Reisiklubi – polaarturism

15. novembril 2018 toimus geograafianädala raames aasta esimene reisiklubi. Reisiklubi näol on tegemist EGEA-Tartu traditsioonilise üritusega, kus erinevad, kuid enamasti kuidagi geograafia erialaga seotud inimesed räägivad oma huvitavatest reisikogemustest. 15. novembri reisiklubi raames tuli loengut pidama geograaf ja teadusajaloolane Erki Tammiksaar, kes rääkis talle tuttavast ja hingelähedasest teemast, milleks on polaarturism. Ta tõi välja palju huvitavaid näiteid omaenda kogemustest. Tegu oli silmaringile igati mõnusa loenguga, mida ilmestasid mitmed pildid ja videoklipid. Üritusel pakuti ka näksimist ja juua.

Erki Tammiksaar rääkis polaaraladest ajaloolisest, loodusgeograafilisest ning geopoliitilisest vaatenurgast, tutvustades muughulgas Eestis õppinud baltisaksa päritolu polaaruurijat Eduard von Tolli, kelle reisikaaslaseks ja laevaarstiks oli Hermann Walter. Walter maeti Kotelnõi saarele 1901. aastal, ent 2011. aastal kaevati haud üles ja Erkil oli au sellest ettevõtmisest osa saada. Walter maeti ümber, sest igikeltsa raiutud esimene haud oli üles sulanud ning kirst lagunenud.

Polaarturism hõlmab reisimist nii Arktika kui ka Antarktika aladele. Tegu on rahaliselt kuluka ettevõtmisega ning matkamine polaaraladel on füüsiliselt väljakutsuv. Turist peab olema ka vaimselt vastupidav, oskama olla ettevaatlik ja tolerantne. Kütus on reisi kõige suurem kuluosa, sest on vähe kohti, kus laevad polaaraladel tankida saavad. Lisaks laevale kasutatakse transpordiks ka helikopterit.

Lõunapoolus ehk Antarktis on geopoliitiliselt väga huvitav manner, sest ei kuulu ühelegi riigile. Antarktikasse on keelatud paigutada vägesid ja kaevandada maavarasid, seega võib öelda, et tegu on väga rahuliku piirkonnaga, „kus keegi pommi ei pane“.

Põnev oli näha fotosid, kus ekspeditsioonil viibijad olid lumme kaevanud süvendid, kuhu oma magamiskotid asetada, samuti sai näha lõbusaid pilte laevalt vette hüppavatest turistidest ja palju muud. Kindlasti jäid kõik osalejad üritusega rahule.

Fotod: Triin Abrams

 

LOTÄkas on elupäästja 2017

Me tegime seda taas! Juba kolmandat aastat järjest toimus LOTÄkas on elupäästja ehk heategevuslik veredoonorlusüritus. Iga aastaga on nii doonorite kui ka kogutud vere hulk kasvanud – see aasta annetasid kolme tunni jooksul 48 vaprat inimest tervelt 21,6 liitrit verd. Seekord jõudis meie üritus ka suuremasse meediasse.

„See on mugav võimalus teha jõulude ajal heategu. Tartus asub verekeskus kesklinnast nii kaugel, et sinna tudengid väga sageli verd andma ei satu, kuigi isegi tahaks,“ arvas ürituse peakorraldaja Sigrid. Temaga nõustus ka Hendrik, kelle sõnul on üheskoos sõprade, koolikaaslaste ja õppejõududega tunduvalt toredam verd anda, kui üksi verekeskusesse minna. Seda seisukohta kinnitab ka asjaolu, et ürituse üks tugevusi on olnud just esmakordsete doonorite rohkus, kes muidu võib-olla ei satukski verd andma, kuid kui võimalus koju kätte tuuakse ning sõbradki annetavad, tekib tahe ja julgus. Enamikule nendest ei jää see ka viimaseks korraks. Loodame kindlasti ka järgmistel aastatel kõiki verd annetamas näha!

EGEA-Tartu soovib tänada oma toetajaid, kelleta see üritus ei oleks võimalik: Geograafia osakond, Spoony, Wolt, Taxify, Anna Edasi, Arbol, Aparaat, Tere, Illegard, Poko, Epiim, Õhtuleht, DuNord, Trükimuuseum, Kommi asemel ja muidugi Tartu Ülikooli Kliinikumi Verekeskus.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Fotode autor Kaisa Laur.

From Russia with love

Teksti ja piltide autor on Kaisa Laur.

Alljärgnev tekst on subjektiivne ja poliitiliselt ebakorrektne. 

14-20.03.2017 viibisid viis meie egealast – Ago, Marie, Gettel, Madli ja Kaisa – Kaliningradis.

Venemaaga asjade ajamine on keeruline. Kuna bürokraatiamasina rattad käisid aeglaselt ringi, juhtus nii, et saime oma viisakutsed kätte kümme päeva enne minekut. Et viisakeskus nädalavahetuseti ei tööta, läks asjaajamine lõpuks nii kiireks, et saime oma reisidokumendid kätte vaevu tund aega enne bussi väljumist. Teekond Tartust Kaliningradi kulges läbi Riia, kus me tegime lühikese tunniajase linnapeatuse, mis oli sissejuhatuseks kõikidele nendele kilomeetritele, mida me reisi ajal maha kõndisime. Bussisõit ise kulges suhteliselt sündmustevaeselt, piiri saime ületatud kõigest tunniga, mistõttu saabusime Kaliningradi hommikul kell pool seitse, üle poole tunni varem kui plaanitud. Meid võtsid vastu kolm kohaliku EGEA liiget: Julia, Kristina ja Artur, kes viisid meid meie ööbimiskohta, kus ootas meid pannkooke küpsetav Marina. Olles öö läbi bussis loksunud, on raske soovida paremat vastuvõttu.

Meie ööbimiskohaks oli magistrite ühikas. Tuleb välja, et Venemaal on baka- ja makatudengite elukohad eraldi. Magistrantidele mõeldud elukohad (vähemalt see, kus meie viibisime) on igati tipp-topp. Elatakse kahekesi võrdlemisi suures toas, igale toale eraldi vannituba ja suur köök. Bakatudengid seevastu elavad kehvemates tingimustes, mis kirjelduste järgi meenutab vana head Mordorit.

Saime terve nädala jooksul tunda ehtsat vene armastust ja hoolitsust, mis kohati tundus lausa veider. Nimelt ei elanud kohaliku EGEA liikmed meiega, vaid enda ühikas, mistõttu tuli Marina igal hommikul kell kaheksa spetsiaalselt selleks, et süüa teha. Samuti ei einestanud nad kunagi meiega koos. Üldiselt võib öelda, et keskkond oli väga kontrollitud ja meid üksi kuskile minna ei lastud.

Eelnev lõik võib tunduda veidi veider ja negatiivse alatooniga, kuid palun ärge mõistke mind valesti. Võin julgelt väita, et Kaliningradis käik oli mu elu üks parimaid reise. Mitte selle pärast, et me oleks teab mis erilisi maailmaimesid või ahhetama panevaid paiku näinud, vaid just seetõttu, et saime omal nahal tunda kohalikku kultuuri. Tegu oli küll selgelt turismikülastusega, mistõttu me päris kohalike kombel ei elanud, kuid siiski oli see sada korda etem, kui mingis hotellis basseini ääres lösutamine. Minu jaoks oli see reis üsna lähedane sellele, millline ideaalne turism peaks olema. Moraal: korraldage rohkem EGEA vahetusi.

Kaliningradi minek tekitas minus mõnes mõttes kahetisi tundeid. On ju Kaliningrad kui selline eksisteerinud vaevu 70 aastat. Enne seda oli tegu Ida-Preisimaa pealinnaga, mis kandis nime Köningsberg. Ajalooliselt elasid piirkonnas preislased, kes 17. sajandiks assimileeriti sakslaste hulka. 1944. aastal pommitasid Briti õhuväed linna sisuliselt maatasa, aasta hiljem läks see Nõukogude Liidu koosseisu, kus see 1946. aastal Mikhail Kalinini auks ümber nimetati. Kusjuures nimetatud isik pole kunagi piirkonda külastanud. Seejärel sunniti saksa elanikkond regioonist lahkuma ja asendati Nõukogude Liidu kodanikega, kes olid peamiselt pärit Valgevenest, Baltimaadest, Ukrainast ja Venemaalt, muidugi muudeti ametlik keel vene keeleks. Sarnaselt Tartuga oli Kaliningrad suletud linn, mis avanes välismaailmale alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Tegelikult on praegugi tegu olulise militaartsooniga Venemaal, kus liikumine on mõnevõrra piiratud. Näiteks ei lubatud meile näidata ülikoolihooneid, kas või selle pärast, et me ei saaks teada, kus pommivarjendid on jne.

Mõned üksikud säilinud majad nn Kalakülas

Arvestades seda, kui noor on Kaliningrad võrreldes ajaloolise Köningsbergiga, mille ajalugu arvestatakse alates aastast 1255, tekkis muidugi küsimus piirkonna kultuuriruumi ja olemuse kohta, et kas tegu on Venemaale kuuluva tuntavalt saksa alaga või midagi muud. Võib siiski öelda, et kaua mul selle üle juurelda ei tulnud. Juba esimestest sealveedetud hetkedest oli selge, et tegu on siiski Venemaaga. Küll läänelikuma, aga siiski Venemaaga. Mis pani järele mõtlema meie enda ajaloo ja kultuuri peale. Me oleme ikka kuratlikult õnnelikud, et meil on siin enda pisitilluke rahvusriik, kus me saame vabalt eesti keeles rääkida. Kahjuks ei oska me öelda, milline on Kaliningrad võrreldes ülejäänud Venemaaga, kuid võib arvata, et seda väärtustatakse kui läänes asuvat linna. Päris mitmed kohalikud tudengid, kellega me rääkisime, tõid Kaliningradi kolimise põhjuseks välja just selle, et linn asub läänes, teiste Euroopa riikide keskel. Sellegipoolest on reisimine viisade ja paberimajanduse tõttu neile üsna keeruline, samuti tuleb „suurele Venemaale“ minekuks läbida Leedu koridor. Väidetavalt on see tavaline, et kui inimesel pole „suurel Venemaal“ sugulasi või tuttavaid, võib vabalt juhtuda nii, et ta oma eluajal sinna jalga ei tõsta.

Kaliningradis viibides sattusime kogemata peaaegu peale sellele, kuidas tähistati teatud paari aasta tagust Euroopa pinnal toimunud veidi vastuolulist sündmust, kus muuhulgas mängisid üsna suurt rolli tundmata päritolu rohekad mehikesed. Nimelt olime giidituuril nn Vabaduse väljakul, kuhu pandi mingisugust välitelki üles. Uurimise peale, et mis toimuma hakkab, ei osanud kohalikud midagi kosta. Järgmisel hommikul taaskord väljakut ületades seisid tänava ääres soomukid, millega inimesed pilte tegid. Selle üle, kas kohalikud egealased läksid ähmi täis või võtsid asja irooniaga, me tagantjärele kokkuleppele ei jõudnud. Möödudes eelneval päeval püstitatud telgist, nägime, et nüüd oli selle tagaseinale ilmunud hiiglaslik slogan, mille sõnum oli „ühtne rahvus, üks riik“.

Külaskäik Kaliningradi oli täis organiseeritud kõikvõimalikke tegevusi, mille intensiivsus meenutas põhikooliaegseid klassiekskursioone. Igasse päeva pidi kindlasti kuuluma vähemalt üks muuseumikülastus, olgu tegu suuremate ja uhkemate merevaigu- või okeaonoloogiamuuseumitega või pisemate veidi segase kontseptsiooniga majakestega keset metsa.

 

Kuna Kaliningrad on suur merevaigutootja, läksime esimesel päeval otse loomulikult merevaigumuuseumisse, kus kõikvõimalike žedöövrite hulgas oli ka Lenini nimelise laeva makett (mille peal oli helikopter!), merevaiku talletunud sisalik ja legendaarse merevaigutoa seinapaneeli makett. Osade allikate väitel paiknes sõja ajal osa legendaarsest merevaigutoast Köningsbergi lossis, enne kui see teadmata kadus.

 

Okeanoloogia on Kaliningradis au sees. Ka Kanti nimelise ülikooli geograafiatudengitel on võimalus spetsialiseeruda kas poliitilisele geograafiale või okeanoloogiale. Seal asub kuulus uurimisalus Vityaz, millega  mõõdeti 1957. aastal Mariaani süvikut.

Muuhulgas käisime ka allveelaeval, mis kahjuks või õnneks kunagi lahingutegevuses ei osalenud. Giidiks seal oli igati rõõmsameelne, sõbralik ja igati vanaisaliku olekuga härra, kes oli tollel laeval ise kunagi teeninud. Demograafilisest aspektist väärib mainimist see, et kui Eestis giidinduses vanemaid mehi pigem ei kohta, siis seal oli see tavaline.

 

Дом Советов

Kunagi oli selle maja kohal Köningsbergi loss. Seitsmekümnendatel hakati sinna ehitama maja, millest pidi saama Kaliningradi oblasti keskne administratsioonhoone. Paraku sai Nõukogude aeg otsa, mistõttu jäi maja tühjalt seisma. Kui 2005. aastal tähistati Kaliningradi/Köningsbergi 750. aastapäeva, mille tähistamisel osales ka härra Putin isiklikult, värviti maja helesiniseks, pandi ette aknad ja katuselt lasti õhku suurem kogus ilutulestikku. Kuigi brutalistlikku maja peetakse üsna koledaks, on see siiski üsna populaarne (võib-olla veidi ebaseaduslik) külastuskoht, kus noored armastavad hea vaate tõttu näiteks valentinipäeva tähistada. Selleks tuleb poetada valvurile suurusjärgus 200 rubla ja loota, et sa vahele ei jää.

 

Köningsberg oli linn, kust kuulus filosoof Immanuel Kant eluajal oma jalga välja ei tõstnud. Seal ta sündis, elas ja suri. Otseloomulikult võib näha Kaliningradis Kanti hauda, ka meie võõrustajate ülikool kannab tema nime. Kanti haua juures saime ka geopeitust mängida.

Kaliningradis on palju hulkuivaid koeri. Üldiselt on kutsad vaktsineeritud-steriliseeritud-kastreeritud ja kõrvadest sildistatud nagu väiksed vasikad. Samas tuleb tõdeda, et küllap nad elavad täitsa mõnusat elu, sest kõik koerad, keda me nägime, olid täitsa ümarad, läikiva karvaga ja lustlikud. Üldiselt on kutsad väga sõbralikud ja usaldavad. Kui neile vähegi tähelepanu pöörata, viskavad enamik neist selili maha, et sa neid kõhu pealt sügaksid. Inimesed neist eriti välja ei tee, vihmase ilmaga pikutasid nii mõnedki kutsad südamerahuga rongijaamas. Kui me seitsme tunni möödudes jaama tagasi läksime, polnud nad oma asukohta muutnud. Muidugi on nad meisterlikud toidulunijad ja niisama kleepekad, kes sind naljalt maha jätta ei taha. Nii saime meiegi ühel õhtul koju jalutades kolmeliikmelise koertest ekipaaži, kes meid truult linnast ühika ukseni saatsid.

Bussisõit Kaliningradis on omamoodi kogemus. Igasuguste moodsate süsteemide asemel on otsustatud jääda truuks vanadele lollikindlatele meetoditele, mis tähendab seda, et iga bussi peal on üks keskealine naine, kelle töö on müüa pileteid. Sõiduõiguse saab lunastada 20 rubla eest. Umbes pooleteist sentimeetri laiused piletid on keeratud rullidesse, mida müüja kannab kummidega kinnitatult enda sõrmede ümber, aasides pidevalt mööda bussi ringi, veendudes, et kõik ikka reeglitele kohaselt piletid lunastavad. Muuseas mingit vormiriietust neil pole. Lisaks bussidele sõitsid Kaliningradis ringi ka trollid ja trammid, mis mis meenutasid kunagisi Tallinna omi.

Aastal 2018 peetakse FIFA World Cupi raames Kaliningradis neli mängu. Seetõttu ehitatakse sinna uut staadiumit, samuti avastasime sündmusele pühendatud kaevuluugid. Käima on lükatud suur vabatahtlike programm, mida veab üks Lätist pärit naisterahvas. Vabatahtlikke on kokku tuhandeid, sh ka meie võõrustaja. Vabatahtlikud hoiavad tugevalt kokku, väidetavalt on tegu nagu suure perega.

Viimased kaks päeva viisid meid Kaliningradi linnast välja Svetlogorskisse ja Kura säärele, mis on populaarsed turistikad.

Külastasime ka kohta, mida tuntakse ka tantsiva metsa all, kus puud on veidralt krussis. Väidetav põhjus on selles, et kahjurid hävitavad puude tipud ära, mistõttu see peab kasvusuunda muutma. Pildil olev aasakujuline puu on eriti populaarne vastabiellunute seas, kellele meeldib sealt läbi ronida. Et kaitsealusele loodusele mitte liiga teha, on puu nüüd kaitstud võrega.

Kohtasime ka luiki, kellele väga meeldis inimeste saapaninasid maitsta.

Samuti leidsime kassidele pühendatud ausamba.

Gettel:
“Kaliningrad oli mu esimene külastuskäik Venemaale ja väga tore oli kandiga tutvuda kohalike juhendamisel. Päevad olid hommikust õhtuni täis igasugu tegevusi ning sammulugeja lubas pärast viit päeva seal nädalaks ajaks puhkuse võtta. Mu jaoks kõige huvitavam oli allveelaeva külastus, sest giid rääkis lugusid, kuidas ta koges elu koos 80 mehega vee all ja kuidas seal tähtsamad mehhanismid töötavad. Väga meeldis ka päev looduses ehk väljasõit Kura säärele. Suure üllatuse valmistas mulle kohalike organiseeritus ja hea meel, et Kaliningradil on euroopalik taust. Lisaks veel kõik need hulkuvad koerad. Sellega seoses on huvitav lugu ka – ootasime bussijaamas bussi, et sõita kesklinna teiste kohalike egealastega kohtuma. Bussipeatuses oli üks armas koer ja ma paitasin teda, enne kui hüppasime bussile. Tunde hiljem kesklinnas, kui hakkasime kohtumiselt kodu poole minema, oli see sama koer meid üles leidnud ja ootas maja ees! Kuidas tal see õnnestus!? Minu süda sulas igatahes!“

Ago:
„Tagantjärele, minu esimene kokkupuude Kaliningradiga ei olnud just kõige sõbralikum. Kell oli värskelt saanud kuus ja olles äsja ärganud, ei omanud ma unesegasena veel täit arusaama sellest, kus ma olen ja mis mu ümber toimub. Kui mu pea mõneti selginenud oli (“ahhjaa, siin me siis oleme”) ajasin ma dressipluusist kokkumätserdatud padjahakatise omale selga. Buss vuras veel enne lõpp-peatusesse jõudmist näiliselt sihitult järgmised pool tundi linna vahel ringi. Mu väljapuhkamatusest apaatsale pilgule avanes vaade millestki tuulisest, märjast ja kergelt tolmusest. Ja sellele kõigele said mu hilisemad kogemused ka hulgaliselt tõendusmaterjali. Aga liinibussides ringisibavad kontrolörid (kel kuidagi õnnestub kõigile keset sõitu pilet müüa), hämmastavalt püüdlikud ja hoolivad kohalikud ja tudengid, vastuoluline ajalugu (ning reaalsus) tõestasid, et Kaliningrad on nii mõndagi enamat: linn, mille elanikud on oma kodukohaga tugevamini seotud kui meie oma nutiseadmetega. Nii et kokkuvõtteks – ägedad tutvused, põnevad teadmised, väikesed seiklused ja pannkoogid ploomimoosiga – vahetus pakkus mulle elamusi ja mõtteainet pikemaks ajaks.“

Marie:
“Kaliningrad meenutas mulle veidi Narvat – kunagisest ajaloolisest linnast on alles jäänud umbes neli maja ja munakiviteed. Tegu oli omapärase kohaga, mis osalt meenutas Euroopat, samas oli tuntavalt Vene hingega. Mitmed “suurelt Venemaalt” pärit kohalikud, kellega me rääkisime, ütlesid, et Kaliningradi elanikud on tuntavalt rahulikumad ja vähem temperamentsed kui riigi teistes osades. Nende vaoshoitust ja sõbralikkust tundsime ka meie. Huvitav asjaolu kogu Kaliningradi oblasti kohta on ka see, et erinevalt paljudest teistest kohtadest domineerib sealses turisminduses saksa, mitte inglise keel.”

Madli:
„Tegemist oli minu kolmanda EGEA vahetusega. Igaüks neist on olnud erinev, kuid kõik omamoodi toredad ja silmi avardavad. Õnneks on mul vedanud reisikaaslastega – seekordne reis Kaliningradi oli väga meeleolukas ning nalja sai palju. Mulle meie sisukas programm meeldis – saime näha väga palju erinevaid Kaliningradi ja ümbruse vaatamisväärsusi ning tutvuda veidi koha ajalooga.“

 

Kaliningradlastega kohtume juba varsti! Nimelt on nad meil külas 9-15.04.2017. Seniks aga veel üks väga märg grupipilt. Vasakult: Madli, Ago, Gettel, Julia, Artur, Kristina, Marie, Kaisa.

 

Winter Weekend 14-15.01.2017

Juba vaikselt tradisiooniks saav üritus, Winter Weekend, leidis sel aastal aset Unipiha Algkoolis – Tartust ligikaudu 20 kilomeetri kaugusel asuvas väikeses koolimajas Pangodi järve ääres. Kahepäevane üritus oli täidetud sisukate tegevuste ja mõnusa ajaviitmisega. Osalejaid oli seekord 12.

Ürituse alguseks viidi läbi lühike tutvumisring. Räägiti sellest, kust pärit ollakse (enne ja pärast haldusreformi), oma hobidest ning huvidest. Kiire tutvumise järel rääkis egealane Gettel oma kogemustest erasmusega Trondheimis õppides. Lisaks õppetööle jätkus Gettelil ka aega tutvuda Norra kauni loodusega ja väga huvitav oli kuulata kokkuvõtteid mitmetest põnevatest (ning vahel ka katsumusterohketest) matkaseikadest. Seejärel söödi lõunat ning suunduti ühiselt matkale, mis viis läbi lummava kuppelmaastiku ning üle jääga kaetud Pangodi järve. Pärast järvekaldast üles sammumist lõppes kuuekilomeetrine õhtune jalutuskäik kooli ees.

Holger ja Hendrik olid ette valmistanud viktoriinid, nii et kosutavale õhtusöögile järgnes tunnike huvitavaid küsimusi veel huvitavamate vastustega. Viktoriinide tase varieerus märgatavalt, ning nii sai eristada tugevad nõrkadest. Õhtu lõpetuseks oli kõigil huvilistel võimalik sisse astuda sauna.

Järgmisel hommikul avanes Merlil suurepärane võimalus viimaste unimütside äratamiseks kõlistada koolikella. Võimeldi, söödi hommikust ning seejärel viis veel juhatus läbi lühikese geograafiateemalise viktoriini ning rääkis kevadplaanidest. Jutuks tulid nii plaanitavad üritused, vahetused kui ka regiooni kongress Põhja-Soomes. Seejärel istuti ja vesteldi veel niisama, pakiti kokku magamiskotid ning asuti koduteele.
Täname ürituse korraldajaid ning kõiki, kes Winter Weekendile kohale tulla said  toreda nädalavahetuse eest!

dsc_2858
Ürituse üheks suurimaks staariks oli soe ahi

dsc_2908

Teksti autorid Ago Tominga ja Patrick Joan Thomson
Piltide autor Holger Ehrlich

Loodusmuuseumi külastus

Kolmapäeval, 26. oktoobril võtsime geograafidega jälle ette külastuse loodusmuuseumisse! Tore oli näha paljusid esmakursuslasi ning ka teisi, kes tiheda õppetöö kõrvalt polnud veel jalga muuseumisse tõstnud.

Giidina võttis meid vastu Märt Kütas, kes kahe tunni jooksul proovis meile anda edasi nii palju informatsiooni kui võimalik. Siiski tuleb tõdeda, et rahulikult ringi vaatamiseks ja lugemiseks tuleb varuda märkimisväärselt rohkem aega, kuna uudistamist on palju.

Täname Märti väga huvitava tuuri eest ja tuletame meelde, et Tartu Ülikooli üliõpilastele ja töötajatele on sissepääs tasuta, seega tasub aeg -ajalt käia püsiekspositsiooni üle kaemas!

Sügisene reisiklubi

Kolmapäeval, 5. oktoobril 2016 toimus uue õppeaasta esimene reisiklubi. Külalisteks olid geograafia magistrandid Hanna Laius ja Anu Hark. Esinejaid tulid kuulama arvukad huvilised.

jj

Foto: Anu Sihv

Hanna rääkis retkedest Venemaale Hibiinidesse, Kaukaasiasse ja Lõuna-Uuralisse, kuhu ta reisis koos turismigrupiga. Liikumisvahendiks oli buss ja kuna vahemaad olid pikad, läks ühte sihtkohta jõudmiseks aega isegi lausa 3 päeva. Kohalikud bussisõidud olid sellegipoolest elamusterohked: alates giidide sidumisest sõiduki katusele (kuna minibussi sisse pressiti umbes 20 inimest) või tüüpilised „kontrollpeatused“, kus edasi pääsemiseks tuli rahakotti kergendada. Peavarju pakkusid enamjaolt telgid, õnneks metsikuid loomi näost näkku ei kohanud ja ka sääskedega polnud probleemi.

Fotod: Hanna Laius

Venemaa eluolu peegeldasid kohati kuumaastikke meenutavad külateed ja muuseumid, mis alati kiitsid end kui kõige vanemaid ja paremaid. Tihti ei pääsenud „kohustuslikest“ rituaalidest, kui hea õnne tagamiseks tuli 3 ringi teha ümber mõne hoone. Vene keelt praktiseerima ta niivõrd ei pidanud, kuna sai loota matkasellist ema venekeeleoskuse peale. Koju ei jäänud toomata ka Venemaa ehtsad villased sokid ja palju muudki. Lisaks kaunite vaadete nautimisele sai ta nimekirja lisada ka supluse mägijärves, kuhu koguneb liustiku sulavesi.

Pärast seiklusi Venemaalt põikasime hoopis Lõuna-Euroopasse, kui ette astus Anu Hark, kes pajatas oma järjestikusest jalgrattaretkest.

received_1087390394649894

Anu koostatud marsruut, mille läbis rattaga 60 päevaga.

Alustades hääletamist 21. juunil Tartu Lõunakeskuse juurest, võis ta 6 päeva hiljem väntama hakata Šveitsist. Couchsurfingule ta seekord lootma ei jäänud, vaid ööbis hoopis „tuhande tärni hotellides“, nagu ta hellitavalt neid kutsus. Tihtipeale juhtus ka nii, et tuli leppida hoopis külalislahkete kohalike majutusega.

Lisaks eesmärgile külastada kaugeid sõpru, oli reisi oluliseks osaks kohalike tundmaõppimine ja vahetu suhtlemine, mistõttu ta püüdis iga hinna eest vältida teada-tuntud turistilõkse.

lumi

Kui talvel Eestist lund ei leia, siis võib minna suvel hoopis mägedesse. Pildil näha ka kogu Anu reisivarustus. (Foto: Anu Hark)

Tema truu kaaslane, jalgratas nimega Massimo, sai tunda nii mõndagi. Tuli näiteks välja, et soovitus „nael kummi!“ ei olegi tühipaljas sõnakõlks ning et 40km mööda serpentiine laskumist mõjub piduritele fataalselt.

Anu tõestas, et väga väikese eelarvega – u 500 eurot – saab 71 päeva väga edukalt Euroopas ringi rännata. Elamused on ta kirja pannud ka oma blogisse Hit(ch) the road, kus on palju põnevat lugemist!

Suured tänud Hannale ja Anule tulemast ning soovime jõudu ja jaksu uute rännakute ettevõtmiseks! 🙂

Kuidas rajada energiatõhusaid linnu?

Taani linnal Sonderborgil on eesmärk olla aastaks 2029 CO2-emissioonineutraalne linn. 2007. aastal käivitatud ProjectZero avaliku ja erasektori vaheline koostöövõrgustik kavatseb selle saavutada. 21. septembril külastas Tartu Ülikooli geograafia osakonda ProjectZero tegevjuht Peter Rathje, kes loenguga “Mobilizing Actors for the Local Energy Transition” tutvustas 75-tuhandelise rahvaarvuga linna edusamme, tagasilööke ja tulevikuplaane ambitsioonika eesmärgi täitmisel.

2007. aastal, enne ProjectZero käivitamist, oli Sonderborg CO2 tootmise poolest Taani keskmine. Energiaefektiivsusetõstmise ja taastuvenergiavarude kasutuselevõtuga suudeti 2015. aastaks vähendada emissioone juba 35%. Projekti edukaks teostamiseks mõjutatakse linna arengut võimalikult laiahaardeliselt – lisaks uute tehnoloogiate kasutuselevõtule rakendatakse jätkusuutliku arengu põhimõtteid poliitikas ning tehakse suuri jõupingutusi kohalike kaasamisel. Nagu Rathje argumenteeris: energiaefektiivsuse areng ei saa tulla koosolekutest – see tuleb ühiskonnast. Vaid kohaliku elanikkonna edukal kaasamisel on projekti õnnestumine võimalik.

Üheks ProjectZero põhimõtteks on aktiivne osalus haridussüsteemis. Sonderborgi energiamajanduses suureneb pidevalt päikesepaneelide, tuuleparkide ning biogaasi osakaal. Majadesse on paigutatud andurid, mille abil kohalikud saavad oma energiatarbimist jälgida (ja kahandada). Töötatakse välja energiasäästlikke hooneid. Jätkusuutliku arengu tähtsusest kuulevad juba lasteaialapsed. Ümber on tehtud koolide õppekavasid, et tagada järelkasvu üha kasvavale rohelise tehnoloogiaga tegelevate töökohtade nõudlusele. Praeguseks on taolisi töökohti loodud juba üle 800.

Kas ProjectZero eesmärk on saavutatav? Rathje sõnul on. Projekti tulemused on seni olnud suurepärased… Ja et inimesed pühenduks, tulebki olla ambitsioonikas. Kes soovivad ProjectZero’ga lähemalt tutvuda, saavad seda teha nende koduleheküljel brightgreenbusiness.com. EGEA-Tartu tänab Peter Rathjet põneva ettekande eest ja soovib edu jätkusuutlike linnade väljatöötamisel!

Üritus korraldati koostöös SmartEnCity ja Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringiga.

loeng

Autor Ago Tominga

Toomemäe orienteerumine

14. septembril korraldas EGEA-Tartu Tartu Tudengipäevad: Ole Rohkem. 2016 raames Toomemäe orienteerumise. Võisteldi individuaalarvestuses, naised ja mehed järgmistes kategooriates: kooliõpilased, tudengid, täiskasvanud. Kõige tihedam rebimine oli tudengite seas. Parimad selgitati välja kogutud punktisumma alusel, võrdse tulemuse puhul luges parem aeg.

Tulemused:
N üliõpilased esikolmik:
1. Anneken Hints, 10p, 0:26:15
2. Marilin Soe, 10p, 0:29:25
3. Merilin Soe, 10p, 0:29:28

M üliõpilased esikolmik:
1. Iko-Eerik Uustalu, 11p, 0:26:25
2. Markus Rene Pae, 10p, 0:15:55
3. Mart Soo, 10p, 0:20:28

N täiskasvanud:
1. Karin Pai, 11p, 0:20:40
2. Anneli Hirv, 9p, 0:29:30

M täiskasvanud:
1. Sander Linnus, 9p, 0:21:35

Loosiauhinna õnn naeratas järgmistele osalejatele:

* Väljapääsu põgenemistoa kinkekaart – Kerli Võsa!
* Kaks Tartu Elektriteatri kinkepiletit – Inge-Marit Tigas!
* Regio Eesti teedeatlas – Hans Vellama!
* Regio Reisijuht, nimeindeks ja Eesti maanteede kaart – Raid Vellerind!
* EOMAP atlas: Eesti teed – Mirjam Laht!
* EOMAP atlas: Eesti teed – Andres Nöps!

Aitäh kõigile osavõtjatele! Suured tänud ka sponsoritele: Väljapääs, EOMAP, Tartu Elektriteater, Rahva Raamat ja Regio!

Eriti suure kummarduse teeb EGEA-Tartu ürituse organisaatorile Merli Ilvesele, kaardi autorile Marek Karmule, kohapeal abistanud Holger Ehrlichile, Karli Kannelile, Anu Sihvile ja Merily Laksonile.

Piltide autor on Anu Sihv.

14358622_1656706257883447_5165845783357328934_n

14372099_1656727314548008_6334285150544218983_o

14372357_1656726864548053_6836385071420994936_o14344157_1656727034548036_4691123836577432195_n

Tule liitu EGEA-Tartuga!

EGEA-Tartu ootab oma ridadesse uusi liikmeid!
Tule lisa oma elule põnevust, ole sa geograafiatudeng või lihtsalt geograafiahuviline! Sellel aastal saad end proovile panna teaduse populariseerimise, ürituste korraldamise või õppekava arendamise töörühmas. Eriti ootame sind, kui oled kõikvõimas ITmees või -naine, kes valdab kodulehtede tegemise filigraanset kunsti.

Esimene võimalus meie tegemistele pilk peale visata on 1. septembril Tartu Raekoja platsil toimuval Ole Rohkem tudengimessil, kus saab pärida meie tegemiste kohta ja lahendada põnevaid ülesandeid.

Meid võib näha ka Tartu Tudengipäevad: OLE ROHKEM festivalil, kus 14. septembril kell 15-17 korraldame Toomemäe orienteerumist, mis on lõbus, pingevaba ja sobilik kõigile. Tasub kindlasti kohale tulla ja end proovile panna, sest jagame põnevaid auhindu, kusjuures mõned neist leiavad omanikud loosiga.

Aasta jooksul toimub meil veel igasuguseid põnevaid üritusi, millest magusaimad on suunatud meie klubi liikmetele. Selleks, et sinagi nendest osa saaks, täida liitumisankeet siin. Meie kodukorraga saad tutvuda siin ja põhikirjaga siin. Olgu öeldud, et sellel aastal on meie juhatuses neli liiget: president Patrick Joan Thomson, kommunikatsioonijuht Kaisa Laur, raamatupidaja Brita Vibo ja euroopa-suunaline kontaktisik Ago Tominga.

Küsimuste korral võid meile alati kirjutada Facebookis või info@egea.ee.

Tule ole osa EGEA-Tartust!