardi valmistamist. Esimest korda Muhu Põhikooli külastamas. Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi õpilased tahvelarvutiga töölehte täitmas. Näide miinist GPS teematunnis Nutikate õpilastega! Narva Soldino Gümnaasiumis psühromeetrit katsetamas. Narva Soldino Gümnaasiumis loodusgeograafia tundi andmas. Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli õpilased nautimas kuldset sügist ja GPS töötuba. Räpina Ühisgümnaasium planeerimas Tartu kesklinna auto- ja jalgrattaparklaid. Planeerimine nõuab koostööd! Saue Gümnaasiumi õpilased esitlevad planeerimisülesande tulemust. Voore Põhikool planeerimistunnis. Teadlaste Öö Festivalil Tartus said atmosfääri näitajate mõõtmisvahenditega tutvuda nii suured kui ka väikesed. Valtu Põhikool GPS tunnis. Teadlaste Öö Festival Haapsalus.
Kuidas koostada teemakaarti?

 

On hea meel tõdeda, et kõik koolid ja õpilased on meid nii toredalt vastu võtnud ja ootavad meid tagasi! Lahe geograafiatund on hakkama saanud vägeva saavutusega ja oleme rõõmsad, et saime näidata, millega Tartu Ülikooli geograafia tegeleb, tutvustades selle teaduslikku ning rakenduslikku poolt.

Aitäh Hanna-Ingrid, Karoliina, Laura, Margarita, Martin, Merli, Oskar, Kaarel, Triin, Mart, Hendrik, Maria, Liza – Teie tegite projekti võimalikuks!

Meie vinge meeskond!

Aitäh kõikidele koolidele, õpetajatele ja õpilastele! Loodetavasti kohtume taas!

Killuke ühe õpilase tagasisidest.

 

Projekti tegid võimalikuks Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeerium.