Tule liitu EGEA-Tartuga!

EGEA-Tartu ootab oma ridadesse uusi liikmeid!
Tule lisa oma elule põnevust, ole sa geograafiatudeng või lihtsalt geograafiahuviline! Sellel aastal saad end proovile panna teaduse populariseerimise, ürituste korraldamise või õppekava arendamise töörühmas. Eriti ootame sind, kui oled kõikvõimas ITmees või -naine, kes valdab kodulehtede tegemise filigraanset kunsti.

Esimene võimalus meie tegemistele pilk peale visata on 1. septembril Tartu Raekoja platsil toimuval Ole Rohkem tudengimessil, kus saab pärida meie tegemiste kohta ja lahendada põnevaid ülesandeid.

Meid võib näha ka Tartu Tudengipäevad: OLE ROHKEM festivalil, kus 14. septembril kell 15-17 korraldame Toomemäe orienteerumist, mis on lõbus, pingevaba ja sobilik kõigile. Tasub kindlasti kohale tulla ja end proovile panna, sest jagame põnevaid auhindu, kusjuures mõned neist leiavad omanikud loosiga.

Aasta jooksul toimub meil veel igasuguseid põnevaid üritusi, millest magusaimad on suunatud meie klubi liikmetele. Selleks, et sinagi nendest osa saaks, täida liitumisankeet siin. Meie kodukorraga saad tutvuda siin ja põhikirjaga siin. Olgu öeldud, et sellel aastal on meie juhatuses neli liiget: president Patrick Joan Thomson, kommunikatsioonijuht Kaisa Laur, raamatupidaja Brita Vibo ja euroopa-suunaline kontaktisik Ago Tominga.

Küsimuste korral võid meile alati kirjutada Facebookis või info@egea.ee.

Tule ole osa EGEA-Tartust!

2016 a. esimene Reisiklubi

12980533_970049119717356_622591325_n.jpg

Kolmapäeval, 13. aprillil korraldas EGEA-Tartu traditsioonilise reisiklubi. Kell 18.15 võeti kohad sisse klassiruumis 327, kuhu oli kogunenud arvukalt huvilisi. Ürituse juhatas sisse Mari-Ann lühikese ettekandega juba oma viiendast EGEA kongressikogemusest Austrias.

Seejärel esines Anu Sihv geograafia 2. kursuselt, kes jutustas veebruaris ette võetud 13014867_970049103050691_1615921289_nLapimaa reisist. Nädala aja pikkuse turismireisi jooksul paistis päikest pilve tagant ainult hetkeks ja virmalistest tasus vaid unistada, kuid see-eest oli lund Lapimaa kohta vääriliselt ning külmakraadegi parajalt 3 kraadi ringis. Kõrva taha sai panna ka teadmise, et sissetallatud rajalt ei maksa kõrvale kalduda, kuna sellisel juhul oled puusani (või isegi rinnuni!) lumes. Lisaks lumistele vaadetele ja matkaradadele kohtus Anu ka kohalike põhjapõtrade (küll aia tagant) ja kelgukoertega.

13020548_970049109717357_1342672583_n.jpgPärast lugusid põhjapolaarjoonelt põikasime madalamatele laiuskraadidele. Nimelt jagas loodusgeograafia ja maastikuökoloogia suuna 1. aasta magistrant Anu Hark põnevaid kogemusi suvistest ratta- ja hääletusretkedest Pärnu-Pariis-Montpellier (25 päeva) ning Pürenee poolsaarel (48 päeva). Läbitud marsruudist saime aimu Google Mapsi kaardilt, mida Anu ilmestas ka värvikate piltidega. Harilikult väntas ta päevas 150 km (ka üle 200km!), teekonnal saatjaks muusika MP3-mängijast. Samuti kasutas ta aeg-ajalt hääletamisvõimalust. Rännakud muutsid tema jaoks meeldejäävaks inimesed, kellega ta retkel kohtus. Oluliseks pidas ta just kohaliku kultuuri tundmaõppimist, mida tavalised turistid täiel rinnal üldjuhul ei koge.

13045420_970049116384023_864885931_n

Kuuldud reisilood olid väga omanäolised, vaimukad ja huvitavad. Loodame, et nende lõbusad jutustused ärgitasid ka kuulajaid/lugejaid maailma avastama!

Soovime mõlemale Anule jõudu ja jaksu uute reiside ettevõtmisel ning täname neid tulemast!

Geograaf innustab ja motiveerib – MARIA LAIDLA

EGEA jätkab rõõmsal meelel geograafide kogemuste jutustamist – kuidas nad jõudsid geograafia osakonda ja kuidas sinna, kus nad praegu on. Loodame, et leiate jätkuvalt teiste geograafide tegemistest innustust ja motivatsiooni midagi uut põnevat ette võtta! Ja muidugi tundkem head meelt geograafia osakonna kasvandike üle!

Tänane lugu jutustab positiivse ellusuhtumisega töökast Mariast, keda inspireerivad loodusjõudude kujundatud dramaatilised maastikud ja hingematvad vaated ning kes eksib hea meelega ära, avastab uusi maid, matkab looduses ja vallutab mägesid! Maria omandas bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ning pärast lõpetamist asus õppima Stockholmi Ülikoolis glatsioloogia ja polaarkeskkondade erialal (Glaciology and Polar Environments) ning on külalismagistrant Teravmägede ülikoolikeskuses UNIS (The University Centre in Svalbard). Loe, kuidas Maria oma erialavalikuni jõudis ning mida põnevat ta veel on teinud!

Kuidas jõudis Maria geograafia osakonda?

Enamus kooliajast möödus Marial Tallinna Kunstigümnaasiumis ja reaalainete huvilisena seadis ta endale sihiks pärast gümnaasiumi lõpetamist astuda sisse Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri erialale. Geograafia kui üks lemmikaineid koolis ei olnud Maria esimeseks valikuks, kuid EKA sisseastumiskatsetel mõistis ta, et tema koht ei ole kunstiinimeste hulgas ja talle sobiks õppida midagi konkreetsemat. Niisiis läks käiku plaan B ja geograafia, sest lisaks plaanidele ja joonestamisele meeldisid Mariale ka kaardid ja loodus ning geograafia õppekava pakkus üsna laia valiku aineid matemaatikast, geoloogia ja demograafiani, kattes uudishimu erinevate teemade vastu. “Tagantjärele mõeldes oli see ainuõige otsus, sest kohe algusest peale tundsin end õiges kohas olevat ning ümbritsetuna mõttekaaslastest!”

12953208_1079432582116272_13055390_o.jpg

Miks loodusgeograafia ja kuidas on Maria end sellel alal teostanud?

Loodusgeograafia juurde jõudis Maria aegamisi ja enne ülikooli astumist ei osanud ta tegelikult arvatagi, et kuus aastat hiljem kirjutab magistritööd just liustikest. Esimesel semestril ülikoolis oli ta üldsegi veendunud, et temast saab hoopis inimgeograaf, kuna inimgeograafia tundus huvitav, samas lihtne ja loogiline. Kui aga kevadel algas maateadus ja suvel välitööd, oli loodusgeograafia ja geoloogia Maria südame võitnud! Sealt edasi tekkis juba kindel plaan minna Erasmusega aastaks Islandile vulkaane ja liustikke õppima, mis sai ka teoks. “Paljude jaoks on Erasmuse vahetus üks suur pidu (mis on täiesti tõsi :P), kuid ühtlasi on see ka võimalus end uues keskkonnas proovile panna ning selle läbi kasvada. Ma ei ole eales nii palju õppinud – nii geograafia/geoloogia ning ka enda kohta – kui seda tegin Islandil veedetud aasta jooksul. Selle käigus tuli teadmine, et glatsioloogia on see, mis mul silmad särama lööb.” Sellest tulenevalt võttis Maria vastu otsuse jätkata magistriõpinguid juba välisülikoolis ning ta astus sisse Stockholmi Ülikooli glatsioloogia ja polaarkeskkondade erialale. Esimene aasta uues ülikoolis möödus eriala- ja valikaineid tehes ning eelmine suvi-sügis viibis Maria Teravmägedel, kus võttis kaht ainet UNIS-es. “Nüüd, viimasel aastal, tegelen magistritööga, uurides muutusi Teravmägede tõusuveeliustike esiosa sulamises ja selle suhet erinevate keskkonnanäitajatega.”

12986875_1079432578782939_802932629_o.jpg

Kellena on Maria töötanud ja mida sellest kogemusest õppinud?

Maria on õppimise kõrvalt minimaalselt töötanud, kuna tal on kombeks ühes semestris lihtsalt nii palju aineid võtta, et 24-tunnisest ööpäevast jääb väheks. Sellegipoolest on Marial töökohti olnud mitmeid, milleni on ta viinud kas huvi antud ala vastu, ootamatu võimalus või ka praktiline vajadus raha teenida. Nii on ta keskkooli ajal töötanud12970564_1079432592116271_1760390682_o.jpg kohtunikuna sulgpallivõistlustel, majahoidjana Islandi hotellis, koristajana Stockholmis kui ka olnud tõlkekonsultant lasteraamatule “Miks mäed purskavad?”. Lisaks veel töötas Maria kuu aega Atlandi ookeanil uurimislaeval R/V Langseth teadusrühma liikmena, kus ta viis läbi igapäevaseid 8-tunniseid vaatlusi. Kuna eelnevalt nimetatud töökohad on väga erinevad, on Maria kogemuste spekter lai: ”Majahoidjana/koristajana töötamine on andnud suure kogemuste pagasi eri kultuuridest ja taustaga inimestega suhtlemisel, arendanud nii täpsust, kiirust kui ka õpetanud ootamatute olukordade kiiret lahendamist. Mõnes mõttes on ka geograafias õpitu nende töökohtade juures kasuks tulnud, kasvõi turistidele vaatamisväärsuste tutvustamisel või suurlinnas punktist A punkti B navigeerimisel. Lasteraamatule vulkanoloogia ja muude maateaduslike terminite sõnastikku koostades aga õppisin keerulisi seletusi n-ö maakeeli väljendama. Uurimislaeval aga sain osa teadustöö köögipoolest ning kombata oma mugavustsooni piire.”

Mida on Mariale andnud õpingud välismaal ja geograafiaharidus?

12986647_1079432598782937_751780523_o.jpgMarial on õpingute üle väga hea meel ja ta on tänulik: “Välismaal õppimine on andnud mulle nii enesekindlust, kasvatanud iseloomu, avardanud maailmavaadet, suurendanud (erialast) suhtlusvõrgustikku ja avanud uusi uksi. Ühtlasi on see ka pannud mind hindama seda, mida Tartu Ülikool (ja Eesti haridussüsteem) on mulle kaasa andnud. Kindlasti ei tasuks alahinnata seda, mida Tartu Ülikooli geograafiaharidus annab, eriti kui su kitsam erialavalik langeb nende valitud teemade hulka, millega geograafia osakond tegeleb.” Ülikooliteele on väärtust lisanud ka mõttekaaslased ja sõbrad eri riikidest, kes on motiveerinud ja inspireerinud Mariat kõrgemale ja kaugemale liikuma.

Kuigi juba geograafiasse sisse astudes oli Marial plaan mingi aeg tudeerida välismaal, siis nüüd tagasi vaadates ei osanud ta ettegi näha, et ta võiks praeguseks hetkeks olla õppinud juba kolmes välisülikoolis. “Tagasi mõeldes on see samas olnud asjade loomulik käik, st üks valik või suund on viinud teise võimaluseni ning sealt on selgemaks saanud see, kuhu edasi minna. Kindlasti ei oleks ma päris täpselt jõudnud mind huvitava jää-ookeani vastastikmõju teema juurde, kui ma ei oleks Islandil olles läinud oma vulkanoloogia professoriga keset Atlandit seilama ning ookeanipõhja geofüüsikaliste meetoditega kaardistama.”

Maria on seda meelt, et kooliväliselt tasub olla võimalikult aktiivne. “Lõppude-lõpuks on just see kogemus „see“, mis sind hiljem tööle, praktikale või (välis)ülikooli kandideerides teistest eristab. Samu aineid, st ülikooli kogemust võivad omada peale sinu veel hulk kaastudengeid, aga n-ö lisapagasit annab iseseisvat kujundada.”

12986294_1079432585449605_949375698_o.jpg

Mida soovitab Maria enda õppimiskogemusest teistele?

Kes veel päris täpselt ei tea, mis suunda geograafias valida, siis Maria hinnangul tasuks võtta aineid kõikidest võimalikest suundadest ning leida enda jaoks see nišš, mis silma särama lööb. Kolme sõnaga kokku võttes: proovida, proovida, proovida! “Sama kehtib ka tööle/praktikale/välismaale kandideerimise osas – proovides, st motivatsioonikirju kirjutades, intervjuudel käies ja paberimajandusega tegeledes, kuna nii kasvab ka kogemus, enesekindlus ja julgus.” Julgust saab kasvatada ka koolivälistes tegevustes, olgu selleks siis n-ö people skills, keeleõpe või tudengiorganisatsioonis töötamine.

Kes mõtlevad välismaale õppimamineku peale, soovitab Maria kõigepealt enda jaoks läbi12952970_1079432558782941_1643120944_o.jpg mõelda, miks välismaale minna – mida konkreetsem on eesmärk ja selgem siht, seda suurem on ka motivatsioon selle nimel töötada. Motivatsiooni on vaja ka paberimajanduse läbi elamiseks ja uues keskkonnas toime tulemiseks. “Vahetusprogrammid nagu Erasmus on väga lihtne viis välismaal õppimiseks, sest enamus probleeme on sinu eest lahendatud või saavad lihtsasti lahendatud, ning lisaks saab õpinguteks ka stippi. Omapäi magistrisse astumine on tülikam ning enamus eeltööd tuleb ise ära teha. Kuigi näiteks Skandinaavia ülikoolid on õppemaksuvabad, on elu kallis ning kuna välismaal õppijate rahastusprogramme Eestis on vähe, siis on õpinguteks raha leidmine keeruline. Aga…kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Pingutus on enamasti vaeva väärt!” Välismaal õppimise võimaluste osas tuleb suur osa tööd ikkagi endal ära teha ning aktiivne olla. Kindlasti saavad aidata nõu ja jõuga ka need, kes varem sama rada käinud.

12986405_1079432572116273_192515795_o.jpgGlatsioloogiahuvilistel soovitab Maria kindlasti kvaternaarigeoloogia, maateaduste aluste, geofüüsika, klimatoloogia, hüdroloogia ja geomorfoloogia kursustel osaleda; tõsisematel huvilistel kuluvad marjaks ära ka head teadmised kõrgemast matemaatikast ja füüsikast, kuna suur osa glatsioloogiast on võrrandid ja nendest ei saa ei üle ega ümber. Silma tasub peal hoida ka välisülikoolidel, kus glatsioloogia või loodusgeograafia suund on hinnatud ning aktiivne teadustöös (nt Stockholmi, Uppsala, Oslo, Islandi, Svalbardi, Swansea, Sheffieldi ülikoolid). Võimalus on võtta aineid ka välisülikoolidest. “Näiteks Teravmägedel käib iga ainega kaasas ka suuremal või vähemal määral välipraktikat, mida suurlinna ülikoolidest on raske korraldada, aga just geoainete puhul pea hädavajalik on.”

Suurimad tänud, Maria, oma kogemuste ja mõtete jagamise eest! EGEA soovib Sulle omalt poolt palju edu magistritöö kirjutamisel ja uute unistuste täitumist!

EGEA-le võib inspireerivatest geograafidest teada anda SIIN, et saaksime nende lood teiste geograafideni tuua!

Intervjuu koostas Gettel Sink, EGEA-Tartu teaduse populariseerimise rühma liige

Avatud uksed uutele geograafidele!

12885823_1589013254652748_6103911718281364226_o.jpg

Hiljuti käisid EGEAlased Tartu Ülikooli avatud uste päeval geograafiat tutvustamas. Nüüd küsisime meeskonnalt nende emotsioone ja miks siis tulla geograafiat õppima?

Laura: Miks õppida geograafiat?

  1. Geograafid käivad ise päriselt välitöödel.
  2. Geograafi kontor paikneb vahel vabas looduses, vahel välisriigis, igaljuhul seal, kus on parajasti vaja lähteandmeid või tulemuse rakendamist.
  3. Geograaf kujundab meie igapäevaruumi ja võtab seetõttu elus väga erinevaid rolle.
  4. Geograaf mõistab tervikpilti maailmast, näeb meie elukeskkonda, mis on kui pusle.

Anneken: Lisaks akadeemilisele poolele, on võimalik geograafiat õppima tulles osa saada pika ajalooga traditsioonidest. Traditsioonid nagu Must ja Valge Reps, esimese kursuse korraldatus stiilipidu ja pannkoogiläbu aitavad ruttu vanadel olijatel tutvuda uutega ja vastupidi. Lisaks tuleb ühtseks saada oma enda kursusega, sest koos tuleb veeta kolm aastat ning tuleb osata valida endale parimad välipraktika kaaslased. Eelpool nimetud üritused on vaid killuke – üritusi jagub igaks semestriks.

Kristin: Mina olen üles kasvanud mantra saatel: “Ülikool ei pea andma sulle elukutset, vaid mõtlemisvõime.” Tõsi ta on, geograafe ei leidu ainult erialastel ametipostidel, mida täidavad informaatikud, andmeanalüüsijad, linnaplaneerijad, keskkonnamõjude hindajad, kartograafid, teadlased vaid neist saavad ka edukad projektijuhid, eraettevõtjad, ministrid, kirjanikud või kes iganes. Teadmine, et sind on õpetatud kriitiliselt mõtlema, asjade vahel seoseid nägema on tegelikult päris hea tunne. Nõnda võid kindel olla, et saad igas olukorras hakkama, isegi siis, kui erialast elukutset ei vali.

12719594_1149882525051710_9190644634736928868_o.jpgAvatud uste päeva raames olid geograafid esindatud nii Ülikooli peahoones kui ka Chemicumis toimunud mini messil, kus lisaks viidi läbi ka kolm planeerimisalast töötuba.

Patrick: Avatud uste päeva veetsin Chemicumis geograafia laua taga olles. Minu jaoks olid üllatvalt paljud inimesed tulnud tutvuma erinevate erialadega. Oli näha, et õpilasi tõmbasid eelkõige suured vilkuvad ja ägedad asjad. Üllatav oli seejuures see, et väga paljud olid oma peas juba erialavaliku teinud ning tulnud minimessile selles kindlust saama. Omalt poolt selgitasin kõikidele soovijatele geograafia olemust, mis pani kohati isegi mõned oma senises valikus kahtlema. EGEA-Tartu poolt korraldatud linnaplaneerimise töötuba oli õpilaste seas väga populaarne. Üldiselt andis terve see päev tugeva positiivse emotsiooni!

Ago: Tegemist oli minu esmakordse seda laadi üritusega korraldajate poolel ja minu meelest oli kõik väga positiivne. Gümnasistid olid oma võimaluste osas juba üsna haritud ja tundsid ise suurt huvi kõige vastu, mida erinevad erialad neile pakkuda võiksid. See12513886_1060145864028368_3415208930351321405_o.jpg võimaldas pidada pikemaid ja sisukamaid vestlusi, kui ma enne üritust oleks eeldanud. Geograafide hi-tech laual olevate droonide, infrapunatermomeetri, lennuki jne vastu tunti suurt huvi. Paljud linnaplaneerimise töötoas käinutest kiitsid tundi ja tulid õppimisvõimaluste kohta täpsemalt uurima. Suhtlus oli väga vaba, millest vähemalt endal ei tekkinud sellist reklaammeheliku moosimise muljet, mis mulle on jäänud teisel pool lauda (olles siis nii-öelda publiku rollis). Kindlasti paistis geograafia ka ise silma kui erakordselt mitmekülgne, perspektiivika tulevikuga eriala. Vestlustest gümnasistidega paistis, et valides mistahes teise eriala, tuleks neil vähemalt oma mõningatest huvidest loobuda. Geograafiaga on aga võimalik siduda peaaegu kõike – huvid annavad vaid potentsiaalse suuna hilisemaks spetsialiseerumiseks.

Meeskonna liige Egert võtab toimunu kokku: Oli ilus märtsikuine päev, kui sai mindud Chemicumi selleks, et uusi tulevasi tudengeid geograafideks meelitada. Huvilisi oli, tiim tegi head tööd ja päevaga võis igati rahul olla, sest geograafia pole maailma pildist kuhugi kadunud ega ei kao ka!

EGEA-Tartu tänab avatud uste päeva meeskonda koosseisus: Raivo Aunap, Tõnu Oja, Laura Altin, Anneken Hints, Kristin Kesküla, Patrick J. Thomson, Ago Tominga, Holger Ehrlich, Egert Indres, Oskar Vevers, Mart Soo.

Geograaf innustab ja motiveerib – KRISTJAN REA

Eelmise aasta lõpus alustas EGEA geograafide kogemuste jutustamist – kuidas nad jõudsid geograafia osakonda ja kuidas sinna, kus nad praegu on. Nüüd jätkame lugude rääkimist, sest nagu vanasõnagi ütleb: uuel aastal (märtsikuust 🙂 ) uue hooga. Loodame, et leiate jätkuvalt teiste geograafide tegemistest innustust, motivatsiooni ja julgust isegi midagi uut põnevat ette võtta!

Ühtlasi võib EGEA-le teada anda inspireerivatest geograafidest SIIN, et saaksime neid tunnustada ja nende lood teiste geograafideni tuua!

12874528_1065234800202717_653812270_o.jpg

Tänane lugu aga jutustab sihikindlast ja teotahtelisest Kristjanist, kes töötab kirjastuses Avita loodusõpetuse e-tundide ainesisu koostajana ning on käesoleval kevadel lõpetamas gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja magistrantuuri – temast saab geograafiaõpetaja!

Kuidas jõudis Kristjan geograafiat õppima?

Geograafia hakkas Kristjanit huvitama alates sellest hetkest, mil koolis sellise nimetusega aine algas. Kuna teda aga huvitas lisaks sellele veel majandus väga ja ta õppis ka majanduskallakuga klassis, ootas gümnaasiumi lõpus raske valik. Otsustavaks faktoriks sai aga kuuldus geograafidest: “Mäletan, et keegi nõuandjatest rääkis kirglikult, et geograafia erialal õpivad iseäranis kokkuhoidvad tudengid, kes käivad isegi aastakümneid pärast ülikooli lõpetamist veel koos. Kuna mul polnud kunagi kokkuhoidvat klassikollektiivi olnud, mida ma olin alati igatsenud, siis usun, et see jutt võiski olla kaalukeeleks.”

Kuidas sai Kristjan teada, et temast peab saama õpetaja?

Saanud geograafias bakalaureusekraadi kätte, kandideeris Kristjan magistrantuuri nii geograafiasse kui ka loodusteaduste õpetajaks. Õppima asumise kinnitas Kristjan siiski geograafias, kuna sinna oli suurem konkurents, sisse sai ta aga tegelikult mõlemasse. Õppima ta sel samal aastal veel asuda ei saanud, kuna ees ootas aasta Eesti Kaitseväes. Tulnud tagasi, ei pakkunud aga esialgne valik – geograafia magister – piisavalt rahuldust ja Kristjan tegi julge otsuse – tuleb minna õppima geograafiaõpetajaks. “Leian, et just minu töö oli see, mis pani mind mõtlema selle üle, mida oma elult tegelikult tahan. Lõin plussid ja miinused kokku ning aasta viimasel ööl otsustasin, et minust saab õpetaja!”

Kellena on Kristjan töötanud ja mida teeb ta praegu?

Oma esimese töökogemuse sai Kristjan 13-aastaselt, mil tal avanes võimalus koos sõbraga ühe värske majaomaniku valdustes heakorratöid teha ja seda isegi mitu suve järjest. Põhikooli ja gümnaasiumi ajal töötas ta suviti ehitusel abitöölisena, mis oli kasulik kogemus tööharjumuse loomisel ja lisaks ka kopsaka sissetulekuga.

Suvel pärast bakalaureuseõppe lõpetamist töötas Kristjan küsitlejana, kus ta ülesandeks oli usutleda Eestimaa erinevatel suveüritustel viibivaid välismaalasi. “Kandideerisin sinna selleks, et ennast proovile panna ja mugavustsoonist välja astuda. Võhivõõraste inimeste kõnetamine ja küsitlemine inglise keeles oli seda kindlasti.”

Samal suvel kandideeris ta ka Avita kirjastusse tööle, mille idee sai alguse sellest, kui EGEA ürituse “Geograafid tööpõllul” raames kirjastust külastati. “Ürituse lõpus lausus üks Avita geograaf, et kui baka on lõpetatud ja soov tööd saada, siis võtke ühendust. Seda ma tegingi, osutusin sobivaks ning asusin tööle loodusõpetuse e-tundide ehk õpetaja elu lihtsustava elektroonilise töövahendi ainesisu koostajana. Esialgu tundus neljanda klassi tasemel loodusõpetuse tundide ettevalmistamine äärmiselt keeruline, kuna peab oskama end väga lihtsalt, kuid sisult korrektselt väljendada, kuid ajapikku muutus see aina lihtsamaks ja mis peamine – vägagi paeluvaks!” Kristjani tööga oldi nii rahul, et pärast aastat kaitseväes võeti ta heameelega tööle tagasi. “Mulle meeldib mu töö, kuna e-tundidesse valitud hämmastavate videote ja piltide, harivate praktiliste tööde, tekstilõikude jms seesuguste ülesannete ning tegevuste abil saan ma tuhandetel õpilastel üle Eesti suurendada huvi loodusainete vastu. Ma väga loodan, et tänu minu ja mu kolleegide tööle õnnestub laste huvi loodusainete, sh geograafia vastu suurendada. Õpilaste ning õpetajatepoolne tagasiside loodusõpetuse e-tundidele on olnud pööraselt positiivne. Olen kuulnud, et mitmed õpilased pole enam nõus vanaviisi läbiviidud tundides olemagi! Sellistel hetkedel valitseb hinges meeletu rahulolu.”

2015 aasta kevadel kuulis Kristjan kursaõdede käest töökuulutusest, kus otsitakse GIS-12899931_1065234433536087_1083247905_n.jpgpäeva projektijuhti, ja otsustas katsetada. “Kandideerisin uute kogemuste saamiseks ja tõestamaks endale, et ma saan hakkama, kui ma vaid piisavalt pingutan. Esialgu tundus see küll keeruline roll olevat, sest polnud iial midagi sarnast teinud, ent visa töö ja põhjalikkus viisid sihile.

18. november 2015 toimus GIS-päev ning korraldustiimi liikmed olid minu sooritusega üliväga rahul. See andis kõvasti eneseusku!” Sel aastal on Kristjan taas GIS-päeva projektijuhti rollis.

Lisaks projektijuhi ametile ja e-tundide ainesisu koostajale on Kristjan praegu koolis põhipraktikal, kus ta annab erinevates Tartu koolides geograafiatunde ja seda nii põhikoolile kui ka gümnaasiumile. Muuseas, kui EGEA teaduse populariseerijate töörühm käis Tartu Jaan Poska Gümnaasiumis planeerimisalast geograafiatundi läbi viimas, oli just Kristjan meie tundi jälgimas ja analüüsimas! Loodame nii mõnegi hea nipi temalt saada, kuidas tunniandmist edasi arendada! 🙂

Geograafiahariduse pakutavad võimalused tulid Kristjanile endalegi natuke üllatuseks. “Kui aus olla, siis ülikooli tulles oli mul äärmiselt ähmane pilt sellest, kus ma võiksin tulevikus tööd leida. Sellest, mida ma praeguseks teinud olen, poleks ma küll osanud unistada. Kindlasti on ülikool avardanud mu silmaringi ja kahtlemata on oma osa selles olnud ka EGEA-l, tänu millele ma leidsin oma praeguse töökoha.”

Kas tõesti töö ja vaev ning muuks ei jätkugi aega?

Kindlasti mitte! Kristjanile meeldib väga käia oma vanavanemate maakodus Otepääl, kus suur osa lapsepõlvestki möödus, ning lisaks on tal elukaaslasega tore suvine 12527938_1065234723536058_1294695755_n.jpgettevõtmine – igal aastal külastavad nad üht Eesti väikesaart, kus varem käinud pole. Kristjan naudib üle kõige head seltskonda – elukaaslase, perekonna ja sõpradega on ta alati valmis midagi koos ette võtma. Oma hobid hindab Kristjan pigem veidrateks: talle väga meeldib tegeleda aianduse, lillede, numismaatika ning investeerimisega. Lisaks naudib ta jooksmas käimist ning eelmine suvi nakatus ka kiikingupisikuga.

Mida soovitab Kristjan enda töö- ja õppimiskogemusest teistele?

Õppimise osas on Kristjanil kaks nõuannet: “Esiteks soovitan ma kindlasti kuulata enda südame häält. See tähendab, et kui sulle mingisugune valdkond huvi pakub, siis pole vahet, mida teised sellest arvavad. Ära mine massiga kaasa, vaid talla enda rada sisse. Teiseks, kunagi pole liiga hilja. Isegi kui oled valinud tee, mis mõne aja pärast ei tundu enam kõige õigem, siis tee kannapööre. Ja kui see pole ikka õige, siis muuda uuesti kurssi. Erialavahetus oli ka mulle raske, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen selle üle rõõmu.” Kes otsustab ka minna gümnaasiumi loodusteaduste õpetajaks õppima, soovitab Kristjan kindlasti liituda prof. Margus Pedaste haridustehnoloogia keskuse töörühmaga. Seal uurib Kristjan näiteks seda, kuidas 3D-printeritega loodud maastikumudelite abil põhikooliõpilastele efektiivsemalt pinnamoodi õpetada. Kellele aga õpetamine kas või natuke meeldib, võiks kaaluda õppimist TÜ õpetajakoolitusel või osalemist Noored Kooli programmis.

Õppimise kõrvalt töötamise plussideks hindab Kristjan sissetuleku, mis annab suurema vabaduse, võimaluse saada erialane töökogemus, mis paljudes tööpakkumistes nõutud on, ning oskuse oma aega paremini planeerida, sest lisaks kooliasjadele vajavad nüüd tegemist ka tööasjad. Kuigi õppimise ajal töötamine võib tekitada suure ajapuuduse tegelda seltskondlike asjadega, arvab Kristjan siiski, et plussid kaaluvad miinused üles ning kindlasti tasuks töötamist proovida. “Kõik on olnud kunagi noored ja rohelised, aga tuleb lihtsalt proovida ja saada kogemusi ning ühel hetkel oledki tark, kompetentne ja osav!”

Lisaks õppimisele tasub Kristjani hinnangul olla võimalikult aktiivne ka erialastes koolivälistes tegevustes. Näiteks meeldis Kristjanile olla aktiivne EGEA-s, kuna ta sai tuttavaks igasuguses vanuses geograafidega nii Eestis kui ka välismaal, osaleda igasugustel üritustel (üliõpilasvahetused, Baltic Weekend, Sügissümpoosion, Kevadkool, Reisiklubi, bussireisid) ning tänu EGEA üritusele “Geograafid tööpõllul” leidis ta ka oma praeguse töökoha.

EGEA-l on Kristjani üle väga hea meel!

Suured-suured tänud sulle, Kristjan intervjuu eest ning soovime omalt poolt palju edu ning uute unistuste täitumist!

Intervjuu koostas Gettel Sink, EGEA-Tartu teadusepopulariseerimise rühma liige

Geograafide tööbörs

Pildi geograafide esimesest tööbörsist joonistas: Maris Vee

17. märtsil toimus esmakordselt üritus nimega Geograafide tööbörs. Kohale tuli palju erinevatel kursustel õppivaid tudengeid ning ka geograafia osakonna töötajaid. Võib arvata, et inimesi oli kohal umbes 100!

Kuidas aga tööbörs sündis? Möödunud aastal pöördus EGEA-Tartu poole professor Rein Ahas, kes arvas, et kevadel võiks korraldada tööbörsilaadse ürituse. Meile meeldis see idee väga ning ürituse korraldamine otsustati oma õlule võtta. Algset ideed arendati edasi ning tulemusi võisid kohalolnud juba ise näha 🙂

Tööbörsi raames külastasid geograafia osakonda erinevad riigiasutused ja eraettevõtted, kes valiti välja tudengite endi poolt koostatud atraktiivsete tööandjate nimekirjast. Kuna nimekiri sai lõpuks nii pikk, et oleksime saanud korraldada ka 24-tunnise tööbörsi, pidi tegema valiku. Nii valitigi ettevõtted ja asutused välja põhimõttel, et igal geograafia suunal oleks rääkijaid. Tööbörsil käisid esinemas: Margus Tiru Positiumist, Lea Pauts Maa-ametist, Kuido Kartau Hendrikson&Ko-st, Liina Laiverik Keskkonnaministeeriumist, Leida Lepik Regiost, Enar Leht Eesti Kaitseväest ja Taavi Pae Tartu Ülikoolist. Esinejad rääkisid tudengitele, millega nemad tegelevad, millega see asutus tegeleb, kus töötatakse ning loomulikult jagati ka erinevaid nõuandeid ja nippe, kuidas tulevikus tööturul paremini hakkama saada. Räägiti ka praktika- ja töövõimalustest antud asutustes-ettevõtetes, mis oli kõikide jaoks kindlasti vajalik informatsioon.

12829479_1586138424940231_6599057747168369541_o

Kahtlemata oli meeleolukas õhtupoolik vabas õhkkonnas, kus läbi nalja räägiti olulistel teemadel, muidugi pakuti ka süüa-juua! EGEA-Tartu loodab omalt poolt, et kõik, kes kohale tulid, said endale häid soovitusi ja mõtteid tulevikuks! Loodame ka tulevikus samalaadset üritust korraldada, sest nimekiri atraktiivsetest tööandjatest on veel pikk! 🙂

Korraldajate kommentaarium

Merily: Ka minul on hea meel, et sain aidata korraldada üritust, mis nii paljudele huvi pakkus. Loodan, et kõik, kes kohale tulid said midagi väärtuslikku teada, kas siis mingi kindla asutuse või selle kohta, milliseid oskusi tööturul hinnatakse.

Gettel: Mul on hiiglama hea meel selle üle, et käsitletud teema nii paljusid kõnetas ja ürituse vastu tunti huvi! Ma loodan, et kõik kohalolnud said idee, kuidas oma haridustee geograafias Tartu Ülikoolis kujundada, et sellel oleks maksimaalne väärtus, ja milliseid isiksuseomadusi võiks enda juures arendada, et olla kunagi kolleeg, kellega on meeldiv koostööd teha. Ja minu hinnangul veel kõige olulisem teema – kuidas olla enesekindel ja julge, et minna praktikale, tööle või hakata tegelema muu südamelähedase asjaga. Muuseas, üritusel paljukõneldud praktika teemal – olen ise käinud kahes ettevõttes praktikal, ühte võeti mind paari nädala möödudes tööle ja teises andsin oma panuse reaalsete tööde valmimisse. Seega ma ei nõustu väitega, et praktikandi võtmine on ettevõttele kahjulik ja praktikandile endale ka midagi ei anna. Isegi, kui praktika möödudes samasse ettevõttesse tööle ei võeta või kui antakse lahendada ebarealistlikke ülesandeid, siis erialane enesekindlus kasvab igatahes.

EGEA-Tartu tänab:

prof. Rein Ahast, prof. Jaak Jaagust, Raivo Aunapit ja Heli Raagmaat ning Tartu Ülikooli geograafiaosakonda nõu ja toetuse eest. Samuti täname kõiki ettevõtteid ja asutusi, kes olid nõus meile esinema ning loomulikult ka kõiki kuulajaid, kes meiega selle õhtupooliku veetsid!

Töö ja lõbu üheskoos – Winter Weekend 2016!

23.-24. jaanuaril toimus EGEA-Tartu kõige esimene Winter Weekend ehk talvine nädalavahetus. Ürituse eesmärk oli tuua kokku EGEA-Tartu liikmed, anda neile võimalus teineteisega tutvumiseks ja lõbusalt aja veetmiseks, aga kaks päeva Pühajärve kaldal sisaldasid endas ka rasket tööd. Nimelt on juhatus pähe võtnud, et EGEA-Tartu põhikiri vajab värskendamist ning lisaks otsiti ka leidlikke lahendusi kevadsemestriks plaanitud ürituste korraldamiseks.

See talvine nädalavahetus algas natuke pärast laupäeva keskpäeva Sihval Pühajärve põhikoolis. EGEA-Tartu liikmeid tuli kohale 12 ning saime võõrustada kolme väliskülalist – Vilnat Soomest, Kristinat Taanist ja Marekit Poolast. Vilna ja Kristina on parasjagu EGEA põhja- ja Balti regiooni peamised kontaktisikud, kes tulid meile külla, et rääkida, kuidas EGEA suures Euroopas toimib ning kuidas iga EGEA-Tartu liige sellest kasu võiks saada. Uusi nimetusi, lühendeid ja võimalusi on nüüd liikmetel jalaga segada ning loodetavasti ka arusaamine suurest EGEAst parem.

Lisaks sellele said kõik kohaletulnud arutleda üle kahe tunni EGEA-Tartu põhikirja üle, mis lõpuks ajud kõigil krussi keeras. Hiljem korraldasime veel ajurünnaku kevadel toimuva Kevadkooli kohta, mida pole viimased kaks aastat toimunud, ning hilissuvise Baltic Weekendi kohta, mille korraldamise järg on taas Eesti käes.

Hilisõhtul tegid korraldajad osalejatele üllatuse – läksime õhtupimeduses Pühajärve jääle jalutama, uisutama, matkama. Käisime ära Lepassaare saarel ning siis keerasime otsa ringi, sest järve pind muutus pehmeks ning nii mõnelgi tudengil tuli kuivade saabastega järvelt lahkumiseks teha erinevaid võitluskunste meenutavaid liigutusi.
Õhtu möödus rahulikult ning pärast hommikusööki oli aeg asuda päriselt matkale – eesmärgiks sai võetud Harimäe vaatetorn. Liikusime sinna mööda kergliiklusteid ja tampisime auguliseks suusaradasid, seejuures Lõuna-Eesti künklikku lumist maastikku nautides. Lisaks Harimäe vaatetorni vallutamisele ning kõikide Madli trühvlite ära söömisele käisime tagasi Sihvale liikudes läbi ka Seinamäelt, kust tagumiku pealt alla lasime, ja seejärel tagasi koolimajja suundusime.

Võib vist öelda, et EGEA-Tartu esimene talvine nädalavahetus läks asja ette – pärast pühapäevast matka olid kõik väsinud, näljased ja (loodetavasti) õnnelikud 🙂 Rohkem pilte saab näha siit! Loodetavasti saame ka järgmisel aastal talvemõnusid nautida veel rohkemate välismaalaste seltsis!

Aitäh, Ago, Patrick, Mari-Ann, Raili, Kelli, Risto, Taavi, Anneken, Madli, Anu, Marcus, Marek, Vilna ja Kristina, et tulite!

Teid tänab EGEA-Tartu esimese Winter Weekendi peavastutaja Brita 🙂

9 põhjust, miks osaleda EGEA rahvusvahelistel üritustel

Seekordse postituse kirjutasid kaks EGEA-Tartu liiget, kes on viimasel ajal olnud aktiivsed pigem Eesti piiridest väljaspool. Mari-Ann Ütt ja Raili Õunapuu on nüüdseks käinud läbi paljud Euroopa riigid, osalenud väga paljudel EGEA üritustel nii Euroopas kui Eestis ja seepärast ongi nad kirja pannud 9 põhjust, miks peaks üks EGEA-Tartu liige haarama neist võimalustest, mida EGEA Euroopas pakub.

5 ukraina
EGEA-Lvivi uusaastaüritus Ukrainas detsembris 2015. Pildil: Martina (Praha), Raili, Justyna (Poznan)

Kohaliku kultuuri ja eluolude kogemine, sh kulinaarsed elamused

Koos kohalikega on kõige parem osa saada vastava maa kultuurist ning tutvuda eluoluga. Näiteks üks unustamatumaid kogemusi oli trammisõit Lvivis, kus pileti ostmine käis üpriski veidral moel – raha saadeti kaasreisijate kaudu trammijuhini, kes saatis siis pileti tagasi. Ukraina külastamine oli mitmes mõttes üks huvitavamaid elamusi, sest mitte kuskil pole veel kohanud nii sõbralikke inimesi ega rohkem auklikke teid.

Kohalikud oskavad alati soovitada põnevaid kohti, mis pole nii turistikad, vaid annavad hoopis teistsuguse elamuse. Lisaks on egealased enamasti ise giidiks, mis loob reisimisele väga suure lisaväärtuse.  Kohalikud teavad alati parimaid ja tihtipeale odavamaid söögikohti, kust saab traditsioonilist toitu proovida. Väga tihti on tegemist suurepärase maitseelamusega! Meie südamed on võitnud stroopvahvlid (Holland), poffertjes (Holland), pierogid (Poola), Soplica (Poola), falafelvõileib (Viinis oli parim!), belgia vahvlid ja mexicana (Berliin).

 

Euroopa kõige ägedamad geograafid ja üritused

Egealastega on alati lõbus! Tundub küll veidi uskumatu, aga siiani pole me kohanud ühtegi egealast, kellega igav hakkaks. Üritustel juhtub nii mõndagi põnevat ning huvitavamaid seiku meenutatakse veel mitmeid aastaid.

3 AC
Tartu esindajad Mari-Ann, Raili ja Taavi EGEA aastakongressil Utrechtis Hollandis (september, 2015). Pildi autor: Hendrik Weiler (Amsterdam).
Alati on huvitav muljetada teiste geograafidega, kuidas õppetöö nende ülikoolis toimub ning seejuures leida sarnasusi ja erinevusi. Üritustel aset leidvates workshopides otsitakse tihti probleemidele lahendusi, kuna koos viibivad erineva kultuurilise ja akadeemilise taustaga geograafid ning kaasnev arutelu kujuneb alati väga huvitavaks ja arendavaks. Eelmise aasta üldkongressil (septembris Utrechtis) oli palju tähelepanu pööratud teaduslikule poolele ning aset leidsid mitmed põnevad ettevõtmised. Näiteks toimus väga meeldejääv debatt, mis käsitles transpordiga seotud küsimusi ning kõik soovijad said sõna sekka öelda ja oma arvamust avaldada.

 

6 krakow
Suurepärase võõrustajaga Krakowis. pildil Marek ja Raili.
Alati soe vastuvõtt egealaste poolt

Kõikjal on meid oodanud ülimalt soe vastuvõtt. Olgu tegu siis inimestega, kellega oleme varem koos mõnel üritusel olnud või täiesti võõrastega – alati oleme tundnud end oodatuna. Möödunud sügisel reisisime mitu nädalat Euroopas ning ööbisime paljude egealaste kodudes. Seejuures on ka tore oma kodu uksed alati egealaste jaoks lahti hoida, kuna hea kogemus on garanteeritud.

 

Ühised jututeemad ei lõppe kunagi otsa – kõik egealased on üpris sarnased

Kuigi EGEAs on palju noori erinevatest rahvustest, seob meid kõiki huvi geograafia vastu. Egealased on nii mitmeski mõttes väga sarnased – kõiki meid huvitab reisimine ja uute kultuuride avastamine. Iga kord saame palju küsimusi Eesti kohta ning ka meid huvitavad teiste kodumaad.

Enamik meist on väga aktiivsed tudengid, kes lisaks EGEA-le on tegevad ka muudes organisatsioonides või huvialadel.

 

Keeleline areng

EGEA üritus on suurepärane koht, kus oma inglise keelt praktiseerida. Keegi ei pane pahaks, kui rääkides vigu teed ning ka endal on hea tunne, kui saab kaasa aidata kellegi teise keeleoskuse paranemisele. Ja miks mitte õppida mõned vajalikud väljendid poola keeles, przyjaciele? Lisaks on hämmastav, kui mitmes keeles me oskame nüüdseks “terviseks” öelda! Kui kogu aeg olla rahvusvahelises seltskonnas, siis pole üllatav, et ühel hetkel leiavad kaks eestlast end omavahel inglise keeles vestlemas.  

 

4 orfu
Orfu seminaril osalejad Ungaris, oktoober 2015.
Avastamata väikeste kohtade võlu

Enamasti toimuvad kongressid, seminarid ja muud üritused mõnes väiksemas kohas, kuhu tavaliselt ilmselt ei satuks ja mille olemasolust enne aimugi polnud. Väikestes maakohtades saab kõige parema pildi kohalikust elust ja inimestest, lisaks saab lähemalt tutvust teha kauni loodusega. Meie suureks lemmikuks sai Ungari järvede küla Orfu, kus toimus turismiteemaline seminar, peale mida nii mõnigi meist mõtleb minna suvel toimuvale Fishing on Orfu muusikafestivalile.

1
Egealased Ojcowski rahvuspargis Krakowi lähistel. Pildil: Asgeir (Trondheim), Raili, Marek (Krakow) ja Mari-Ann. Pildi autor: Marek Borkowski, EGEA Krakow
Odavam (ja põnevam!) kui niisama reisimine

EGEA ürituste korraldajad teevad suurt tööd ning otsivad sponsoreid, et hoida osalustasud võimalikult madalad. Enamik meist on tudengid ning ei saaks endale kallist reisimist lubada, seetõttu on EGEA üritustel osalemine parim ja odavaim viis maailma nägemiseks. 

 

Enese proovilepanek uues keskkonnas ja olukordades

Kuidas minna punktist A punkti B täiesti võõras linnas? Mida teha, kui oled pimedas ja vihmases Budapestis eksinud? Kuidas Amsterdami hullus jalgrattaliikluses jalgrattaga ellu jääda? Kuidas leida endale ööbimiskoht järgmiseks ööks? Kuidas hääletada Ukraina piirilt Krakowisse -15-kraadises pakases? Kui tähtsat rolli hakkab sinu elus superliim mängima? Milline on parim kohalik õlu? Kuidas ilma kotti lõhkumata kõik Poolast ostetud šokolaad ja Soplica koju tassida (tuntud ka kui tõsieludraama “Breaking Bag”)? Kõik olukorrad saavad alati põneva lahenduse.

 

Kohtumine lahedate inimeste ning uute sõpradega

Egea üritusi on palju, seega ükski hüvastijätt ei ole igavene, kuna kohtud nende suurepäraste inimestega ikka ja jälle. Olgu siis mõnel järgmisel EGEA üritusel või teineteist külastades. Ürituste lõppedes öeldakse “See you somewhere in Europe” ja nii kipub alati minema.

 

Aitäh Mari-Annile ja Railile põhjaliku kirjutise eest!

Kuhu tahaksid sina järgmisena reisile minna? Vaata SIIT järgmiseid EGEA rahvusvahelisi üritusi ja pane end kirja näiteks meie regiooni kongressile (North & Baltic Region Congress 2016), mis toimub 20.-24. aprill 2016 Leedus Nidas. Rohkem infot siit!

Geograaf innustab ja motiveerib – ANNI SISAS

EGEA-Tartu alustab geograafide kogemuste jutustamist – kuidas nad jõudsid geograafia osakonda ja kuidas sinna, kus nad praegu on! Loodame, et leiate teiste geograafide põnevatest õnnestumistest ja katsetamistest ka ise innustust midagi uut ja vahvat ette võtta!

Esimene lugu jutustab rõõmsameelsest ja südikast GIS-huvilisest Annist, kes lõpetas 2015. aasta kevadel geograafia magistrantuuri cum laude. Hetkel töötab ta maailma juhtivas merekaarte tootvas ettevõttes Navionics ruumiandmete spetsialistina.

1 (2).JPG

Kuidas jõudis Anni geograafia osakonda?

Pärast gümnaasiumi lõppu ei tulnudki Anni tegelikult kohe geograafiat õppima – kahtlused erialavaliku osas olid suured ja ta tundis, et kuskile lihtsalt tuleb minna. “Kuna mul millegi vastu meeletut kirge ei olnud, siis kasutasin eriala valikul välistusmeetodit. Kõige lõpuks jäi alles geenitehnoloogia, mida õppisin ühe aasta. Suurt vaimustust minus aga näiteks T-rakkude retseptorite varieeruvus geenitasemel ja monooside stereoisomeerid ei tekitanud ning selgeks sai see, et geenitehnoloogia pole minu jaoks.” Seejärel tuli Annile appi tema geograafist vanem õde, kes soovitas tal samuti geograafiat õppima tulla – eriala olevat äge ja ümberringi väga kihvtid inimesed! Õe nõuandel Anni nii tegigi ja pärast sisseastumist tekkis kohe tunne, et on sattunud õigesse kohta.

Kellena on Anni töötanud ja mis suuna valis ta geograafias?

Töökohti on Annil olnud mitmeid ning oma esimese töökogemuse sai ta 16-aastaselt, mil töötas Rõngu plastitehases – ametiks autotööstuse plastosade kvaliteedi kontrollija. Edasi, kui oli alanud ülikooliaeg, töötas Anni lühiajaliselt ettekandjana pubis Illegaard, kus sai palju inglise keelt praktiseerida ning põnevate inimestega kohtuda. Peagi tekkis aga soov ülikooliõpingute kõrvalt pigem erialaga seotuga tegeleda ning varsti avanes Annil võimalus töötada intervjueerijana, küsitleda kaubanduskeskuseid külastavaid inimesi, loendada jalakäijaid ja jalgrattaid. Nendest töökogemustest õppis Anni küll palju, kuid sellist tunnet ei tekkinud, et võiks eelnimetatud töökohtadel pikemat aega töötada.

Järgmine põnevam ja arendavam töökogemus oli Annil kirjastuses Avita, kellele ta koostas elektroonilisi tunnikavasid loodusõpetuses. Seejärel ootas ees semester vahetusüliõpilasena Prahas ning inimgeograafia-alase bakalaureusetöö kaitsmine teemal “Elektrijalgrataste kasutamiskogemus ja -potentsiaal Eestis”.

Magistri lõpp.jpgPärast bakalaureusekraadi omandamist tundus Annile, et tal ei ole veel piisavalt oskusi mõnel erialasel töökohal edukalt hakkama saamiseks ning magistriõpe tundus olevat loogiline jätk. Seal jätkas ta aga geoinformaatika ja kartograafia suunal ning liitus Tartu Observatooriumi radarkaugseire töörühmaga. Kaugseireni jõudmine oli Annile endalegi mõnevõrra üllatuseks, kuna alles paar aastat varem oli ta arvanud, et ei hakka kaugseire keerukuse tõttu selle valdkonnaga mitte kunagi tegelema. Ükskord ühe oma geograafist sõbra pulmas hakkas ta aga enda lauas istuvate vanemate geograafide käest uurima, mis teemaga keegi tegeleb. Üks geograaf rääkis kaugseirest eriti innustunult ning ütles, et Anni võtaks ühendust, kui on soovi tema töörühma tegemistest lähemalt kuulda. “Läks kuu või paar mööda ja „ägedat“ teemat mul veel ei olnud. Võtsin siis temaga ühendust ja kuigi esialgu tundus radarkaugseire valdkond eriti keeruline ja ületamatu, siis pärast lähemat tutvumist ja pusimist hakkas see mulle väga meeldima. Kokkuvõttes on mul on väga hea meel, et just sinna töörühma sattusin. Sealt mu lõputöö teema alguse saigi…”

Lisaks Tartu Observatooriumis radariandmete töötlemisele avanes Annile võimalus töötada kaugseiret tutvustavate videote koostamisel (kokku neli videot, vaata neid SIIT) ning viia läbi õpetajatele suunatud koolitus kaugseireandmete kasutusvõimalustest. Kunagisest hirmu tekitanud kaugseirest oli saanud uus vaimustus! Toreda töörühma ja toetavate juhendajate keskel kirjutas Anni magistritöö teemal “Ehitiste tuvastamine radarsatelliidi Sentinel-1A mõõtmiste põhjal”. Magistriõppe lõpus tundis Anni, et on omandanud oluliselt enam oskusi ning enesekindlus erialaste väljakutsete osas oli märksa suurem.

Päev pärast magistritöö kaitsmist asus Anni suveks tööle ettevõttes TerraPro, kus tema peamiseks ülesandeks oli väikelennukis kaugseireaparatuuride opereerimine. “Ma polnud veel magistritöö hinnetki teada saanud, kui olin juba Norra poole teel, et seal aerofotosid teha. See on olnud minu jaoks vaieldamatult kõige eksootilisem ja põnevam töökogemus.” Lisaks Norrale võimaldas see töökoht aerofotosid teha ka Rootsis, Soomes ja Leedus.

TerraPro-s.jpg

Praegu töötab Anni merekaartidega tegelevas ettevõttes nimega Navionics ruumiandmete spetsialistina. “Mulle meeldib, kui saan lahendada erinevaid ülesandeid, pidevalt end arendada ning olla kursis oma valdkonnas toimuvaga.” Tema põhiülesanded on seotud kaardiandmebaasi täiendamiseks sobilike andmekogude otsimisega ja veekogude sügavusandmete töötlemisega. Lisaks sellele viib ta igapäevaselt läbi erinevaid ruumianalüüse.

Nüüdki on Annil vahepeal tore tagasi mõelda, milliseid võimalusi on talle andnud haridus geograafias: “Kui tulin geograafiat õppima, siis mul polnud aimugi, kes minust täpsemalt saada võiks. Ilmselt oleks minu jaoks tundunud sel suvel tehtud lendamistöö ja praegune ruumiandmete spetsialisti amet liigagi kättesaamatu ja kauge.” Siiski peab ta oluliseks rõhutada, et niisama ei kuku midagi sülle ja heade tulemuste nimel tuleb vaeva näha.

Kas tõesti ainult töö ja töö?

Töö ei ole kindlasti ainus oluline asi elus ja nii on ka Anni jaoks oluline hoida kõike tasakaalus – tööülesannete kõrvalt võiks jätkuda piisavalt vaba aega iseenda jaoks (enesetäiustamine, trenn, täisväärtuslik toitumine). Olulised on ka pere ja sõpradega kokkusaamised ja muud sotsiaalsed tegevused. Lisaks armastab Anni tervisesporti (eriti südamelähedale on suusatamine!), kuna piisav liikumine hoiab tuju hea ja vaimu värske. Mõnus aeg on Anni jaoks ka maakodus viibimine, kus on rahulik atmosfäär ja palju lemmikuid (kasse-koeri), kes tähelepanu armastavad.

Mida soovitab Anni enda töö- ja õppimiskogemusest teistele?

Kes veel päris täpselt ei tea, kas valida geograafias inim-, loodus- või kartograafia ja GIS suund, siis Anni soovitab osa võtta kõikvõimalikest üritustest, kus tutvustatakse erinevate töörühmade tegemisi, ka siis, kui see esialgu ei tundu olevat midagi ahvatlevat. Uudistama minek ei võta kunagi tükki küljest ja tasub ka lihtsalt teistega rääkida – äkki jõuab sealt millegi põnevani välja.

Tööle kandideerimise osas soovitab Anni proovida ja veelkord proovida. “Alati ei pea ootama “ideaalset” tööpakkumist ning kui leiad, et mingi ettevõte pakub huvi, siis lihtsalt kirjuta neile. Näiteks oma põnevale lendamisalasele töökohale just niimoodi ise ühendust võttes ma saingi. Esialgu mõtlesin, et äkki on võimalik saada kontoritööd, nt kaugseireandmeid töödelda, aga kui seepeale pakuti võimalust lennata ringi Skandinaavias – kuidas ma oleks saanud sellest ära öelda?”

Veel jagab Anni oma kogemust ühele teadusalasele stipendiumile kandideerimisest, kus stipendiumi saamiseks oli vaja ettekandena esitada oma senised teadusalased tulemused: “Päev enne ettekandeid tegin veel pingsalt kaugseirealast andmetöötlust ja olin üsna nukker, kuna ma tundsin, et mu tulemused pole veel piisavalt head ja töö tundus seetõttu liiga poolik. Rääkisin oma mõtetest ühele tuttavale, öeldes, et ma vist kavatsen stipendiumile kandideerimisest loobuda. Tuttav oli mu jutu peale väga üllatunud ja pühkis mul loobumise mõtted peast, öeldes, et esitagu ma nii palju, kui valmis on. Mul on väga hea meel, et mind tagant tõugati, sest kokkuvõttes läks nii hästi kui minna sai – suurepärane esinemiskogemus ja stipendium pealekauba. Alati tasub proovida!”

Kas töö hakkab õpinguid segama ja vastupidi?

Anni hinnangul temal töö tegemine õppimist ei seganud ning ta sai üldjuhul kõikidest loengutest ja seminaridest osa võtta. See tulenes sellest, et ta töötas kooli kõrvalt lühiajalistel töökohtadel (intervjueerimised, küsitlemised) või töökohtadel, mis võimaldasid ise oma tööaega planeerida (tunniplaanide koostamine, kaugseirealaste videote koostamine, radariandmete töötlemine). Kokkuvõttes, mida aktiivsem erialastes koolivälistes tegevustes olla, seda rohkem on võimalusi tulevikus, kuna erialaseid kontakte, teadmisi, ideid ja pakkumisi on rohkem.

Suur-suur-suur aitäh, Anni, et jagasid oma kogemusi ja mõtteid! Soovime sulle õnnestumisi ja põnevaid väljakutseid edaspidiseks!

Kellest võiks järgmine intervjuu rääkida? Anna meile oma soovist märku!

Intervjuu koostas Gettel Sink, EGEA-Tartu teadusepopulariseerimise rühma liige

Bekkeri auditooriumis voolas verd

DSC05313.JPG

18.12.2015 saab kirjutada ajalukku päevana, mil noorgeograafid võtsid nõuks korraldada üle teaduskonnalise aktsiooni: „LOTEkas on elupäästja!

Ürituse planeerimine sai alguse novembris. Esialgselt oli plaanis üritusDSC05299.JPG teha geograafia osakonna sisene, ent kui TÜ Verekeskus juba kohale kutsuda, siis miks mitte kuulutada heategevuspäev välja suuremalt.

Kõigest kahe tunni jooksul käis verd loovutada tahtjaid läbi ca. 30 tükki, kellest 18 said reaalselt võimaluse doonorluseks.

Korraldatud üritusel oli kaks suuremat eesmärki:
1. Anda inimestele võimalus heateoks, mis ei nõua palju aega ja pingutust
2. Ärgitada geograafia tudengeid omaalgatustele

Kui esimene punkt on juba oma olemuselt väga oluline, siis ka teine eesmärk ei jää esimesele alla. „Sellel eesmärgil sai ka ju EGEA sügisel re-struktureeritud, et geograafia tudengitesse süstida julgust ja ettevõtlikust  omaalgatusteks. Sest parim koht, kus katsetada, õnnestuda, kogemusi omandada on ju tudengiorganisatsioonis,“ tõdeb juhatuse liige.

Seejuures oli “LOTEkas on elupäästia!“ aktsiooni taga lisaks algatajale ka kaksikud, Merilin ja Marilin Soe: “Kuulsime, et Kristin vajab abikäsi ning mõtlesime, et see on väga lahe idee ning aitame nii kuidas saame!”. Ka Kristin jagab kaksikute kohta ainult kiidusõnu tõdedes, et sai tüdrukuid usaldada ja ei pidanud kordagi muretsema, kas asjad saavad tehtud või kui hästi – näiteks olid ürituse plakatid ja tilgad meisterdatud just õdede poolt. Ka ürituse päeval oli kaksikutel suur roll mängida, alates Verekeskuse vastu võtmisest, lõpetades inimeste juhendamisega ankeetide täitmisel.

Iga suurema ettevõtmisega kaasnevad ka hirmud. Nõnda räägib ka korraldusmeeskond, et kõige rohkem tekitas kõhedust võimalik huvi puudumine ürituse vastu. Õnnestumise usku hakkab sageli õõnestama ka teiste arvamus, küll on tegemist liiga kitsa ajavahemikuga, siis on nädalapäev vale, siis ei sobi teistemeelest detsembri lõpp ja lõpetuseks võibolla ei tahagi keegi verd anda. „Sellest kõigest tuleb üle olla. Võtad teiste arvamuse kuulda, kaalutled ja teed ise otsuse. Alati leidub ka neid, kes toetavad ja ütlevad, et tee ära. Sest tõde on see, et sa kaotad 100% nendest võimalustest, mida sa vastu ei võtnud ehk antud juhul kogemuse ja võimaluse õnnestuda,“ meenutab Kristin korraldamise võlusid ja valusid.

DSC05297.JPG

Tagant järgi öeldes oli hirm alusetu ning kui kahe tunni jooksul saadakse kokku pea 30 inimest, siis võib järeldada, et küllap on ikkagi lootust õnnestuda ka väga pühade eelsel ajal. “Päeva alguses oli küll tunne, et mis nüüd saama hakkab, aga päev ise sujus ilma tõrgeteta,“ meenutavad kaksikud veel lisaks, “ürituse korraldas Kristin ning meie viisime selle läbi. Midagi keerulist ei olnud. Kuna ise verd ei loovutanud, siis see oligi meie jõuluheategu.”

Paistab, et ka verekeskus jäi tudengite poolse korraldamisega rahule ning andsid lootust, et järgmisel aastal saame nad endale külla kutsuda juba kolmeks tunniks (loe: läbisime doononoripäeva korraldamise „proovitunnid“ edukalt ja suutsime tõestada, et ka tudengid suudavad edukalt asju korraldada).

DSC05292.JPG„Hetkel on küll tunne, et ka järgmine aasta võib taolise aktsiooni ette võtta. Tõenäoliselt ei saa me siis üritust sama nimega nimetada… küll me midagi välja mõtleme!“ lausuvad ürituse korraldajad.

Mis siis muud, kui järgmise aastani!

Tänunurk:

Tahame tänada Laura Altinit, kes jagas õigel ajal julgustavaid sõnu.
Ka Merily Laksonit, kes aitas kiirel ajal listikirjad kohale toimetada.

Tahame tänada Heli Raagmat, kes järjepidevalt, rahu säilitades, vastas meie küsimustele ja soovidele.
Täname Geograafia osakonda, kes aktsiooni poolehoidvalt suhtus.

Ja otseloomulikult väärib suurt tänu ja aplausi Tartu Ülikooli Verekeskus, kes vastas geograafide külla kutsele „ja“-tavalt.  Et teil doonoreid jaguks!