EuroMed Regional Congress Malta 2019

EuroMed Kongress toimus seekord päikeselisel Maltal. EGEA-Tartut esindasid kogenud kala Marie ja Margarita, kelle jaoks oli tegu esimese kongressiga. Sündmus leidis aset 14.-19. aprill, mille sisse mahtusid tegusad ja toredad päevad koos umbes 70 noorgeograafiga üle Euroopa. Majutatud olime Malta Ülikooli ühikasse, mis erines meie ühiselamute arusaamast päris palju- sisehoovis oli kaks basseini ja söökla oli väliterassil. Toad olid neljakohalised; Margarita oli ühes toas poolaka, ungarlase ja itaallasega. Marie toas olid veel sloveenlane, šveitslane ja horvaat.

Kongressi teema oli “Island life”, workshopid oli nii saare geomorfoloogia, rannikualade, hääbuvate liikide kui ka sealsete sotsiaalsete probleemide kohta. Nii Marie kui ja Margarita olid “Coastal and marine management” töötubades.

 

 

 

 

 

 

 

Esimesel päeval oli sissejuhatav osa Malta rannikute kujunemisest ja seal toimuvatest protsessidest. Pärastlõunast töötuba viis läbi Malta Ülikooli professor, kes seletas täpsemalt rannikuäärsete piirkondade arenemisest ja erosiooniprotsessidest.

Coastal and Marine Management workshop
kohvipaus

Õhtul oli peo teemaks Game of Thrones- toimus ühisvaatamine GoT uusimat osa ning hiljem jagati parimaid kostüümi auhindu. Marie sai parima krooni auhinna 🙂 

GoT filmiti siin
GoT kostüümid

Teadusliku ekskursioonil käisime Ghajn Tuffieha Bay rannikuäärsetel. Pärast rühmadesse jaotamist hakkasime läbi viima mõõtmisi, mis hiljem läksid kasutusse kohalikule omavalitsusele ja ülikoolile. Täpsemalt uurisime uhtorgusid, meie ülesandeks oli mõõta nende laiust, sügavust, kaldenurka ja kirjeldada taimkatet ja setteid. Jagunesime rühmadesse, igal rühmal 50 meetri pikkune uhtorg, kus pidi viiest eri punktist andmeid koguma. Pärast seda tutvusime kohaliku keskkonnateemalise MTÜga, kes rääkis oma tegevustest ja sealse piirkonna probleemidest. Samuti saime ise käed külge panna ja akaatsia juurevõrseid välja tõmmata. Kui töö tehtud, viskasime kindad nurka ja läksime AquaBioTech firmasse, mis tegeleb mereteemaliste projektidega. Meile näidati ka laborit, kus kasvatati kalasid uuringute jaoks. Õhtul toimus basseinipidu.

Ghajn Tuffieha Bay

mõõtmised

Järgmisel päeval külastasime Malta Ülikooli ja meile näidati kampust. Regional Meetingu ajal toimusid erinevad tegevused neile, kes sellel koosolekul olema ei pidanud. Näiteks pidime gruppides arutama, millisena näeme EGEAt aastal 2030. Hiljem toimus TedTalks, kus workshoppide juhid tegid kokkuvõtte oma töödest ning kohalikud professorid lisasid pärast ettekandeid omapoolseid kommentaare. Õhtul leidis aset Cultural Fair, kus iga riigi esindajad olid kaasa võtnud oma maale traditsioonilisi toite. Eestit esindasid must leib,  Kalevi kommid ja šokolaadid. Šveitslased olid kaasa võtnud fondüü, kus peal juustu sulatada ja seda ciabatta peal serveerida. 

ülikooli seinal

 

 

 

 

 

 

 

 

ülikooli sisehoov

 

 

 

 

 

 

 

ülikoolis

Järgmisel hommikul istusime bussi ja sõitsime idarannikule, kus alustasime West Coast Hike’i. Nägime saare ilusamaid vaateid. Matk kulmineerus paadisõiduga merel, kus avanesid ilusad vaated kaljudele. Pärast saime ka kividelt vette hüpata, mis tekitas palju elevust. Õhtul oli maltapärane õhtusöök, kus pakuti traditsioonilisi sööke, näiteks soolaseid ja magusaid pirukaid kohupiima, hernestega. Viimase õhtu puhul oli kongressidele omane lahkumispidu.

West Coast Hike
vaade paadist

 

 

 

 

 

 

 

 

Ja oligi aeg sammud kodupoole seada. Kongress oli igati hästi korraldatud ning nii Marie kui ka Margarita jäid reisiga väga rahule!

LOTÄkas on elupäästja 2018

Neljandat aastat järjest toimus LOTÄkas on elupäästja ehk heategevuslik veredoonorlusüritus. Sel aastal annetasid Vanemuise 46 õppehoones verd 45 inimest (nii tudengid kui ka töötajad). Kõigi heategijate abiga koguti kolme tunni jooksul 20,25 liitrit verd, mis võib päästa nii mõnegi inimese elu.

Nagu ka varasematel aastatel, oli ka sel aastal rohkelt esmakordseid annetajaid. Inimestega suheldes rõhutati, kui vajalikud sellised üritused on ja tuli soovitusi, et neid võiks toimuda palju rohkem. Mitmed inimesed lubasid, et tulevad järgmine aasta uuesti, mida loodame väga, sest iga annetus võib päästa kellegi elu!  Hubases seltskonnas kostitati doonoreid maiuspaladega nagu näiteks jogurt, kringel, mahl jne. Sõbralikud arstitädid leevendasid nii mõnegi esmadoonorlase ärevust. Loodame ka järgmisel aastal palju uusi nägusid LOTÄkal näha! 🙂

EGEA- Tartu soovib tänada oma toetajaid, kes aitasid üritusele väga palju kaasa : Aparaat, Astri köök, DuNord, Escaper, Illegaard, Nurme Natural Skincare, Poko, Tassikoogid, Tere Piim ja muidugi Tartu Ülikooli Kliinikumi Verekeskus.

Pildid: Triin Abrams

Geograaf innustab ja motiveerib – Gerda Moor

Selleaastasele geograafianädalale paneb punkti intervjuu geograafiavilistlase Gerdaga, kes õppis meie armsas geograafiaosakonnas aastatel 2009-2013. Lisaks sellele, et Gerda innustab koolis õpetajana noori potentsiaalseid geograafe, on ta andnud olulise panuse ka EGEA-Tartu edendamisse. Loe, kuidas Gerda geograafiani jõudis, tema ülikooliaegsetest mälestustest ning sellest, miks tasub geograafiat õppida 🙂

 

Kuidas leidsid pärast gümnaasiumit tee geograafia juurde? Mis sind tõmbas?

Arvatavasti sain esimese geograafiapisiku sisse tänu oma kasuisale, kes kinkis mulle 8-aastaselt oma gloobuse. Mäletan, et sain lisaks veel suure teatmeteose erinevate riikide kohta, mida põhjalikult uurisin. Mul oli ülesanne iga nädal üles otsida mõni uus vähem tuntud riik ja pidin siis selle kasuisale gloobusel ette näitama. Lisaks käisime ka väga palju Euroopas reisimas, mis hoidis huvi üleval erinevate rahvuste ja riikide vastu.

Geograafia kui aine meeldis mulle koolis alati, kuid suurem huvi tekkis just gümnaasiumis. Meil oli väga hea geograafiaõpetaja, õpetaja Seljama. Tema tunnid olid põnevad, kuid samas rasked. Hea hinde saamiseks pidi kõvasti pingutama ja niisama looderdamist ta ei sallinud. Tema otsekohest loomust ja õpetamisviisi mäletavad arvatavasti kõik tema õpilased. Ülikooli astudes tahtsin lisaks geograafiale tegelikult ka saksa keelt õppima minna, kuid vastav eksam puudus, sest olin koolis õppinud vene keelt. Seega sai valituks geograafia ning pärast esimest semestrit olin kindel, et tegin õige otsuse.

Kellena oled töötanud? Mis uksi on sinu jaoks geograafia avanud?

Ülikooli ajal töötasin peamiselt suviti erinevatel hooajalistel töökohtadel. Esimene tõsisem töö oli ja on õpetajana. Algselt pidingi hakkama õpetama geograafiat saksa keeles. Kuid praeguseks olen siiski 3 aastat töötanud saksa keele ja loodusõpetuse õpetajana. Hetkel keskendun valdavalt saksa keele õpetamisele, kuid võimalik, et tulevikus jõuan tagasi ka geograafia juurde.

Kuigi olen geograafia erialast hetkel natukene kaugemaks jäänud, tunnen, et tänu geograafia õpingutele on minu maailmapilt palju laiem, kui oleksin lihtsalt keeleteadust ülikooli ajal õppima läinud. Lisaks on mul ka tuleviku suhtes suurem kindlus teades, et olen kaks eriala omandanud.

Tänu geograafia õpingutele sain käia väga palju reisimas ning olla ka vahetusõpilane Saksamaal. Olen kohanud väga palju inimesi läbi EGEA ürituste, mis on viinud mind mu praeguse ametini – saksa keele ja geograafia õpetaja. Kuigi magistris keskendusin rohkem oma keele arendamisele, poleks ma selleni ilma geograafiata arvatavasti jõudnud.

Mis on sinu kõige eredam mälestus ülikooliajast? (mõni põnev või naljakas juhtum vms)

Mõtlesin sellele pikalt ja raske on tuua välja ühte eredat mälestust, sest terve ülikooliaeg oli eredaid mälestusi täis. Arvatavasti kõige eredamad hetked on seotud erinevate praksidega. Näiteks mäletan väga hästi, kuidas pidin paduvihmaga topograafia praksis mõõtepostiga seisma kuskil kraavi äärel ise poolenisti põõsas. Liigutada muidugi ei tohtinud, mis siis, et külmast värisesid ja tasakaal ääre peal kadumas oli. Äge mälestus on ka Mustast Repsist, kui ise rebane olin. Meid viidi mustade kilekottidega kinni kaetud bussis kuskile pärapõrgusse. Kamandati bussist maha ja viidi pimedas võssa. Vahepeal tundus, et ka meie teejuhid olid eksinud, kuid tol hetkel tundus see pigem naljakas kui ohtlik. Õnneks jõudsime siiski lõpuks kuskile põllule ja ka suurele maanteele välja.

Mis on kõige toredam geograafide traditsioon?

Minu arvates on kõik geograafide traditsioonid toredad. Geograafia on üks väheseid erialasid, kus traditsioonid on nii kaua säilinud. Minu lemmikud on olnud Pannkoogiläbu ja ka Valge Reps, kuhu proovin jõuda iga aasta.

Milline geograafia suundadest on sulle kõige südamelähedasem? (loodusgeograafia/inimgeograafia/geoinformaatika)

Kõige südamelähedasem on mulle inimgeograafia, sest inimeste mõju meid ümbritsevale maailmale on mulle alati meeldinud ja huvi pakkunud. Samas meeldisid mulle ülikooli ajal ka loodusgeograafia praksid, sest lisaks pratilistele oskustele õppisin nende käigus paremini tundma nii oma õppejõude kui ka kursakaaslasi. Lisaks tekkis seal palju olukordi, kus pidin oma mugavustsoonist välja tulema ja ennast ületama. Olen nende kogemuste eest väga tänulik.

Kes oli ülikoolis sinu lemmikõppejõud? Miks?

Kõige rohkem meeldisid mulle Kiira Mõisja loengud. Mulle meeldis väga tema õpetamismetoodika, sest lisaks teadmistele on tal ka suurepärased oskused õpilastele need teadmised edasi anda. Tänu oma praegusele erialale pean õpetamisoskust väga oluliseks, sest paraku ei oska alati kõik ainespetsialistid oma ainet õpetada ja oma õpilasi innustada.

Kui saaksid rännata ajas tagasi ülikooliaastatesse, siis mida oleksid teistmoodi teinud?

Ma ei muudaks oma ülikooliaastates midagi, sest olen tänu sellele jõudnud sinna, kus ma praegu olen. Mulle meeldib mu töö ja sain geograafiat õppides endale uusi sõpru terveks eluks ning meenutan neid aastaid geograafiat õppides alati hea sõnaga.

Kuidas aitab geograafia muuta maailma paremaks paigaks?

Geograafia on olemuselt väga lai ja see on ka selle eriala suureks eeliseks, sest õpetab maailma vaatama sügavama pilguga. Usun, et geograafidest võiksid kasvada teadlikud ja jätkusuutlikku eluviisi edendavad maailmakodanikud meie aina enam globaaliseeruvas maailmas.

Milline on sinu seos EGEA-Tartuga?

Hetkel ma enam EGEAs aktiivne ei ole, kuid olin aktiivne liige aastatel 2009-2013. Olin sel ajal ühe aasta EGEA-Tartu eesotsas ja ka paar aastat üle Euroopa Scientific Committee liige. Osalesin väga paljudes vahetustes ja kongressidel ning lisaks aitasin kaasa ka EGEA teadusliku külje propageerimisele.

Mida oskad soovitada noortele geograafidele ja egealastele?

Noortele geograafidele ja egealastele soovitan võtta aktiivselt osa kõigest, mida ülikool lisaks haridusele veel pakub. Sellist kursuse ühtekuuluvust, nagu geograafiatudengite hulgas, ei ole sugugi kõikidel erialadel. Lõpuks jäävad ülikooliaastatest ikka meelde emotsioonid ja mälestused ning inimesed, kellega neid koged. See on tõsi, et ülikooliaeg on üks elu parimaid aegu, eriti kui õpid veel geograafiat.

 

Suur-suur aitäh sulle, Gerda, et meile oma mõtteid ja mälestusi jagasid! EGEA-Tartu soovib omalt poolt palju edu, õnnestumisi ja unistuste täitumist!

Intervjuu koostas Jürgen Pikk, EGEA-Tartu meedia töörühma liige

#seeyouinHEL

Vahetus Helsingiga toimus viimati 2006. aastal (tegelikult ei leidnud keegi asjaosalistest neid ürikuid üles, kus oleks viimase vahetuse aeg kirjas :), seega 2006 on piisavalt kauge, et keegi ei mäletaks).

Nüüd, 12(?) aastat hiljem, asusid neli vaprat Tartu egealast Tallinnast A-terminalist taas Helsingi poole teele – eesmärgiga taastada traditsioon põhjanaabritel külas käia. Vastuvõtt oli kordi soojem kui ilm, millega Helsingi meid tervitas. Küll aga ei tulnud puudu päikesest, mis meid iga päev oma kohaloluga kostitas.

Esimesel päeval külastasime Helsingi Ülikooli geograafia osakonda, käisime botaanikaaias, nägime ülikooli uhket raamatukogu ning lõunatasime Chemicumis.

 

Helsingi geograafia osakonna rahustav interaktiivne liivakast erinevate pinnavormide loomiseks ning puhkeala.

 

Helsingi puhkeala kohvi kasutustabel, igaüks märgib kriipsu oma nime taha, kui tassikese kohvi teeb ja kuu lõpus maksab kogunud summa. Helsingi ülikooli geograafia osakond asub Physicumi hoone ühes pikas koridoris, mille juhatab sümboolselt sisse gloobus.

 

Teine päev algas matkaga Nuuksio rahvusparki. Pärastlõunaks olime rampväsinud. Matkalt tulles oli aega veidi puhata ning siis suundusime taas linna peale, et tutvuda ka veidi kohaliku ööeluga. Meile tutvustati populaarset baari, kus oli väga hubane atmosfäär ning nurgas seisid hunnikus lauamängud. Meie otsustasime aega veeta soomekeelset Aliast mängides. Peamiselt nägi välja see nii, et Helsingi egealased ütlesid meile sõnu valitud numbri alt ja meie pidime arvama nende tähendusi inglise keeles.

  

Nuuksio rahvuspargis piknikul musta leiba serveerimas, banaani šokolaadiga grillimas.

 

Viimasel päeval kogunesime brunchiks ühe meie hosti juurde. Soomlastele kohaselt saime maitsta karjala pirukat ning juua kohvi Muumitrollide kruusidest. Seejärel võtsime suuna tagasi sadama poole. Meie viimaseks külastusobjektiks sai Allas Sea Pool, kus saime nautida basseinivõlusid mere ääres vabas õhus. Otseloomulikult ei puudunud sealt ka saun. Leilid võetud, sõime kõhud täis, jätsime mõneks ajaks hüvasti ning suundusimegi juba tagasi kodu poole.

Pühapäevane brunch Oskari juures.

 

Peagi oligi juba aeg naabrid Tartut avastama kutsuda. Veetsime koos ühe sisuka ja naerurohke nädalavahetuse!

Tutvustasime soomlastele Tartu linna: jalutasime vanalinnas ja botaanikaaias, külastasime geograafia osakonda, istusime puhkeruumis, kus saime neid oma 20 sendise kohviga kostitada. Eriti meeldejääv oli Tudengipäevade lõpuüritus- Öölaulupidu, kus sai meeleolukalt kaasa laulda ja tantsida. Eriti meeldisid neile Carmen ja Tiigrikutsu, mille viisijupid helisesid reisi lõpuni.

Eesti rahvakultuuri elushoidmiseks viisime nad vaatama Eesti rahvatantsu. Esinesid tantsurühmad mudilastest vilistlasgrupini ning märkasime nende seas ka geograafe! Ilusat päikeselist ilma kasutasime pikniku tegemiseks, kus mängisime lauamänge. Kohalikku ühikakultuuri nägid soomlased brunchil Mordoris, kus nautisime üheskoos valmistatud pannikaid ja toredat seltskonda. Muidugi ei puudunud reisist ka Tartu Tähetorn, kus peale põnevate eksponaatide jäi meelde ka katuselt avanev vaade.  Peagi oligi aeg hüvasti jätta ja põhjanaabrid tagasi bussi peale saata. Reis oli väga meeleolukas ja mitmekülgne ning ootame juba taaskohtumist vahvate Helsingi egealastega.

Kiitos Oskar, Juri, Julia, Maikki, Iisa!

Järgmine vahetus toimub juba novembris – pange valmis, Augsburg!

CP Weekend Palupõhjas

Jaanuari viimasel nädalavahetusel kogunesid Laeva soos Palupõhja looduskooli 16 geograafi. Need olid EGEA Põhja- ja Balti regiooni (North & Baltic Region ehk NBR) Contact Personid ehk lühidalt CP-d. Igas EGEA üksuses (inglise keeles entity) on vähemalt kaks CP-d, kes hoiavad kontakti organisatsiooni liikmetega teistes Euroopa riikides, edastades infot, korraldades õpilasvahetusi ja muid toredaid rahvusvahelisi üritusi. Samuti osalevad nad kongressidel, regiooni koosolekutel ning tähtsate otsuste vastu võtmisel. Võib öelda, et kontaktisik on organisatsioonis kohati isegi tähtsam kui  president, sest mängib suurt rolli üksuse eestvedajana ja aitab seda aktiivsena hoida. Uute CP-de koolitamine on alati vajalik, sest mitmes entitys valitakse igal aastal uus juhatus ja sellest tulenevalt ka uued kontaktisikud.

Õppesessioone viisid läbi NBR regional contact personid ehk RCP-d. Nad kuuluvad Põhja ja Balti regiooni meeskonda, mis vahendab koos teiste regioonide meeskondadega infot juhatuse ja kohalike EGEA üksuste vahel. Praegusesse koosseisu kuuluvad  Noora Martinkauppi Oulust, Ksenia Simonova Peterburist ja Beatrice Petkute Vilniusest. Lisaks neile olid üritusel Põhja- ja Balti regioonist esindatud Turku, Umeå, Joensuu, Helsinki üksused. Tartut esindasid meie CP-d Madli-Johanna ja president Ago.

 

Kuigi ürituse iga minut oli planeeritud, oli õhkkond vaba ja inimesed tulnud üritusele eeskätt koos vahvalt aega veetma. Esimese asjana toodi Palupõhja internet. Looduskooli pidaja oli wifi ruuterit ühendades siiski veidi hämmeldunud, kuna eeldas, et soovisime metsa tulles välismaailmast eralduda ja netivabad olla. Nädalavahetuse programm nägi aga ette ettekandeid ja muud veebipõhist, mis netipuuduse taha ei tohtinud jääda. Eesti e-riigi staatus oli päästetud!

Regiooni kontaktisikute (RCP-de) valmistatud ettekanded olid lühikesed ja asjalikud, keskendudes esimesel päeval EGEA struktuuri ja kontaktisiku ülesannete tutvustamisele. Samuti sai igaüks proovile panna oma teadmised EGEA-st viktoriini näol. Õhtul aga viidi läbi mitmeid seltskonnamänge üksteisega lähemalt tutvumiseks ning jagati muljeid oma tegemistest organisatsioonis.

 

 

 

 

 

 

Egealased mänguhoos.

Nii mitmedki osalejad olid kodumaalt teistele proovimiseks head-paremat kaasa võtnud ning toimus spontaanne mikromõõtmetes kultuuriõhtu ehk cultural fair, mida on suurematel EGEA üritustel alati tehtud. Ühiselt joonistati ka Põhja- ja Balti regiooni kaart, kuhu paigutati peale nii ennast kui teekond Tartusse.

Juri Helsinkist täiendamas Põhja- ja Balti regiooni kaarti.

Teise päeva hommik algas jalutuskäiguga mööda Emajõe kallast. Ootamatult muutunud ilmaolude tõttu oli olukord üsnagi vesine. Emajõgi oli tunginud üle kallaste ja pealtnäha järveks muutunud. Paar päeva tagasi valitsenud külmadega oli lootust ka luha peale ekslema minna, kuid seekord määras jõgi jõhkralt ära, kes, kus ja kuidas liikuda saab.

Silmapiirini ulatuv vesi ajendas seda jäädvustama.

  

Tee peale jäi vana talukoht-külaplats, kus majad olid otsekui “Novembri” filmist välja tulnud. Udu vaid võimendas müstilist efekti. Matkalised said võimaluse ka suitsusauna sisse piiluda ja imestada, et just selline nähtus on UNESCO maailmapärandi nimekirjas.

 

 

 

 

 

 

Sünge minevik või filmilik olevik?

Pärast kosutavat matka algas pikem õppesessioon, kus tutvustati vahetuste ja ürituste korraldamise põhitõdesid. Praktilise ülesande käigus õpiti EGEA kodulehelt teavet hankima. Tsiteeriti tänapäeva tõde, et meil on kogu informatsioon olemas, peame vaid oskama selle üles leida.

 

 

 

 

 

 

 

 

Õppetöö käis mitmel tasandil. Maas tehtavalt plakatilt on näha ka kunagine EGEA-Tartu logo, mis kujutab Kaarsilda.

Õhtune programm nägi ette Eesti kultuuri tutvustamist. Lauale toodi Kalevi šokolaad ja kommid, kama, kohukesed, hapukapsas, verivorst ja loomulikult Vana Tallinn. Selgus, et kui kama ei taha välismaalastel alla minna, siis tuleb sinna sortsuke Vana Tallinnat sisse kallata ;). Otsekohe tulid kommentaarid stiilis: “Oh, this has some flavour now!”. Inimeste eestialased teadmised pandi proovile kõigi lemmikus Kahoot! keskkonnas. Enne sauna higistati aga Kaera-Jaani ja mitmeid muid Eesti tantse õppides. Kuna osa seltskonnast oli sel suvel ka Baltic Weekendil käinud ja seal tantse vihtunud, siis said nad nüüd oma hämmastavalt head liigutusmälu demonstreerida.

Värskeim rahvusvaheline uuring tõestas kohukese jätkuvat populaarsust.

Ehtsate põhjamaalastena suundusidki inimesed kultuuriprogrammi lõpus sauna ja ei pidanud paljuks ka jääauku hüpata. Ka meie põhjanaabritest proovis nii mõnigi seda esimest korda.

Siia õhtupimeduses saunalised end jahutama suundusidki.

Ürituse tagasiside oli väga positiivne. Meie serveeritud toidud said idanaabri stiilis lausa 11 punkti 10-st! Eriti meeldisid neile seened.

Üritust aitasid korraldada Marie, Jürgen, Helena ja Madli. Aitäh!

 

Tekst: Marie Johanna Univer

Pildid: Helena Maarja Lainjärv ja Merli Ilves

Winter Weekend 2018

Jaanuari keskel läksid ilmad just õigel ajal külmaks, et saaks toimuda Winter Weekend. Nüüdseks juba traditsiooniks kujunenud ürituse seekordseks eesmärgiks oli arendada organisatsiooni strateegiat ja liikmetega koos mõnusalt aega veeta.

13.-14. jaanuaril toimunud üritus leidis aset Sillaotsa koolimajas, keset põlde ja metsa. Koolimaja oli igati viisakas ja hubane, seinadel sai imetleda õpilaste kunstitöid ja ööbimine, nagu Winter Weekendil ikka, oli kaasavõetud madratsitel ja mattidel. Meil avanes koguni võimalus kasutada nende spordisaali – sai loopida nii korvpalli kui raskusi tõsta. Sporditegu kulmineerus aga õhtul mitme põneva saalihokimatšiga.

Esimene sessioon keskendus strateegiale. Arutasime, mis on üldse EGEA kui organisatsiooni tähtsus ning kuidas võiks meie aidata geograafiat edasi viia.  Mõtlesime, kuidas tagada EGEA jätkusuutlikkus, rääkisime ka tulevikuplaanidest ja -visioonidest. Ideid ja mõtteid sai kirja juba päris palju, kuid suur töö on veel ees.

Tähtsad teemad kõigepealt! Strateegiakoosolek. Foto: Holger Ehrlich.

Üks korralik geograafide üritus ei saa toimuda ilma matkata. Vallutasime Vooremäe kõrgeima tipu ja vaatasime üle ka lähedalasuva karjääri. Loodus oli justkui tellitult väga maaliline ja lumine. Matka tipphetkeks oli kahtlemata metskitsede nägemine.

Lihtsuses peitub võlu. Maalilised matkavaated. Foto: Holger Ehrlich.
Paar kiiremat sai ka pildile püütud… Foto: Holger Ehrlich.

Pärast matka jätkusid tubased tegevused. Laura rääkis meile, mis võimalused on geograafidel töötamiseks ning millal ja kuidas on õige tööturule siseneda. Kuigi jutt oli suunatud pigem vanematele geograafidele, oli see siiski väga hariv – nooremad poleks osanud arvatagi, kui erinevates valdkondades geograafid töötavad. Üks tore hetk oli, kui Laura küsis kõigilt, miks nad on geograafiat õppima tulnud. Mitte keegi ei öelnud, et mingi kindla töökoha või palganumbri pärast.

Pärast õhtusööki oli aeg vabakavaks. Kes pidasid saalihokilahinguid, rassisid jõusaalis, mängisid lauamänge – tegevust jagus kõigile.

Sabotööre välja selgitamas. Foto: Holger Ehrlich.

Olgugi, et järgmine päev oli pühapäev, äratas koolikell kõik juba varakult. Pärast hommikusööki leidsid nii mõnedki tee tagasi spordisaali, kus veel ühiselt mõõtu võtta. Hommikupoolikul arutasime ka pikalt ja põhjalikult oma kevadplaane, et uueks semestriks kenasti valmis olla.

Oli tore nädalavahetus täis tööd, nalja ja liikumist!

 

Kameeleonid, geograafid ja geograafianädal

Mis värvi on kameeleonid? Lühike vastus on, et see sõltub. Sama vastuse saab anda ka küsimusele, mida iga geograafiatudeng loendamatul hulgal kordadel kuulnud on: “Oota, mida geograafid üldse teevad?” Kuid mõlemale küsimusele saab vastata ka põnevamalt ja tunduvalt sisukamalt.

12.-18. novembril toimus geograafianädal. Kuigi suurel osal aastast on geograafia kameeleoni kombel osav keskkonda sulanduma ja seoses sellega ehk ka veidi märkamatu, siis just tollel lühikesel ajal pööratakse enam avalikkuse tähelepanu sellele, et paljude teada-tuntud elukutsete (linnaplaneerijad, kartograafid, hüdroloogid, meteoroloogid, arengunõunikud ja paljud teised) taga on üks ja sama loom – geograaf. Tähistamaks geograafinädalat korraldasime EGEA-Tartu ridades mitu üritust – kaardistustalgud, reisiklubi, veebiviktoriini – ja võtsime osa GIS-päevast. Siinkohal teeme väikese ülevaate sellest, mis toimus, kuidas meil läks ja muuhulgas saate lugeda sellegi kohta, et mis asi see geograafia ikkagi on. Ja hästi natuke kameeleonite kohta ka.

Aga kõigepealt, meie tegevustest. Geograafianädalale hoo sisse andmiseks tegelesime geograafide armastatuima töövahendiga: kaartidega.

Kaardistustalgute fookuseks olnud Ayeyarwady jõe deltat tabas 2008. aastal tsüklon, mille tagajärjel hukkus enam kui 100 000 inimest. Allikas: Mianmari Informatsiooniministeerium

Kuigi meie jaoks on Google Maps ja erinevad navigatsiooniseadmed muutunud igapäevasteks vahenditeks, siis suurel osal maailmast puuduvad veel täpsed kaardid. See teeb mitmed piirkonnad looduskatastroofide suhtes eriti haavatavaks, sest kaartideta puudub info nii abivajajate paiknemise kui ka näiteks teedevõrgu kohta. Et võimaldada ohu korral kiirem teavitus- ja evakuatsiooniprotsess ning abi andmine, on algatatud Missing Maps projekt, millest saavad osa võtta kõik vabatahtlikud. Panime EGEA-Tartu poolt jõud kokku, kutsusime inimesi ka väljastpoolt ja asusime koos satelliitpiltidelt objekte kaardile kandma. Rahvusvaheliselt kutsutakse taolist organiseeritud kaardistusüritust mapathoniks, selle eestikeelseks vasteks pakkusime välja kaardistustalgud. Kaardistatavaks piirkonnaks valisime Ayeyarwady jõe delta Mianmaris. Ala ise on tohutu, selle kaardistamine võtab (ja on võtnud) aastaid, kuid ehk on abiks ka võrdlemisi väike tükk, mille me ühe õhtuga valmis jõudsime. Igatahes oli tegu põneva ja väärtusliku kogemusega kõigile osalejatele ja loodetavasti kordame üritust ka järgmisel aastal.

Tehnika arenguga on kaasas käinud ka kaardid. Kindlasti on veel vara atlastele hingekella lüüa, kuid hoopis enam kasutatakse tänapäeval arvutikaarte. Oleme harjunud nende interaktiivsete võimalustega – kaardid arvutavad meile lühima teekonna, otsivad huvipakkuvaid objekte, näitavad ummikuid, lühidalt – võimaluste hulk on vaat et loendamatu. Lisaks planeeritakse inimeste liikumiste alusel transporti või otsitakse loomade GPS-radade põhjal sobivaimaid asukohti ökoduktidele. Kõige sellega ning palju muuga tegeleb geoinformaatika, üks kolmest peamisest geograafia allharust inim- ja loodusgeograafia kõrval.

15. novembril tähistati rahvusvahelist GIS-päeva ning selle raames toimus Rahvusraamatukogus geograafia ja geoinfosüsteemide teabepäev. Tartu ülikooli geograafe esindasid tudengid Ago, Patrick, Maria ja Hanna-Ingrid ning geoinformaatikaprofessor Tõnu Oja. Sel korral sai geograafiaosakonna laua juures uudistada geoinformaatika magistritöödena valminud lennundusteemalisi kaarte ning vaadata ekraanil jooksvaid animatsioone inimeste liikumistest ruumis. Külalistel oli võimalus panna end proovile ka digimises (ehk ortofotodelt objektide, näiteks teede, majade kaardile kandmisega): 10 minuti jooksul tuli võimalikult täpselt digida näite järgi üks väike ala. Kätt sai proovida ka I kursuse tudeng Hanna-Ingrid, kelle jaoks oli see samuti esmakordne kogemus. Lisaks neile tegevustele tutvustasime huvilistele geograafia eriala ning jagasime oma seniseid kogemusi geograafia õppimisest ja korraldasime kõigile külalistele väikese viktoriini. Kuigi GIS-päev toimub Tallinnas ja seoses sellega tuli sõitma hakata juba kella viiest hommikul ning õhtul ootas veel ees pikk kodutee, siis võib kindlalt väita, et üritus ise oli seda täiesti väärt.

Reisiklubid on üks traditsioonilisematest EGEA-Tartu üritustest. Niisiis ei saanud me geograafianädalat mööda lasta ka selleta. Viimastel aastatel oleme kuulnud kõrbematkadest ja seiklustest Kaug-Idas kuni rattatuurideni läbi kogu Euroopa. Sel korral rääkisid meie oma egealased – Laura ja Mart – tumeturismist ja oma külaskäigust Tšernobõli. Esmalt vaatasime filmi sellest, mis tollel saatuslikul õhtul ikkagi juhtus, seejärel nägime pilte ja kuulasime lugusid tuumaplahvatuse tagajärjel tekkinud kummituslinnast. Kuigi Tšernobõlis liiga kaua viibida ei soovitata, on see praeguseks võrdlemisi ohutu ja tegelikult on linna suhtelisse lähedusse oma endistesse elukohtadesse mingi hulk inimesi elama naasnud. Katastroofikoha külastamiseks saab ekskursioonigrupiga liituda igaüks. Pakutakse nii ühepäevaseid kui ka pikemad tuure. Karta pole otseselt midagi, kuid kogemus on kahtlemata meeldejääv.

Lisaks (võrdlemisi vähemuteerunud) loodusele, mis linna üle on võtnud, saab uudistada Tšernobõlis hooneid ka seestpoolt. Laokilejäänud raamatud, mänguasjad ja muu aitavad sisse elada viimastele evakueerimieelsetesse tundidesse. Allikas: Mart Soo erakogu

Läbivalt kogu nädala jooksul said kooliõpilased osa võtta meie poolt korraldatud veebiviktoriinist. Korraldasime seda esimest korda eelmise aasta geograafianädalal ja üritus osutus üliedukaks, mistõttu soovisime seda kindlasti jätkata ka sel aastal. Lõpuks ei oskagi öelda, et kumb pidi rohkem pead murdma – kas meie küsimusi välja mõeldes või õpilased neile vastates.

Veebiviktoriinil osales sellel aastal koguni rohkem kui 200 õpilast üle terve Eesti ja seda tõsimeeli, sest vastanud ulatusid Kuressaarest Narvani ning Tallinnast Põlvani. Esimesel päeval keskenduti inimgeograafiale. Uurisime, et milliste maakondade piirid haldusreformijärgselt jäid samaks ning millised on pindalalt suurim ja väikseim kohalik omavalitsus. Kuna veebiviktoriini teine päev kattus ka GIS-päevaga, oli loogiline, et sel päeval on fookuses geoinformaatika. Õpilastelt küsiti, miks Eesti pindala just 2015. aastal suurenes. Kolmas päev oli loodusgeograafiline ning seekord mindi Pandivere kõrgustikule ning taheti teada, miks algab just sellelt kõrgustikult väga suur hulk Eesti jõgesid.

Geograafiaviktoriinil lasime õpilastel mõistatada, millise kohaga on tegu. Kas tunnete ära? Allikas: Maa-amet.

Kõigil kolmel päeval õigesti vastanuid oli põhikoolist 13 õpilast/meeskonda ning gümnasistide hulgast 3, seega kuulutati välja tervelt 16 esikohta. Palju õnne võitjatele ja suur aitäh ning kiitus kõikidele osalejatele!

Sellised olid meie tegemised selle aasta geograafianädalal. Need ei anna endiselt head vastust sellele, et mis värvi on kameeleonid või mis teeb geograafiast geograafia. Niisiis, alustuseks kameeleonitest. Nimelt on levinud eksiarvamus, et kameeleonid vahetavad oma värvi kamuflaaži eesmärgil. Tegelikkuses aga väljendavad nad värvivahetusega hoopis emotsioone. Nende naharakkudes on nanokristallid. Kui kameeleon on lõdvestunud, siis on kristallid tihedalt koos, peegeldavad tagasi lühikesi lainepikkuseid ja kameeleon on sinakam. Ärritudes kristallidevaheline distants suureneb, koos sellega ka peegeldatav lainepikkus ning kameeleon muutub punakamaks. Selle ja erinevat värvi nahapigmentide abil saab luua päris toredaid mustreid, mis tihti toimivad ka varjevärvusena.

Kuidas on see seotud geograafiaga? Geograafia uurib nii loodus- kui inimnähtuste ruumilist paiknemist, nendevahelisi mustreid ja seoseid. Infot kaardil kuvades võib kogenud geograaf panna maailma kameeleoni kombel maske vahetama ja muuta globaalsed protsessid – olgu neiks kauba-, info- või inimestevood, tsüklonid või teedevõrgustik – meile lihtsalt mõistetavateks. Selle abil saab öelda maailma kohta üsna palju ja just seda on tulnud paljud meist, teadlikult või mitte, oma eriala valides tegema. Me täname kõiki meie geograafianädala tegevustel osalemise, jälgimise ja kaasa elamise eest!

EGEA-Tartu

Szczyrki vallutamine

Kui eelmisel aastal selgus 2017. aasta EGEA aastakongressi korraldaja, siis kindlasti tekitas enim elevust sihtkoht, milleks valiti Lõuna-Poolas asuv pisike linn nimega Szczyrk. 30 aasta möödumist üleeuroopalise organisatsiooni EGEA loomisest ei plaanitud ilmaasjata tähistada Poolas. Nimelt lõid Varssavi, Utrechti ja Barcelona tudengid 1987. a ühingu, et ühendada geograafiateadmisi üle Euroopa.  Õnn organiseerida kongressi oli seetõttu EGEA Varssavil (kui ühena loojatest) ja EGEA Krakowil (kuna üksi nii suurejoonelist kongressi on keeruline korraldada). Ülesanne polnud lihtne, kuna rekordarvulisel kongressil tuli vastu võtta umbes 260 osalejat 29st riigist ja 80st linnast.

EGEA-Tartu liikmetest olid kohal Marie Johanna, Kaisa, Mari-Ann ja Merli, kuigi soovijaid oleks rohkemgi olnud. Kongress leidis aset 11. – 17. septembril. Et osalejaid paremini integreerida, korraldati Szczyrki jõudmiseks reisivõistlus. Kõik pidi toimuma spontaanselt, ette midagi planeerida ei tohtinud. Võistlejad said kokku Krakowis ja Katowices, kus moodustati võimalikult eripalgelised tiimid, st igast riigist ja entity-st üks osaleja. Kongressi korraldajad andsid tiimidele juhendid ning 2,5 h aega, et Szczyrki kohale jõuda. Teekonnal tuli koguda võimalikult palju punkte, kasutades eri transpordiliike, tehes endast igas peatuspaigas pilt või video ning osutades ümbruses nõutud objektidele (viimased olid antud juhendis poola keeles).

Marie: “Alustasin oma teekonda Krakowist, kus sain endale tiimikaaslasteks kolm zürichlast. Otsustasime minna bussi peale, et linnast välja jõudes hääletama asuda. Juhtus aga nii, et peale meie oli Krakowis veel 50+ egealast ning me kõik tahtsime sama bussi peale minna. Enamik sinna ka mahtus. Kuid teeolud olid kehvad ja meie 2,5 tundi reisiaega sai kiiresti täis. Peale selle läks buss poole tee peal katki, nii et pidime kambakesi asendusbussi ootama. Võtsime tiimiga vastu ühise otsuse, et ei jätka reisivõistlusega.”

Kui Merli ja Kaisa võistluspaika jõudsid, oli kell juba nii palju, et polnud ühtegi tiimiliiget enam juurde võtta, seega kulges teekond kahekesi. Polnud sugugi lihtne logistikat paika saada, kuid pärast pikka uurimist, küsimist ja bussis-rongis loksumist jõudsime kohale. Preemiaks veel kilomeetri jagu vihmasajus kõndimist mäkke, millesarnaseid Eestis ei leia. Pärast avamistseremooniat said kõik ennast hotellitubadesse sisse sättida ja õhtuseks cultural fairiks valmistuda. Kõik riigid olid välja otsinud oma maa traditsioonilised toidud ja joogid ning kogu õhtu vältel sai käia lauast lauda ning neid mekkida (Kaisa elutarkus: “Ära kunagi joo juustufondüü peale Minttut, see on katastroof.”). Samuti saime kinnitust sellele, et välismaalased armastavad Kalevi valget šokolaadi mustikatükkidega.

Järgmisel päeval oli põhirõhk üldkoosoleku esimesel sessioonil, mil vaadati üle ettepanekud põhikirja muudatuste tegemiseks. Seejärel oli võimalik osa võtta teadussümpoosiumist ning kuulata egealaste teadustöösid mobiilpositsioneerimisest kaugseireni. Õhtu naelaks oli teemapidu “30 years back“, kus mõni oli platsis eriti vahva kostüümiga. Lisaks sai laulda parimate hittide järgi karaokes.

Noppeid linnaekskursioonilt Katowicesse -nende Lasnamägi. Foto: Joanna Svärd

Kolmas päev pühendati teadusekskursioonidele, toimusid väljasõidud erinevatesse paikadesse. Merli ja Mari-Ann käisid vaatamas Katowice linna. Marie käis uurimas, kuidas kohalikud Katowice vana kaevanduslinnaosa, Nikiszowieci, uuendavad. Veel 10 aastat tagasi ei julgetud pimedas Nikiszowiec’i tänavatel käia: lokkas kuritegevus ja elanikud olid vaesemapoolsed. Nüüd on tegu kiirelt nooreneva piirkonnaga, mis Tripadvisori andmetel on number üks koht, mida Katowices külastada! Peale ekskursiooni ja muuseumikülastuse sai kätt proovida ka kohalike kartulikäkkide kluski śląskie valmistamises. Kaisa külastas Gliwice erinevaid tööstuspiirkondi, mida tahetakse linnarahvale tagasi anda.

Sileesia spetsialiteet: kartulipätsid kluski śląskie. Foto: Linde Leenhouts

Õhtuprogramm pühendati korraldajamaale, külalisi kostitati Poola traditsiooniliste toitudega ja näidati ka laulu-ja tantsuoskust.

Poola õhtu. Korraldajad näitavad stiili. Foto: Justyna Damska
Rekreatiivne ekskursioon Pszczyna lossi. Foto: Kaisa Laur

 

 

 

 

 

 

 

Neljandat päeva alustati taas üldkoosolekuga, seekord oli teemaks raha. Anti aru möödunud EGEA-aasta kuludest ja tuludest. Päeva teises pooles toimusid töötoad, kus arutleti ekskursioonide teemadel, tehti postreid ja räägiti mõtetest põhjalikumalt. Kohustuslikuks päevakorra osaks oli samuti regionaalsed koosolekud. Meie võtsime osa loomulikult North&Baltic regiooni koosolekust ja kuulsime ülevaadet möödunud aastast ja tutvustati eesootavaid üritusi. Õhtu naelaks oli kahtlemata support fund auction, mida korraldati esimest korda. Tegu oli osalejatelt-osalejatele loterii ja oksjoniga. Nimelt võis igaüks kaasa tuua midagi huvitavat. Marie võttis kaasa tükikese Eestit põlevkivi ja fosforiidi näol, mille õnnelikuks omanikuks sai Horvaatia tüdruk. Kui loteriipileti hind oli 1€, siis oksjoni kulgu ei osanud ilmselt keegi ette ennustada. Nimelt müüdi seal esemeid ulmeliste summade eest. Purk Soome murakamoosi – 65€! Kõige kallim ost oli mystery box, mis lunastati 117€ eest. Kokku koguti üle 1500€, mis kanti EGEA support fundi, kust saavad toetust taotleda kõik egealased üritustel osalemiseks!

Viies päev möödus seminaride/töötubade all,  esitleti ekskursioonide teaduslikke ettekandeid ja sai jälgida professionaalide paneeldebatti. Kätte oli ka jõudnud kongressi tippsündmus ehk sünnipäevapidu a.k.a “30 years of EGEA Gala Dinner”. Sel õhtul said kõik panna selga parimad riided ja tunda tõeliselt pidulikku õhkkonda. Kohal oli isegi üks EGEA asutajatest isiklikult!

Kaisal õnnestus EGEA loojaga lausa endel teha!

Kongressi kuues päev oli mõeldud puhkamiseks, teisisõnu oli see recreational excursion day ehk virgestavate ekskursioonide päev. Erinevalt teaduslikest ekskursioonidest ei pidanud nendel väljasõitudel ajusid ragistama. Valida sai mitmete matkade ja mäevallutuste kui ka õlletehase külastuse vahel. Marie käis jalgratta- ja kanuumatkal. See oli eelregistreerimiste põhjal kõige populaarsem ekskursioon – kokku 160 soovijat, kuid kohti oli vaid 35. Kuna päev oli sombune ja vihmane, loobusid paljud sellele väljasõidule tulemast ning lõpuks osales inimesi 20 ringis. Kaisa seevastu jäi tõbiseks ning loobus oma esialgsest matkast ning läks selle asemel Pszczyna lossi, mis osutus vägagi vingeks kogemuseks. Tegemist on jahilossiga, mistõttu olid igal pool seintel sarved ja nahad (NB! pole vegansõbralik!). Põnevamaks tegi lossi ka teadmine, et tegu oli olulise kohaga, kus näiteks esimese maailmasõja ajal keiser Wilhelm II sõjaplaane pidas. Merli valikuks sai Babia Gora mäetipp (1725 m) Poola ja Slovakkia piiril, kus pidid meid ees ootama maalilised vaated. Kahjuks ei vedanud ilmaga ja vaevarikka matka järel olime kui siilid udus. Aga rännak oli vägev, polnud palju neid, kes hommikul 6.50 valmis startima olid.

Näide sarvede jms rohkusest Pszczyna lossis. Foto: Kaisa Laur

Õhtu naelaks oli kindlasti kolmas ja viimane üldkoosolek, kus vahetati välja praegune juhatus ning regioonide kontaktisikud. Samuti hääletati järgmise aastakongressi korraldaja poolt. Kandidaatideks olid Helsinki ja Zagreb ning viimane võitis ülekaalukalt ehk Annual Congress 2018 toimub Aadria mere rannikul! Õhtu möödus viimast korda pidutsedes, loomulikult ei puudunud ka legendaarne BDC. Seitsmenda päeva varahommik möödus juba lahkumiste tähe all. Oli ka neidki pidutsejaid, kes sel ajal veel mingil arusaamatul põhjusel koridoris trompetit mängisid, kui Kaisa ja Merli oma pakitud kohvritega vihmasajus tagasi Eesti poole teele asusid.

Sedasi käis üldkoosolekul ametlik hääletamine. Eelmisel kongressil mõeldi küll üle minna digitaalsele hääletamisele, kuid tehnilised viperused võtsid frustreerivalt kaua aega, mistõttu naasti analoogmeetodile. Foto: Marin Radoš
Leia pildilt tartlased. Foto Marcin Zubrowski
Foto: Marin Radoš

Järgmise kongressini või nagu egealased ütlevad: “See you somewhere in Europe!”

#AContheAdriaticSea

EGEA-Tartu viis välismaalased metsa!

13.–16. juulil toimus järjekorras seitsmes Baltic Weekend, mida EGEA-Tartu korraldas kolmandat korda. Ürituse toimumispaigaks valiti Setomaa. Seekord oli osalejaid veidi vähem kui tavaks, koos eestlastega 22. See-eest leidis hetke kõigiga suhelda ja mõnusalt aega veeta. Külalised saabusid Oulust, Helsingist, Trondheimist, Kaliningradist, Katowicest, Viinist ja Brnost.

Esimesed saabujad Tartu Ülikooli ees kohalikku eluolu uudistamas. Lisaks eestlastele on pildil esindatud ka Venemaa, Soome, Norra ja Tšehhi ja Austria. Veidi hiljem lisandus ka Poola.

Esimesel õhtul toimus ekskursioon Tartu kesklinnas ja ühine istumine-tutvumine. Päris hiliste tundideni keegi siiski linna peale ei jäänud, sest teekond Tartusse oli nii mõnelegi üpris kurnav. Puhkust oli ka vaja, sest juba järgmisel hommikul lahkus buss Koorverre, kust algas kanuumatk.

Kuiv treening enne kanuudega jõe peale minemist…
… ja esimesed edusammud jõel.

Kanuumatk toimus lõigul Koorvere-Kiidjärve, mis on üks Ahja jõe ilusamaid osasid. Ühe kanuu reisijad said seda ilu nautida ka ise vette minnes. ?

Pärast kanuutamist algas ürituse peamine osa – jalgsimatk. Ees ootas 8 km kõndimist Taevaskotta, misjärel liiguti rongiga Koidulasse. Kuuldes, et rong sõidab Vene piiri äärde, kartis neiu Viinist, et kui ta magama jääb, võib ta kogemata Venemaal ärgata. Seda siiski ei juhtunud. Koidulasse jõudes järgnes veel 8 km sammumist Piusa lõkkekohta, kus ootas ööbimispaik. Kui hommikul olid inimesed energiast pulbitsevad ja valmis kõigiga suhtlema, siis kilomeetrite kogunedes jäid matkalised üpris sõnaahtraks, tsiteerides samas üha enam Eesli kurikuulsat loosungit Shreki multikatest: “Are we there yet?” Piusale lähenedes ei vaevutud isegi enam teeäärseid marju suhu pistma (ja metsmaasikaid oli tõesti rikkalikult).

Lõpuks jõuti siiski pärale, söödi õhtust ning matkale omaselt koguneti ööpimeduse saabumisel veel paariks tunnikeseks lõkke ümber, enne kui telkidesse magama mindi.

Stiilinäide geograafide telklast. Kui suurema osa matkast oli ilm Eestile omaselt suviselt pilvine, siis loojangu ajaks otsustas päike pilve tagant ka veidi välja piiluda.

Järgmisel hommikul äratati matkasellid parima Eesti muusikaga (loe: klubihitid aastast 2000) ning Pamela oli lausa nii virk, et jõudis hommikuse seenelkäigu teha.

Külastasime Piusa koopaid, kus Merli meile ekskursiooni tegi ning kaesime üle ka külastuskeskuse kõrval oleva liivakarjääri.

Piusa koobastest seekord ühtegi nahkhiirt näha ei õnnestunud. Koobastest väljumise järel tõdes nii mõnigi, et tegelikult on ilm ikka täitsa soe.

Piusa oli aga eelsoojendus Baltic Weekendi kõige nõudlikumale päevale. Rada kulges mööda Piusa jõe paremkallast ning oli eeldatavalt 14 km. Samas võis kilometraaž suureneda, kuna Madli juhtimisel tehti ka veidike off-roadi. Veidi enne sihtkohta jõudmist jaotus seltskond kaheks: need, kes tahtsid lõkkekohta minna kergemat teed pidi, ja teised, kes otsustasid järgida jõelookeid.

Matkamaastik oli vahelduv. Kolati mööda metsateid, jõeääri, äärmuslikematel juhtudel tuli läbida ka tihnikuid.

Öö veetsime Härma lõkkekohas, kus julgemad kastsid end ka Piusa jõkke. Samuti koostas Hendrik mälumängu, mis kontrollis välismaalaste teadmisi Eestist, ning suveöö hämaruses õpetas Marie osalejatele selgeks tuntud rahvatantsud.

Viimane päev viis matkalised lõunaks Vastseliina linnuse juurde. Pärast varemete avastamist ja ühist jäätisesöömist oligi aeg bussi minna ja Tartu poole sõitma hakata. Buss oli nagu matkatee viimased kilomeetridki – haudvaikne. ? Kokkuvõttes pakkus Baltic Weekend palju lõbusaid elamusi ja uusi tutvusi, viimasel päeval oli isegi päikest!

Härma müüride ees viimase päeva alguses…
… ja Vastseliina linnuses, kus matkaseiklused on selleks korraks lõppenud.

Ürituse koordineerimise, matkade koostamise ja juhtimise eest kuulub suur tänu Madlile, Mari-Ann tegi suurepärase töö toitlustajana, Sigrid ja Pamela olid tublid sponsorite otsijad, Hendrik koostas põneva mälumängu, Marie õpetas kõik tantsud selgeks, Merli ja Pamela olid väga asjalikud autojuhid, Ago oli samuti kindla sammuga matkajuht ning Erik ja Raili hoidsid üleval lõbusat matkameeleolu. Suur tänu kõigile kaasalööjatele, et muutsite need päevad meeldejäävateks!

Meie üritus poleks olnud niivõrd edukas ilma toredate toetajateta. Aitäh veelkord, et õla alla panite! 🙂

Välismaalastele jääb vaid üht öelda: See you somewhere in Europe! 🙂

EGEA-Tartu NBRC-l

“…Kui aasta tagasi kuulsin, et kongress toimub siin, siis küsisin Pietult, et kas siin sel ajal (mai esimene pool) lund ka on. Ta vastas kindlalt: Ei! Seda juhtub kõige rohkem kord saja aasta jooksul (Naer saalis).  Kuu aega tagasi Pietu kirjutas mulle, et siin on kõik lund täis – kõik nende plaanid, matkad, ta ei tea, mida teha…” Selline mõte kõlas kongressist kokku võtet tehes Marek Borkowski suust. Korraldajad ja üle-euroopalise EGEA juhatuse liikmed vaatasid tagasi nii viimasele kongressinädalale kui ka kogu korraldamisperioodile, enam kui aasta pikkusele projektile. Lumi (ja ka mõni muu ootamatu tegur) oli osa plaane segi löönud. Sellegipoolest, kokku suudeti panna midagi suurepärast. Oli nii mõndagi, millele tagasi vaadata…

9.-13. mail 2017 Soomes,  Oulanka rahvuspargis toimunud kongress oli kõige põhjapoolsem EGEA ajaloos. EGEA Oulu ja EGEA Turku koostöö tulemusena leidis aset NBRC’17 ehk North and Baltic Regional Congress 2017. Sel korral oli teemaks “Opportunities of Peripheral Areas”, mis käsitles ääremaastumise võimalusi ja väljakutseid. Teemavalik oli loogiline – vähe sellest, et Soome on Euroopa mõistes perifeeria, võib Oulankat ka Soome mõistes ääremaaks pidada. Kes viiel sealveedetud päeval üldse mingisugust liikumist nägi, võis üsna kindel olla, et tegemist on kas põhjapõdra või geograafiga. EGEA-Tartut olid esindamas Merli, Raili ja Ago.

Avasõnad Noora Moilanenilt.

Kongessi sisutiheda ja erinevaid üritusi hõlmava programmiga tehti algust Oulu ülikoolis. Neile, kes kongressil esmakordselt, tehti lühike sissejuhatus sellest, mis toimuma hakkab ning sellele järgnes juba ürituse pidulik avamine. Peale avasõnu esines Jukka Käyhkö (Turu ülikool) teemal “Geography as a transdisciplinary approach: solving the reindeer dilemma” ja Kaj Zimmerbauer (Oulu ülikool) teemal “Supranational regionalization and identities in the periphery”.

Pärast ametliku osa lõppu viis buss osalejad Oulanka rahvusparki. Esimene õhtu võeti vastu piduliku õhtusöögiga.

Ago töötoas.

Teine päev algas töötubadega. Valida oli võimalik viie erineva töötoa vahel. Ago osales töötoas Integrated rural mobility – Transportation systems of the future. Vaatluse all olid erinevad võimalused lahendamaks transpordiprobleeme ääremaadel. Ettepanekuteni jõuti eelkõige loova mõtlemise kaudu – kõigepealt loodi oletatav situatsioon, see kanti kaardile ning sellele hakati transpordisüsteemi planeerima. Fookuses olid Šveitsi mägede vahel olevad väikekülad ja hõredamalt asustatud piirkonnad Soomes (ehk enam-vähem kogu Soome).

 

Turismimarsuudi koostajad peatuspaigas.

Merli osales Touristic path wonders of Oulanka töötoas, mille käigus loodi Oulanka rahvusparki turismimarsruut, mis aitaks kaasa sealse piirkonna arengule. Töötoast osavõtjad koostasid turismimarsruudi eelnevalt väljatöötatud peatumispunktide alusel. Punktide märkimiseks kasutati mobiilirakendust Oruxmaps, mis imporditi hiljem ArcGisi.

Raili oli VGI (Voluntary Geographic Information) – Opportunity to map peripheral areas töötoa üks läbiviija.

Kuigi teine päev kulus peamiselt töötubadele, toimus õhtul ka EGEA fair, kus tutvustati võimalusi kaasa lüüa üle-euroopalise EGEA töödes ja tegemistes.

Õhtu jätkus Cultural Fairiga. Kõik osalejad olid traditsioonilist söögi- ja joogipoolist oma koduriigist kaasa võtnud. Sai laudade vahel ringi käia ja proovida.

Kolmas päev oli pühendatud ekskursioonile: valikus oli kolm erineva raskusastmega matka. Merli ja Ago võtsid osa Pieni karhunkierrose 12-kilomeetrisest matkast. Matkarajad olid lumised, nii mõnedki trepid kinni jäätunud. Korraldustiim kontrollis iga osaleja jalanõusid – on need ikka piisavalt kõrged, kas pole tallad liiga libedad. Ühe Vene tüdruku jalavarjude sobivus seati sügava kahtluse alla: “Do you really think that you can hike in these shoes? They are so small…” – “Yes! Come on! I’m Russian!” – “Well, alright, but you have to go back by yourself, if you can’t make it.” Matkarajad olid tegelikkuses üllatavalt heas korras ja tagasi ei pidanud pöörduma loomulikult keegi. Ilm oli pea sama vaheldusrikas kui maastik – ühel hetkel paistis päike, järgmisel tuiskas lund näkku.

Rippsild, mille võis ületada korraga vaid üks inimene.

Rada liikus suures osas mööda Oulanka jõe kallast, nii avanes vaade sügavale jõeorule ja selle ääres paiknevatele metsadele. Metsa vahel võis tuvastada lisaks tavapäraste oravate ja jäneste jälgedele ka põhjapõtrade ja isegi karu omasid. Matka jooksul sai kärestikulist jõge mitmel korral ületatud rippsildadel. Seekord siiski kedagi sealt alla kõigutada ei õnnestunud ja kõik jõudsid tervelt tagasi.

Eelviimase õhtu teemaks oli Soome (Finnish yourself) – kõigile anti soomekeelsed identiteedid ja sai end erinevate Soome-teemaliste mängudega proovile panna – kui hästi tunned kohalikke kuulsusi, kohanimesid, kuidas saad hokikepiga hakkama? Muidugi oli õhtu üheks osaks ka saun.

Kitka jõgi ja selle eesotsas olev väike Kalliosaari.

Neljas päev oli programmi poolest tihe. Hommik jätkus töötubadega. Pärast lõunapausi toimus traditsiooniline regional meeting, kus EGEA-Tartut esindas Merli. Lühidalt sai iga entity sõna ja seejärel arutati juba üldisi teemasid, tutvustati juhatuse tegevust ja tulevasi üritusi.

Regionaalse koosoleku järel oli aeg töötubade ettekanneteks. Igal töötoal oli 15 minutit, et oma tegevustest teistele väike ülevaade teha. Korraldajad jätsid kõigile töötubade ettekandmise viisi osas vabad käed ja et kõik soovisid erineda (ärme powerpointi küll tee) esitlesid praktiliselt kõik rühmad oma mõtteid sketšide või näidenditena, ikka täiesti ühtemoodi.

Ja nii jõudiski kätte kongressi lõputseremoonia – lausuti lõppsõnu, tehti kokkuvõtteid. Õhkkond oli emotsionaalne. Kaks soomlasest korraldajat oleks peaaegu ehk poetanud pisaragi, aga sel korral jäi see siiski peaaeguks.

Eesti esindus kultuuriõhtul.

Tagasisõit algas järgmisel hommikul. Bussisõit oli uimaseks järelkajaks möödunud nädalale. Prooviti näidata filmi. Heli ei läinud tööle, mille peale nii mõnigi inimene ühmas rahulolevalt ja magas edasi. Ilm jätkas mängimist – aeg-ajalt tuiskas lund, seejärel paistis päike. Tasapisi Oulu poole vurades asustus tihenes. Kohale jõudmisele järgnesid pikad hüvastijätud ja oma koduteed jätkati juba erinevaid radu pidi.

 

 

 

 

Fotode autor Sanna Kujala.