Kliimamuutus ja ühiskondlik kollaps

Ent meie ülesanne ei ole mitte valitseda kõiki maailma hoovusi, vaid muuta paremaks neid aastaid, kuhu meid on pandud, juurida välja kurja neil põldudel, mida meie tunneme, et meie järeltulijad võiksid harida puhast maad. Milline ilm neil tuleb, see pole meie määrata.

Niimoodi on lausunud üks kirjandusliku maailma suurimaid suunamudijaid – Gandalf – kihutades oma sõnadega inimesi, haldjaid, kääbikuid (ja ka ühte päkapikku) astuma võitlusesse Sauroni lõputu armeega. Gandalfi looja, J. R. R. Tolkien on orke kirjeldanud kui juhmivõitu ja põhimõteteta tegelasi, kes omasid sellegipoolest üsna head taipu hävingut külvavate masinate valmistamisel. Nende eesmärk oli ehitada üles uus maailm. Rauast maailm, kus tehnika abiga saaksid orgid elada edasi oma elu. Oma masinatega juurisid nad üles metsi, suunasid ümber jõgesid ning purustasid külasid.

Õnneks nad peatati. Ei taha mõeldagi, milline kohutav saatus tabanuks Keskmaad, kui sõrmus oleks jäänud hävitamata. Aga ma vaatan aknast välja ja mõtlen sellele ikkagi. Ümberringi on kandilised majad, ringivuravad autod ja asfaldist tänavad. Valus meeldetuletust sellest, et siinses maailmas Frodot ei ole. Ma pööran pilgu tagasi oma arvutile. Sellest väljaulatuv juhe kaob seina, kuid sellega asi ei lõpe – kusagil lõputute kaablite taga on hiiglaslikud põlevkiviahjud. Ja ma mõtlen sellest, et mind ei saakski Frodo vist päästa. Pärast sõrmuse hävitamist tapeti kõik orgid ju maha…

Orkide kujunemislugu ei jõudnud Tolkien oma eluajal lõplikult välja mõelda, kuid enim leiab ta raamatutes kajastust variant, et tegu on põlvkondadeks maa alla vangistatud haldjatega, keda piinati, ristati korrumpeerunud inimestega ja lõpuks jälle maailma laiali lasti. Nad olid tülgastavad; mõnitus haldjatele, kelle soost nad tehti. Raamatutes ei jäetud orkidele võimalust ennast rehabiliteerida. Siin, päris maailmas, on see võimalus olemas. Ja olgugi, et igapäevaolmes on tõeliselt keeruline viia jutukest sissejuhatav Gandalfi üleskutse reaalsetesse tegudesse, on palju neid, kes seda proovivad ja ilmselt rohkemgi neid, kes seda teha tahaks, aga ei tea, et kuidas.

16. septembril korraldasime tudengipäevadel raames aruteluõhtu teemal „Kliimamuutus ja ühiskondlik kollaps“. Oma arvamusi olid kutsutud jagama Eestimaa Looduse fondi kliimaekspert Piret Väinsalu, Tartu Ülikooli klimatoloog Mait Sepp ja Madis Vasser, kes lisaks Eesti Rohelise Liikumise juhatuses olemisele on aktiivne Deep Adaptionis, Deep Green Resistance’is ja Exctinction Rebellionis. Kaasamõtlejaid oli kogunenud ligi 50. Kuigi fookuses olnud probleem on oma olemuses globaalne, on selle tähendus, ma usun, meie kõigi jaoks isiklik. Mõttevahetus keerles ümber hirmu, et see „ilus mull“, milles me praegu elame, läheb ühel hetkel katki ja lootus, et keskkonnakriis lahendub kuidagi põhimõtteliselt iseenesest, jääbki üksnes lootuseks. Mida sel juhul ette võtta? Mis meid täpsemalt tabab? Kuidas ära hoida kõige hullemat?

Üsna aruetlu alguses võttis Mait Sepp oma mõtteavalduse kokku sõnadega, et kliimamuutustega tegelemises on kliima ise justkui pakend. Pakend, millesse on sisse pakitud see, millega me oleme aastasadu tegelenud – kuidas me üldse ellu jääme ja oma ressursse jaotame. Nii on Pariisi kliimaleppe peamiseks sisuks vaesusega võitlemine, ressursside ebavõrdse jaotmusega tegelemine ja kliima on sealjuures üksnes mõõdik. Kusjuures selline mõõdik, millega manipuleerides on justkui jätkusuutlikusele rõhudes võimalik inimeste tarbimiskäitumisega manipuleerida.

„Ja ma alati loodan, et ma eksin kõiges… Elu läheb täiesti suvaliselt edasi, kõik on kõige parimas korras; kuskilt metsast jooksevad kõik kadunud liigid välja, keda me arvasime olevat välja surnud, aga tegelikult ei ole. See oleks väga vahva.” Madis Vasser

Maailma lõppu (mistahes kujul) on ennustatud, kardetud ja kuulutatud aastatuhandeid. Selles pole midagi uut. Ja maailmad – kultuurid, ühiskonnad, tsivilisatsioonid – on varemgi ökokatastroofide tagajärjel kokku varisenud. Sumerid, Antiik-Rooma, maiad – nimekiri võiks jätkuda lõputult. Stsenaarium on äravahetamiseni sarnane käimasolevaga – juhtiv klass kurnab välja ennast ümbritseva keskkonna vastutustundetult tarbides, kasvades ja loodust tasakaalust välja ajades – seda küll mõnevõrra lokaalsemalt ja väiksemas ulatuses kui nii, nagu momendil toimumas on. Praeguste sündmuste keerises tähelepanuväärseim uudne asi minu jaoks on hoopis see, et Mina Ise olen selle keskel. Mina saan olla põhjus. Mina saan tundma tagajärgi.

Hoolimata sellest, ma ei taha vastutada.

Süüdistada on kerge. Ma võin leida vigu nii iseendas kui kõigis teistes, aga ma ei näe selles märgatavat kasutegurit. Ma lihtsalt ei usu seda, et kui ma annan mõnele pahale suurtöösturile, riigijuhile või kasvõi oma sõbrale mõista, et ta on jobu (isegi kui ma teen seda väga viisakalt), siis see kutsub temas esile soovi muutuda.

„See, mida kliimamuutus hakkab tegema – ta hakkab meid kõige rohkem ahistama sealt, kus on juba praegu kitsas.” Mait Sepp

Ma võin vaadata inimestest kaugemale ja öelda, et vigane on süsteem ja et meie peame muutuma koos sellega. Seda on kergem omaks võtta, kuid arenguks tuleb muuta tõekspidamisi kogu ühiskonnas, mis on sellevõrra raskem. Ei piisa üksnes tugevast katalüsaatorist – on vaja veel midagi, mis takistaks meid, inimesi, taas tarbimistornaadosse lõksu jäämast. Kuigi lahendusi on väljapakutud mitmeid, on neil kõigil puudusi. Neist suurim, minu hinnangul, aga see, et need ei meeldi meile eriti.

Aruteluõhtul käis läbi iirlasest keskkonnaaktivisti, Paul Kingsnorthi nimi, kes, olles pettunud üha jätkuvast tegevusetusest, mida riigid keskkonnaprobleemide lahendamisel viljelevad, pakkus päästeteena välja loodusreligiooni. Oma idees pole see meile võõras, eluviis kui selline sarnaneb eestlaste maausuga. Kui igal puul oleks oma hing ning me näeksime temas elusolendit, oleks metsandus ning metsa raiumine sellisel kujul olemata. Meie väärtushinnanguid juhiks religioon, milles puud ja mets on püha, mistõttu sellega majanduslik kauplemine oleks tabu. Igaüks võtaks metsalt vaid nii palju, kui tal enda tarbeks vaja on, olles looduses loodusega koos.

Nüüd sekkub väike kuradike mu õlal ja sosistab mulle kõrva: „Kuule, mingi puukallistaja oled või…?“

Ei, ta pole üksi. Rohelised liikumised pole nii Eestis kui välismaal sagedasti just aukohal. Jah, on neid, kelle huvides on keskkonnaaktivistide kohta laimu levitada, aga tihti teevad vigu ka aktivistid ise. Nemadki on kõigest inimesed.

„Tänaseks tunnen ma päris suurt hirmu selles osas, et mis minust saab. Ma mõtlen, et ma teen seda, mida ma teen, sellepärast, et kui ma seda ei tee, siis võib-olla ei saagi ma varsti siin enam üldse elada.” Piret Väinsalu

Rohelisi liikumisi on palju. On neid, kes annavad meile nõu oma tarbimiskäitumise vähendamiseks. Mõned teised seisavad vastu keskkonnavaenulikele poliitilistele otsustele, üritades planeeti päästa niimoodi. Neile vastandub näiteks Deep Adaptation, kelle hinnangul ei olegi võimalik praegust ühiskonda päästa, kuid võimalik on leevendada kollapsile järgnevaid tagajärgi, alustades vastuse leidmisega neljale küsimusele:

Mida me tahame oma praegusest elukorrast tingimata alles jätta? Millest me saame kindlasti loobuda? Milliseid lahendusi saaks me üle võtta minevikust? Mille ja kellega oleme me valmis tegema rahu?

Minul pole neile küsimustele vastuseid. Siiski, ma usun, et kui mul oleks, siis on palju neid, kes neist kinni võtaks. Veel kümme aastat tagasi oleks taolisi sõnavõtjaid peetud järjekordseteks kliimahulludeks (ja kindlasti on neid, kes teevad seda ka praegu, võib-olla ka õigustatult), aga üha kasvavale rahvahulgale, vaieldamatult, kõlab taolistest probleemidest rääkimine ja nendega tegelemine peaaegu nagu normaalse asjana.

„Praegu saame me veel valida, millest me loobume. Aga kui me kaua veel venitame, siis ühel hetkel… Näed, see nüüd läks. Keskkütet enam pole. Panen jope selga ja hakkan mõtlema, et mis nüüd järgmisena läheb. Praegu veel on valik.” Madis Vasser

Paul Kingsnorth on kirjutanud, et on okei olla segaduses; on okei olla väike; on okei mitte teada, mida teha tuleb; ainuke asi, mis pole okei, on probleemist kõrvale pöörata. Sellest ei õhku Gandalfi sõnadele omast enesekindlust. Ka meie ülesanne on mõnevõrra teistsugune – meil pole tarvis mitte orke nottida, vaid nendena elama õppida. Sealjuures hakkab silma ka üks helgem tuluke. Piret Väinsalu tõi välja, et lugedes näiteks raamatuid on näha, et põhiteemad, millega inimesed tegelevad – millest nad mõtlevad ja räägivad – on alati olnud samad, sõltumatult neid ümbritsevast keskkonnast.

Kollaps võib tulla, kuid ei pruugi. Tähtis on siinkohal see, et kõik, kes siiski usuvad, et praegusel viisil jätkates me üksnes suurendame oma väljakutseid tulevikus, käituksid vastavalt. Võib-olla tähendab see minemist mõnele kliimastreigile. Võib-olla tutvumist keskkonnakaitseorganisatsiooniga. Võib-olla midagi kolmandat. Kindlasti leiaks ma ise ja ka paljud teised sellele mitmeid vastuväiteid, et miks see ikkagi tobe ja mõttetu on, aga kas poleks kunagi tulevikus veel totram mõelda: “Näe! Mul oli ikkagi õigus. Kahju, et ma mitte midagi selle vastu ette ei võtnud…”

Me täname Maitu, Madist ja Piretit põneva arutelu eest ja kõiki teisi kaasa mõtlemast!

*Sissejuhatav tsitaat pärineb Ene Aru tõlkest raamatule “Sõrmuste isand. Kuninga tagasitulek”.

 

Autor: Ago Tominga

Baltic Weekend 2019: Earthlike Estonian Experience

Ööd on siin mustad. Nii on alati olnud. Ja seetõttu on meie esivanemad juba aastasadu pirruvalgel jutustanud lugusid kodukäijatest, libahuntidest ja maa-alustest. On jutustanud, ja uskunud ka.

Rahvapärimuslikud tegelased pole olnud üksnes väljamõeldised. Tihti olid nende taga reaalsed ohud ja nähtused, millele tollal nime ega põhjust öelda ei osatud. Küll aga osati välja pakkuda abinõusid. Ja kui asi aitab, siis äkki polegi sellel nii palju vahet, kas näiteks küüslauk on antiseptilise toimega või peletab see kurje vaime.

Seekordne Baltic Weekend oli järjekorras üheksas ning teema oli ajendatud just eesti rahvapärimusest, -meditsiinist ja maalähedasest eluviisist. Selleks kogunesime 16. augustil Soontaga järve äärde. Matkasime, ujusime, saunatasime, korjasime seeni ja marju, uurisime taimetarkusi, tantsisime ja laulsime, tegime käsitööd, kokkasime puupliidil ning tutvusime lähedalasuva metsauurimisjaamaga. Seda kõike õdusas metsamajakeses – kaugel elektrist, tsivilisatsioonist ja WIFIst. Päevad lõppesid hubaste lõkkeõhtutega, õhustikule sobivalt täiskuu all ning ümbritsetuna peale valguvast järveudust.

Geograafidele omaselt alustasime matkaga. Meie teekond viis Pikasillalt Soontagale ja kulges läbi kaunite metsade.
Vanapaganat teeristil me ei näinud, küll aga ristus meie tee rästikuga.
Üks üksildane üksiklane üksildases üksilduses. Söögiks korjasime siiski kukeseeni.
Kui vanasti tuli metsahaldjatele andide eest ohverdada, siis meie korjasime vastutasuks hoopis loodusesse vedelema jäetud prügi. Ehk on nüüd haldjatel taas kergem hingata ja rohkem ruumi samblavaibal tantsu lüüa.
Otse loomulikult on metsad asendamatud ka tänapäeval. Sellest, kuidas need võimaldavad ülal hoida elu sellisena, nagu meie seda tunneme, ja millistel viisidel nende mõju uurida saab, käisid meile rääkimas Tartu ülikooli geograafid Kaido Soosaar ja Thomas Schindler. Pildil demonstreerib Liza mullast ja alustaimestikust erituvate gaaside kogumist mõõtekolbi. Vaadata oli muudki põnevat, sealhulgas dendromeetrit, varisekogujat ning uurimisjaama torni tipus paiknevaid seadmeid.
Õhtud möödusid lõkke ääres elava muusika saatel eesti rahvatantse õppides ning õdusas õhkkonnas juttu puhudes. Muidugi ei puudunud ka saun ja karastav järvevesi.
Teiste toimetuste vahel lasime näppudel käia ja punusime käepaelu, meisterdasime kodumaiseid unenäopüüdjaid ning muid kaunistusi.

Täname ürituse sponsoreid Loodusvägi, Vöner ja Andre Farm kõhutäite ning Kaido Soosaart ja Thomas Schindlerit põneva ringkäigu eest! Rahvusvahelise ürituse sarja teatepulk läheb järgmisel aastal üle Leedu kätte. Kindlasti ootab meid taas ees palju põnevat!

EuroMed Regional Congress Malta 2019

EuroMed Kongress toimus seekord päikeselisel Maltal. EGEA-Tartut esindasid kogenud kala Marie ja Margarita, kelle jaoks oli tegu esimese kongressiga. Sündmus leidis aset 14.-19. aprill, mille sisse mahtusid tegusad ja toredad päevad koos umbes 70 noorgeograafiga üle Euroopa. Majutatud olime Malta Ülikooli ühikasse, mis erines meie ühiselamute arusaamast päris palju- sisehoovis oli kaks basseini ja söökla oli väliterassil. Toad olid neljakohalised; Margarita oli ühes toas poolaka, ungarlase ja itaallasega. Marie toas olid veel sloveenlane, šveitslane ja horvaat.

Kongressi teema oli “Island life”, workshopid oli nii saare geomorfoloogia, rannikualade, hääbuvate liikide kui ka sealsete sotsiaalsete probleemide kohta. Nii Marie kui ja Margarita olid “Coastal and marine management” töötubades.

 

 

 

 

 

 

 

Esimesel päeval oli sissejuhatav osa Malta rannikute kujunemisest ja seal toimuvatest protsessidest. Pärastlõunast töötuba viis läbi Malta Ülikooli professor, kes seletas täpsemalt rannikuäärsete piirkondade arenemisest ja erosiooniprotsessidest.

Coastal and Marine Management workshop
kohvipaus

Õhtul oli peo teemaks Game of Thrones- toimus ühisvaatamine GoT uusimat osa ning hiljem jagati parimaid kostüümi auhindu. Marie sai parima krooni auhinna 🙂 

GoT filmiti siin
GoT kostüümid

Teadusliku ekskursioonil käisime Ghajn Tuffieha Bay rannikuäärsetel. Pärast rühmadesse jaotamist hakkasime läbi viima mõõtmisi, mis hiljem läksid kasutusse kohalikule omavalitsusele ja ülikoolile. Täpsemalt uurisime uhtorgusid, meie ülesandeks oli mõõta nende laiust, sügavust, kaldenurka ja kirjeldada taimkatet ja setteid. Jagunesime rühmadesse, igal rühmal 50 meetri pikkune uhtorg, kus pidi viiest eri punktist andmeid koguma. Pärast seda tutvusime kohaliku keskkonnateemalise MTÜga, kes rääkis oma tegevustest ja sealse piirkonna probleemidest. Samuti saime ise käed külge panna ja akaatsia juurevõrseid välja tõmmata. Kui töö tehtud, viskasime kindad nurka ja läksime AquaBioTech firmasse, mis tegeleb mereteemaliste projektidega. Meile näidati ka laborit, kus kasvatati kalasid uuringute jaoks. Õhtul toimus basseinipidu.

Ghajn Tuffieha Bay

mõõtmised

Järgmisel päeval külastasime Malta Ülikooli ja meile näidati kampust. Regional Meetingu ajal toimusid erinevad tegevused neile, kes sellel koosolekul olema ei pidanud. Näiteks pidime gruppides arutama, millisena näeme EGEAt aastal 2030. Hiljem toimus TedTalks, kus workshoppide juhid tegid kokkuvõtte oma töödest ning kohalikud professorid lisasid pärast ettekandeid omapoolseid kommentaare. Õhtul leidis aset Cultural Fair, kus iga riigi esindajad olid kaasa võtnud oma maale traditsioonilisi toite. Eestit esindasid must leib,  Kalevi kommid ja šokolaadid. Šveitslased olid kaasa võtnud fondüü, kus peal juustu sulatada ja seda ciabatta peal serveerida. 

ülikooli seinal

 

 

 

 

 

 

 

 

ülikooli sisehoov

 

 

 

 

 

 

 

ülikoolis

Järgmisel hommikul istusime bussi ja sõitsime idarannikule, kus alustasime West Coast Hike’i. Nägime saare ilusamaid vaateid. Matk kulmineerus paadisõiduga merel, kus avanesid ilusad vaated kaljudele. Pärast saime ka kividelt vette hüpata, mis tekitas palju elevust. Õhtul oli maltapärane õhtusöök, kus pakuti traditsioonilisi sööke, näiteks soolaseid ja magusaid pirukaid kohupiima, hernestega. Viimase õhtu puhul oli kongressidele omane lahkumispidu.

West Coast Hike
vaade paadist

 

 

 

 

 

 

 

 

Ja oligi aeg sammud kodupoole seada. Kongress oli igati hästi korraldatud ning nii Marie kui ka Margarita jäid reisiga väga rahule!

Reisiklubi – Lõuna-Ameerika

Selle õppeaasta teine reisiklubi toimus märtsi keskpaigas, 13. märtsil 2019.  Reisiklubi näol on tegemist EGEA-Tartu traditsioonilise üritusega, kus erinevad, kuid enamasti kuidagi geograafia erialaga seotud inimesed räägivad oma huvitavatest reisikogemustest. Sellel korral oli oma seiklustest rääkima tulnud Erik Linde – Tartu Ülikooli geoinformaatika tudeng, kes veetis 9 kuud Lõuna-Ameerikas.  Erik rääkis nii Lõuna-Ameerikast kui ka Austraaliast, ning avas need sihtkohad kuulajatele just läbi oma kogemuste ja seikluste jagamise. Kindlasti oli tegemist kasuliku kuulamisega kõigile neile, kes ise on mõelnud või unistanud kaugetesse ja eksootilistesse riikidesse reisimisest. Erik jagas oma kogemusi mängleva kergusega, ning kogunenud suur saalitäis publikut elas hoolega kaasa. Tihti läbisid publikut kerged naerupahvakad. Esitlust kaunistas hulgaliselt reisipilte, mis oleme valikuliselt ka sellele postitusele lisanud.

Õhtu alustamiseks räägiti põgusalt  Austraaliast.  Nagu paljud eestlased, sai ka Eriku reis Austraaliasse ette võetud selleks, et saada Eestist vaheldust ja teenida raha. Näpunäidetena tõi ta esile, et esimese asjana tuleks Austraaliasse minnes soetada endale auto, sest vahemaad on pikad, ning sõitmist tuleb palju. Selliste teadmiste taustale rääkis ta põnevaid olukordi ja oma kogemustest, kuidas temal autoga liiklemine kulges. Lisaks jutustas ta oma töökogemustest ning elamustingimustest.

Eriku Lõuna-Ameerika seiklused algasid Tšiilist, kus liiklemiseks kasutasid Linde ja tema reisikaaslane pöidlaküüti. Raskusi valmistas noortele vähene hispaania keele oskus, sest Lõuna-Ameerikas inglise keelt kõneldakse väga vähe. Erik rääkis neid hääletamisel tabanud muredest ja ohtudest. “Kartsime, et meil saab vesi otsa enne, kui auto peale saame.” Häälega liikumise negatiivseid külgi toodi välja veel mitmeid. Ühe näitena sõitsid noored pikka vahemaa rekkajuhi seltsis, kes ise õlut jõi. Edasi viis matkaliste teekond Argentiinasse, kus rännati edasi bussidega. Kuid ka see transpordiviis ei olnud mugav ning peagi soetati endale mootorratas.

Argentiinast liiguti edasi Paraguaysse, sealt Brasiiliasse ning edasi juba Boliiviasse. Boliiviasse satuti hingede ööl, kui kogu linn oli jäänud tühjaks ning kolinud surnuaeda, et veeta aega oma kadunud lähedastega. Reisiteekond viis Linde edasi Peruusse, sealt Ecuadori, ning pikk reis lõppes Kolumbias.

Oma teekonna puhul tõi Linde välja, et tark on teha pidevale liikumisele pause, ning peatuda vahelduseks mõnes asulas paariks nädalaks. Raskusi osutas kõrgmäestikes liiklemine, kus oli raske hõredama õhuga harjuda ning ka tsikkel keeldus töötamast. Osa saadi mitmest  kultuurisündmustest, festivalidest, mägikülade traditsioonidest ning ka hulganiselt toiduelamusi.

Ettekande lõppedes oli kuulajatel palju küsimusi, millele Linde vastuseid jagas. Kui noormehelt uuriti, et kuhu järgmiseks oma suuna seab, siis andis ta mõista, et Aafrikasse.

Austraalia

Tšiili

Argentiina

Paraguay

Brasiilia

Boliivia

Peruu

Ecuador

Kolumbia

Kohtumiseni juba järgmises reisiklubis!

 

Lahe geograafiatund 2018

Ei tea, millega need geograafiatudengid küll vabal ajal tegelevad? – Käivad koolides.

Tõsijutt.

2013. aastal alguse saanud idee Lahedast geograafiatunnist on tõeliselt tuule tiibadesse saanud. Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise projektikonkursi toel oleme juba kolmandat hooaega külastanud koole erinevates Eestimaa nurkades. Igapäevase koolielu mitmekesistamiseks spetsiaalselt väljatöötatud teematunnid tutvustavad geograafia erinevaid rakendusvaldkondi ning pakuvad huvitavat vaheldust tavalisele koolitunnile. Ja mis kõige tähtsam – on praktilised. Lahedas geograafiatunnis on õpilased saanud kätt harjutada kaardi koostamisega QGIS-is, rinda pistnud Tartu linnaplaneerimise ülesandega, GPS-i abil miini metsast otsinud, tutvunud atmosfääri mõõtmisvahenditega loodusgeograafia töötoas ja õppinud nutiseadmetega kasutama asukohapõhiseid teenuseid.

2018. aasta septembrist detsembrini külastasid meie meeskonnaliikmed kokku Eestimaa 40 paika, viisid läbi tunnid 37 koolis ning osalesid kolmel huvipäeval (joonis 1). Seeläbi viisid meeskonnaliikmed teadmised geograafiast, selle rakendusaladest ja õppimisest Tartu Ülikoolis rohkem kui 2000 õpilaseni! Iga aastaga oleme seda numbrit kasvatanud, kuid on veel palju kooli ja klasse, kelleni me jõudnud pole.

Joonis 1. Eestimaa kohad, kuhu Lahe geograafiatund nelja kuuga jõudis. Google Maps.

 

Galerii selle aasta piltidest:

Kuidas koostada teemakaarti? Miin leitud! Paistu kooli õpilased GPS töölehte uudistamas. Otepää Gümnaasiumi õpilased koordinaate sisestamas. Selfie miiniga. Magus üllatus Krootuse Põhikoolist. Kuidas leida söögikoht rakenduse abil? Tsirguliina Põhikooli õpilased nutirakendustega töötamas. Kalamaja Põhikooli õpilased loodusgeograafia teematunnis Kohila Gümnaasiumis oli au teha planeerimise teematundi. Koolikülastajad Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumis nutitelefoni tundi tegemas. Karlova kooli õpilased GPS töötoas Rõõmsad õpilased pärast teemakaardi valmistamist. Esimest korda Muhu Põhikooli külastamas. Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi õpilased tahvelarvutiga töölehte täitmas. Näide miinist GPS teematunnis Nutikate õpilastega! Narva Soldino Gümnaasiumis psühromeetrit katsetamas. Narva Soldino Gümnaasiumis loodusgeograafia tundi andmas. Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli õpilased nautimas kuldset sügist ja GPS töötuba. Räpina Ühisgümnaasium planeerimas Tartu kesklinna auto- ja jalgrattaparklaid. Planeerimine nõuab koostööd! Saue Gümnaasiumi õpilased esitlevad planeerimisülesande tulemust. Voore Põhikool planeerimistunnis. Teadlaste Öö Festivalil Tartus said atmosfääri näitajate mõõtmisvahenditega tutvuda nii suured kui ka väikesed. Valtu Põhikool GPS tunnis. Teadlaste Öö Festival Haapsalus.
Kuidas koostada teemakaarti?

 

On hea meel tõdeda, et kõik koolid ja õpilased on meid nii toredalt vastu võtnud ja ootavad meid tagasi! Lahe geograafiatund on hakkama saanud vägeva saavutusega ja oleme rõõmsad, et saime näidata, millega Tartu Ülikooli geograafia tegeleb, tutvustades selle teaduslikku ning rakenduslikku poolt.

Aitäh Hanna-Ingrid, Karoliina, Laura, Margarita, Martin, Merli, Oskar, Kaarel, Triin, Mart, Hendrik, Maria, Liza – Teie tegite projekti võimalikuks!

Meie vinge meeskond!

Aitäh kõikidele koolidele, õpetajatele ja õpilastele! Loodetavasti kohtume taas!

Killuke ühe õpilase tagasisidest.

 

Projekti tegid võimalikuks Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeerium. 

Tagasivaade piparkoogiõhtule

Mõni aeg tagasi ehk neljapäeval, 13. detsembril kogunes EGEA-Tartu, nagu aastate vältel kombeks on saanud, piparkooke küpsetama. Õhtu jooksul toimus ka muud põnevat: meisterdasime jõulukaarte, pidasime maha poolaasta viimase koosoleku ning üllatuslikult külastas meid ka jõuluvana!

Õhtu algas nagu ikka kõige tähtsamaga – piparkookide meisterdamisega. Tähekeste, südamete, kuuskede, põtrade ja lumehelveste kõrval küpsetati ja kaunistati ka keerukamaid šedöövreid. Mis oleks üks piparkoogiõhtu ilma piparkoogi-Eestita? Nobedad näpud said valmis ka EGEA-Tartu ja kevadel toimuva Põhja- ja Balti regiooni kongressi logodega.

Kiirel jõulueelsel ajal oli piparkoogiõhtu ka hea võimalus poolaasta kokkuvõtmiseks. Toimus viimane koosolek ja meeleolukas Kahoot!. Jõulueelsel ajal on üks traditsioonidest ka jõulukaartide meisterdamine, mille sel aastal ühendasimegi piparkoogiõhtuga.

Nagu mainitud, käis EGEA-l külas ka jõuluvana. Kahjuks juhtus temaga teel õnnetus ning kingikott pudenes tühjaks! Õnneks olid nobedad egealased üksteisele kingitusi valmistanud ning loosipakis osalenud üllatuseta ei jäänud. Kuulsime paari luuletust, vastuseid jõuluvana küsimustele ning isegi üht jõuharjutuse soovitust!

Lõpuks saabuski aeg ajad kokku pakkida ning koju minna. Seekordne piparkoogiõhtu oli osalejate poolest rekordiline ja paistis, et kõik jäid koos veedetud ajaga rahule.

EGEA-Tartu soovib kõigile häid lähenevaid jõule ning vahvat aastavahetust!

LOTÄkas on elupäästja 2018

Neljandat aastat järjest toimus LOTÄkas on elupäästja ehk heategevuslik veredoonorlusüritus. Sel aastal annetasid Vanemuise 46 õppehoones verd 45 inimest (nii tudengid kui ka töötajad). Kõigi heategijate abiga koguti kolme tunni jooksul 20,25 liitrit verd, mis võib päästa nii mõnegi inimese elu.

Nagu ka varasematel aastatel, oli ka sel aastal rohkelt esmakordseid annetajaid. Inimestega suheldes rõhutati, kui vajalikud sellised üritused on ja tuli soovitusi, et neid võiks toimuda palju rohkem. Mitmed inimesed lubasid, et tulevad järgmine aasta uuesti, mida loodame väga, sest iga annetus võib päästa kellegi elu!  Hubases seltskonnas kostitati doonoreid maiuspaladega nagu näiteks jogurt, kringel, mahl jne. Sõbralikud arstitädid leevendasid nii mõnegi esmadoonorlase ärevust. Loodame ka järgmisel aastal palju uusi nägusid LOTÄkal näha! 🙂

EGEA- Tartu soovib tänada oma toetajaid, kes aitasid üritusele väga palju kaasa : Aparaat, Astri köök, DuNord, Escaper, Illegaard, Nurme Natural Skincare, Poko, Tassikoogid, Tere Piim ja muidugi Tartu Ülikooli Kliinikumi Verekeskus.

Pildid: Triin Abrams

Geograaf innustab ja motiveerib – Gerda Moor

Selleaastasele geograafianädalale paneb punkti intervjuu geograafiavilistlase Gerdaga, kes õppis meie armsas geograafiaosakonnas aastatel 2009-2013. Lisaks sellele, et Gerda innustab koolis õpetajana noori potentsiaalseid geograafe, on ta andnud olulise panuse ka EGEA-Tartu edendamisse. Loe, kuidas Gerda geograafiani jõudis, tema ülikooliaegsetest mälestustest ning sellest, miks tasub geograafiat õppida 🙂

 

Kuidas leidsid pärast gümnaasiumit tee geograafia juurde? Mis sind tõmbas?

Arvatavasti sain esimese geograafiapisiku sisse tänu oma kasuisale, kes kinkis mulle 8-aastaselt oma gloobuse. Mäletan, et sain lisaks veel suure teatmeteose erinevate riikide kohta, mida põhjalikult uurisin. Mul oli ülesanne iga nädal üles otsida mõni uus vähem tuntud riik ja pidin siis selle kasuisale gloobusel ette näitama. Lisaks käisime ka väga palju Euroopas reisimas, mis hoidis huvi üleval erinevate rahvuste ja riikide vastu.

Geograafia kui aine meeldis mulle koolis alati, kuid suurem huvi tekkis just gümnaasiumis. Meil oli väga hea geograafiaõpetaja, õpetaja Seljama. Tema tunnid olid põnevad, kuid samas rasked. Hea hinde saamiseks pidi kõvasti pingutama ja niisama looderdamist ta ei sallinud. Tema otsekohest loomust ja õpetamisviisi mäletavad arvatavasti kõik tema õpilased. Ülikooli astudes tahtsin lisaks geograafiale tegelikult ka saksa keelt õppima minna, kuid vastav eksam puudus, sest olin koolis õppinud vene keelt. Seega sai valituks geograafia ning pärast esimest semestrit olin kindel, et tegin õige otsuse.

Kellena oled töötanud? Mis uksi on sinu jaoks geograafia avanud?

Ülikooli ajal töötasin peamiselt suviti erinevatel hooajalistel töökohtadel. Esimene tõsisem töö oli ja on õpetajana. Algselt pidingi hakkama õpetama geograafiat saksa keeles. Kuid praeguseks olen siiski 3 aastat töötanud saksa keele ja loodusõpetuse õpetajana. Hetkel keskendun valdavalt saksa keele õpetamisele, kuid võimalik, et tulevikus jõuan tagasi ka geograafia juurde.

Kuigi olen geograafia erialast hetkel natukene kaugemaks jäänud, tunnen, et tänu geograafia õpingutele on minu maailmapilt palju laiem, kui oleksin lihtsalt keeleteadust ülikooli ajal õppima läinud. Lisaks on mul ka tuleviku suhtes suurem kindlus teades, et olen kaks eriala omandanud.

Tänu geograafia õpingutele sain käia väga palju reisimas ning olla ka vahetusõpilane Saksamaal. Olen kohanud väga palju inimesi läbi EGEA ürituste, mis on viinud mind mu praeguse ametini – saksa keele ja geograafia õpetaja. Kuigi magistris keskendusin rohkem oma keele arendamisele, poleks ma selleni ilma geograafiata arvatavasti jõudnud.

Mis on sinu kõige eredam mälestus ülikooliajast? (mõni põnev või naljakas juhtum vms)

Mõtlesin sellele pikalt ja raske on tuua välja ühte eredat mälestust, sest terve ülikooliaeg oli eredaid mälestusi täis. Arvatavasti kõige eredamad hetked on seotud erinevate praksidega. Näiteks mäletan väga hästi, kuidas pidin paduvihmaga topograafia praksis mõõtepostiga seisma kuskil kraavi äärel ise poolenisti põõsas. Liigutada muidugi ei tohtinud, mis siis, et külmast värisesid ja tasakaal ääre peal kadumas oli. Äge mälestus on ka Mustast Repsist, kui ise rebane olin. Meid viidi mustade kilekottidega kinni kaetud bussis kuskile pärapõrgusse. Kamandati bussist maha ja viidi pimedas võssa. Vahepeal tundus, et ka meie teejuhid olid eksinud, kuid tol hetkel tundus see pigem naljakas kui ohtlik. Õnneks jõudsime siiski lõpuks kuskile põllule ja ka suurele maanteele välja.

Mis on kõige toredam geograafide traditsioon?

Minu arvates on kõik geograafide traditsioonid toredad. Geograafia on üks väheseid erialasid, kus traditsioonid on nii kaua säilinud. Minu lemmikud on olnud Pannkoogiläbu ja ka Valge Reps, kuhu proovin jõuda iga aasta.

Milline geograafia suundadest on sulle kõige südamelähedasem? (loodusgeograafia/inimgeograafia/geoinformaatika)

Kõige südamelähedasem on mulle inimgeograafia, sest inimeste mõju meid ümbritsevale maailmale on mulle alati meeldinud ja huvi pakkunud. Samas meeldisid mulle ülikooli ajal ka loodusgeograafia praksid, sest lisaks pratilistele oskustele õppisin nende käigus paremini tundma nii oma õppejõude kui ka kursakaaslasi. Lisaks tekkis seal palju olukordi, kus pidin oma mugavustsoonist välja tulema ja ennast ületama. Olen nende kogemuste eest väga tänulik.

Kes oli ülikoolis sinu lemmikõppejõud? Miks?

Kõige rohkem meeldisid mulle Kiira Mõisja loengud. Mulle meeldis väga tema õpetamismetoodika, sest lisaks teadmistele on tal ka suurepärased oskused õpilastele need teadmised edasi anda. Tänu oma praegusele erialale pean õpetamisoskust väga oluliseks, sest paraku ei oska alati kõik ainespetsialistid oma ainet õpetada ja oma õpilasi innustada.

Kui saaksid rännata ajas tagasi ülikooliaastatesse, siis mida oleksid teistmoodi teinud?

Ma ei muudaks oma ülikooliaastates midagi, sest olen tänu sellele jõudnud sinna, kus ma praegu olen. Mulle meeldib mu töö ja sain geograafiat õppides endale uusi sõpru terveks eluks ning meenutan neid aastaid geograafiat õppides alati hea sõnaga.

Kuidas aitab geograafia muuta maailma paremaks paigaks?

Geograafia on olemuselt väga lai ja see on ka selle eriala suureks eeliseks, sest õpetab maailma vaatama sügavama pilguga. Usun, et geograafidest võiksid kasvada teadlikud ja jätkusuutlikku eluviisi edendavad maailmakodanikud meie aina enam globaaliseeruvas maailmas.

Milline on sinu seos EGEA-Tartuga?

Hetkel ma enam EGEAs aktiivne ei ole, kuid olin aktiivne liige aastatel 2009-2013. Olin sel ajal ühe aasta EGEA-Tartu eesotsas ja ka paar aastat üle Euroopa Scientific Committee liige. Osalesin väga paljudes vahetustes ja kongressidel ning lisaks aitasin kaasa ka EGEA teadusliku külje propageerimisele.

Mida oskad soovitada noortele geograafidele ja egealastele?

Noortele geograafidele ja egealastele soovitan võtta aktiivselt osa kõigest, mida ülikool lisaks haridusele veel pakub. Sellist kursuse ühtekuuluvust, nagu geograafiatudengite hulgas, ei ole sugugi kõikidel erialadel. Lõpuks jäävad ülikooliaastatest ikka meelde emotsioonid ja mälestused ning inimesed, kellega neid koged. See on tõsi, et ülikooliaeg on üks elu parimaid aegu, eriti kui õpid veel geograafiat.

 

Suur-suur aitäh sulle, Gerda, et meile oma mõtteid ja mälestusi jagasid! EGEA-Tartu soovib omalt poolt palju edu, õnnestumisi ja unistuste täitumist!

Intervjuu koostas Jürgen Pikk, EGEA-Tartu meedia töörühma liige

Reisiklubi – polaarturism

15. novembril 2018 toimus geograafianädala raames aasta esimene reisiklubi. Reisiklubi näol on tegemist EGEA-Tartu traditsioonilise üritusega, kus erinevad, kuid enamasti kuidagi geograafia erialaga seotud inimesed räägivad oma huvitavatest reisikogemustest. 15. novembri reisiklubi raames tuli loengut pidama geograaf ja teadusajaloolane Erki Tammiksaar, kes rääkis talle tuttavast ja hingelähedasest teemast, milleks on polaarturism. Ta tõi välja palju huvitavaid näiteid omaenda kogemustest. Tegu oli silmaringile igati mõnusa loenguga, mida ilmestasid mitmed pildid ja videoklipid. Üritusel pakuti ka näksimist ja juua.

Erki Tammiksaar rääkis polaaraladest ajaloolisest, loodusgeograafilisest ning geopoliitilisest vaatenurgast, tutvustades muughulgas Eestis õppinud baltisaksa päritolu polaaruurijat Eduard von Tolli, kelle reisikaaslaseks ja laevaarstiks oli Hermann Walter. Walter maeti Kotelnõi saarele 1901. aastal, ent 2011. aastal kaevati haud üles ja Erkil oli au sellest ettevõtmisest osa saada. Walter maeti ümber, sest igikeltsa raiutud esimene haud oli üles sulanud ning kirst lagunenud.

Polaarturism hõlmab reisimist nii Arktika kui ka Antarktika aladele. Tegu on rahaliselt kuluka ettevõtmisega ning matkamine polaaraladel on füüsiliselt väljakutsuv. Turist peab olema ka vaimselt vastupidav, oskama olla ettevaatlik ja tolerantne. Kütus on reisi kõige suurem kuluosa, sest on vähe kohti, kus laevad polaaraladel tankida saavad. Lisaks laevale kasutatakse transpordiks ka helikopterit.

Lõunapoolus ehk Antarktis on geopoliitiliselt väga huvitav manner, sest ei kuulu ühelegi riigile. Antarktikasse on keelatud paigutada vägesid ja kaevandada maavarasid, seega võib öelda, et tegu on väga rahuliku piirkonnaga, „kus keegi pommi ei pane“.

Põnev oli näha fotosid, kus ekspeditsioonil viibijad olid lumme kaevanud süvendid, kuhu oma magamiskotid asetada, samuti sai näha lõbusaid pilte laevalt vette hüppavatest turistidest ja palju muud. Kindlasti jäid kõik osalejad üritusega rahule.

Fotod: Triin Abrams