Kliimamuutus ja ühiskondlik kollaps

Ent meie ülesanne ei ole mitte valitseda kõiki maailma hoovusi, vaid muuta paremaks neid aastaid, kuhu meid on pandud, juurida välja kurja neil põldudel, mida meie tunneme, et meie järeltulijad võiksid harida puhast maad. Milline ilm neil tuleb, see pole meie määrata.

Niimoodi on lausunud üks kirjandusliku maailma suurimaid suunamudijaid – Gandalf – kihutades oma sõnadega inimesi, haldjaid, kääbikuid (ja ka ühte päkapikku) astuma võitlusesse Sauroni lõputu armeega. Gandalfi looja, J. R. R. Tolkien on orke kirjeldanud kui juhmivõitu ja põhimõteteta tegelasi, kes omasid sellegipoolest üsna head taipu hävingut külvavate masinate valmistamisel. Nende eesmärk oli ehitada üles uus maailm. Rauast maailm, kus tehnika abiga saaksid orgid elada edasi oma elu. Oma masinatega juurisid nad üles metsi, suunasid ümber jõgesid ning purustasid külasid.

Õnneks nad peatati. Ei taha mõeldagi, milline kohutav saatus tabanuks Keskmaad, kui sõrmus oleks jäänud hävitamata. Aga ma vaatan aknast välja ja mõtlen sellele ikkagi. Ümberringi on kandilised majad, ringivuravad autod ja asfaldist tänavad. Valus meeldetuletust sellest, et siinses maailmas Frodot ei ole. Ma pööran pilgu tagasi oma arvutile. Sellest väljaulatuv juhe kaob seina, kuid sellega asi ei lõpe – kusagil lõputute kaablite taga on hiiglaslikud põlevkiviahjud. Ja ma mõtlen sellest, et mind ei saakski Frodo vist päästa. Pärast sõrmuse hävitamist tapeti kõik orgid ju maha…

Orkide kujunemislugu ei jõudnud Tolkien oma eluajal lõplikult välja mõelda, kuid enim leiab ta raamatutes kajastust variant, et tegu on põlvkondadeks maa alla vangistatud haldjatega, keda piinati, ristati korrumpeerunud inimestega ja lõpuks jälle maailma laiali lasti. Nad olid tülgastavad; mõnitus haldjatele, kelle soost nad tehti. Raamatutes ei jäetud orkidele võimalust ennast rehabiliteerida. Siin, päris maailmas, on see võimalus olemas. Ja olgugi, et igapäevaolmes on tõeliselt keeruline viia jutukest sissejuhatav Gandalfi üleskutse reaalsetesse tegudesse, on palju neid, kes seda proovivad ja ilmselt rohkemgi neid, kes seda teha tahaks, aga ei tea, et kuidas.

16. septembril korraldasime tudengipäevadel raames aruteluõhtu teemal „Kliimamuutus ja ühiskondlik kollaps“. Oma arvamusi olid kutsutud jagama Eestimaa Looduse fondi kliimaekspert Piret Väinsalu, Tartu Ülikooli klimatoloog Mait Sepp ja Madis Vasser, kes lisaks Eesti Rohelise Liikumise juhatuses olemisele on aktiivne Deep Adaptionis, Deep Green Resistance’is ja Exctinction Rebellionis. Kaasamõtlejaid oli kogunenud ligi 50. Kuigi fookuses olnud probleem on oma olemuses globaalne, on selle tähendus, ma usun, meie kõigi jaoks isiklik. Mõttevahetus keerles ümber hirmu, et see „ilus mull“, milles me praegu elame, läheb ühel hetkel katki ja lootus, et keskkonnakriis lahendub kuidagi põhimõtteliselt iseenesest, jääbki üksnes lootuseks. Mida sel juhul ette võtta? Mis meid täpsemalt tabab? Kuidas ära hoida kõige hullemat?

Üsna aruetlu alguses võttis Mait Sepp oma mõtteavalduse kokku sõnadega, et kliimamuutustega tegelemises on kliima ise justkui pakend. Pakend, millesse on sisse pakitud see, millega me oleme aastasadu tegelenud – kuidas me üldse ellu jääme ja oma ressursse jaotame. Nii on Pariisi kliimaleppe peamiseks sisuks vaesusega võitlemine, ressursside ebavõrdse jaotmusega tegelemine ja kliima on sealjuures üksnes mõõdik. Kusjuures selline mõõdik, millega manipuleerides on justkui jätkusuutlikusele rõhudes võimalik inimeste tarbimiskäitumisega manipuleerida.

„Ja ma alati loodan, et ma eksin kõiges… Elu läheb täiesti suvaliselt edasi, kõik on kõige parimas korras; kuskilt metsast jooksevad kõik kadunud liigid välja, keda me arvasime olevat välja surnud, aga tegelikult ei ole. See oleks väga vahva.” Madis Vasser

Maailma lõppu (mistahes kujul) on ennustatud, kardetud ja kuulutatud aastatuhandeid. Selles pole midagi uut. Ja maailmad – kultuurid, ühiskonnad, tsivilisatsioonid – on varemgi ökokatastroofide tagajärjel kokku varisenud. Sumerid, Antiik-Rooma, maiad – nimekiri võiks jätkuda lõputult. Stsenaarium on äravahetamiseni sarnane käimasolevaga – juhtiv klass kurnab välja ennast ümbritseva keskkonna vastutustundetult tarbides, kasvades ja loodust tasakaalust välja ajades – seda küll mõnevõrra lokaalsemalt ja väiksemas ulatuses kui nii, nagu momendil toimumas on. Praeguste sündmuste keerises tähelepanuväärseim uudne asi minu jaoks on hoopis see, et Mina Ise olen selle keskel. Mina saan olla põhjus. Mina saan tundma tagajärgi.

Hoolimata sellest, ma ei taha vastutada.

Süüdistada on kerge. Ma võin leida vigu nii iseendas kui kõigis teistes, aga ma ei näe selles märgatavat kasutegurit. Ma lihtsalt ei usu seda, et kui ma annan mõnele pahale suurtöösturile, riigijuhile või kasvõi oma sõbrale mõista, et ta on jobu (isegi kui ma teen seda väga viisakalt), siis see kutsub temas esile soovi muutuda.

„See, mida kliimamuutus hakkab tegema – ta hakkab meid kõige rohkem ahistama sealt, kus on juba praegu kitsas.” Mait Sepp

Ma võin vaadata inimestest kaugemale ja öelda, et vigane on süsteem ja et meie peame muutuma koos sellega. Seda on kergem omaks võtta, kuid arenguks tuleb muuta tõekspidamisi kogu ühiskonnas, mis on sellevõrra raskem. Ei piisa üksnes tugevast katalüsaatorist – on vaja veel midagi, mis takistaks meid, inimesi, taas tarbimistornaadosse lõksu jäämast. Kuigi lahendusi on väljapakutud mitmeid, on neil kõigil puudusi. Neist suurim, minu hinnangul, aga see, et need ei meeldi meile eriti.

Aruteluõhtul käis läbi iirlasest keskkonnaaktivisti, Paul Kingsnorthi nimi, kes, olles pettunud üha jätkuvast tegevusetusest, mida riigid keskkonnaprobleemide lahendamisel viljelevad, pakkus päästeteena välja loodusreligiooni. Oma idees pole see meile võõras, eluviis kui selline sarnaneb eestlaste maausuga. Kui igal puul oleks oma hing ning me näeksime temas elusolendit, oleks metsandus ning metsa raiumine sellisel kujul olemata. Meie väärtushinnanguid juhiks religioon, milles puud ja mets on püha, mistõttu sellega majanduslik kauplemine oleks tabu. Igaüks võtaks metsalt vaid nii palju, kui tal enda tarbeks vaja on, olles looduses loodusega koos.

Nüüd sekkub väike kuradike mu õlal ja sosistab mulle kõrva: „Kuule, mingi puukallistaja oled või…?“

Ei, ta pole üksi. Rohelised liikumised pole nii Eestis kui välismaal sagedasti just aukohal. Jah, on neid, kelle huvides on keskkonnaaktivistide kohta laimu levitada, aga tihti teevad vigu ka aktivistid ise. Nemadki on kõigest inimesed.

„Tänaseks tunnen ma päris suurt hirmu selles osas, et mis minust saab. Ma mõtlen, et ma teen seda, mida ma teen, sellepärast, et kui ma seda ei tee, siis võib-olla ei saagi ma varsti siin enam üldse elada.” Piret Väinsalu

Rohelisi liikumisi on palju. On neid, kes annavad meile nõu oma tarbimiskäitumise vähendamiseks. Mõned teised seisavad vastu keskkonnavaenulikele poliitilistele otsustele, üritades planeeti päästa niimoodi. Neile vastandub näiteks Deep Adaptation, kelle hinnangul ei olegi võimalik praegust ühiskonda päästa, kuid võimalik on leevendada kollapsile järgnevaid tagajärgi, alustades vastuse leidmisega neljale küsimusele:

Mida me tahame oma praegusest elukorrast tingimata alles jätta? Millest me saame kindlasti loobuda? Milliseid lahendusi saaks me üle võtta minevikust? Mille ja kellega oleme me valmis tegema rahu?

Minul pole neile küsimustele vastuseid. Siiski, ma usun, et kui mul oleks, siis on palju neid, kes neist kinni võtaks. Veel kümme aastat tagasi oleks taolisi sõnavõtjaid peetud järjekordseteks kliimahulludeks (ja kindlasti on neid, kes teevad seda ka praegu, võib-olla ka õigustatult), aga üha kasvavale rahvahulgale, vaieldamatult, kõlab taolistest probleemidest rääkimine ja nendega tegelemine peaaegu nagu normaalse asjana.

„Praegu saame me veel valida, millest me loobume. Aga kui me kaua veel venitame, siis ühel hetkel… Näed, see nüüd läks. Keskkütet enam pole. Panen jope selga ja hakkan mõtlema, et mis nüüd järgmisena läheb. Praegu veel on valik.” Madis Vasser

Paul Kingsnorth on kirjutanud, et on okei olla segaduses; on okei olla väike; on okei mitte teada, mida teha tuleb; ainuke asi, mis pole okei, on probleemist kõrvale pöörata. Sellest ei õhku Gandalfi sõnadele omast enesekindlust. Ka meie ülesanne on mõnevõrra teistsugune – meil pole tarvis mitte orke nottida, vaid nendena elama õppida. Sealjuures hakkab silma ka üks helgem tuluke. Piret Väinsalu tõi välja, et lugedes näiteks raamatuid on näha, et põhiteemad, millega inimesed tegelevad – millest nad mõtlevad ja räägivad – on alati olnud samad, sõltumatult neid ümbritsevast keskkonnast.

Kollaps võib tulla, kuid ei pruugi. Tähtis on siinkohal see, et kõik, kes siiski usuvad, et praegusel viisil jätkates me üksnes suurendame oma väljakutseid tulevikus, käituksid vastavalt. Võib-olla tähendab see minemist mõnele kliimastreigile. Võib-olla tutvumist keskkonnakaitseorganisatsiooniga. Võib-olla midagi kolmandat. Kindlasti leiaks ma ise ja ka paljud teised sellele mitmeid vastuväiteid, et miks see ikkagi tobe ja mõttetu on, aga kas poleks kunagi tulevikus veel totram mõelda: “Näe! Mul oli ikkagi õigus. Kahju, et ma mitte midagi selle vastu ette ei võtnud…”

Me täname Maitu, Madist ja Piretit põneva arutelu eest ja kõiki teisi kaasa mõtlemast!

*Sissejuhatav tsitaat pärineb Ene Aru tõlkest raamatule “Sõrmuste isand. Kuninga tagasitulek”.

 

Autor: Ago Tominga

Baltic Weekend 2019: Earthlike Estonian Experience

Ööd on siin mustad. Nii on alati olnud. Ja seetõttu on meie esivanemad juba aastasadu pirruvalgel jutustanud lugusid kodukäijatest, libahuntidest ja maa-alustest. On jutustanud, ja uskunud ka.

Rahvapärimuslikud tegelased pole olnud üksnes väljamõeldised. Tihti olid nende taga reaalsed ohud ja nähtused, millele tollal nime ega põhjust öelda ei osatud. Küll aga osati välja pakkuda abinõusid. Ja kui asi aitab, siis äkki polegi sellel nii palju vahet, kas näiteks küüslauk on antiseptilise toimega või peletab see kurje vaime.

Seekordne Baltic Weekend oli järjekorras üheksas ning teema oli ajendatud just eesti rahvapärimusest, -meditsiinist ja maalähedasest eluviisist. Selleks kogunesime 16. augustil Soontaga järve äärde. Matkasime, ujusime, saunatasime, korjasime seeni ja marju, uurisime taimetarkusi, tantsisime ja laulsime, tegime käsitööd, kokkasime puupliidil ning tutvusime lähedalasuva metsauurimisjaamaga. Seda kõike õdusas metsamajakeses – kaugel elektrist, tsivilisatsioonist ja WIFIst. Päevad lõppesid hubaste lõkkeõhtutega, õhustikule sobivalt täiskuu all ning ümbritsetuna peale valguvast järveudust.

Geograafidele omaselt alustasime matkaga. Meie teekond viis Pikasillalt Soontagale ja kulges läbi kaunite metsade.
Vanapaganat teeristil me ei näinud, küll aga ristus meie tee rästikuga.
Üks üksildane üksiklane üksildases üksilduses. Söögiks korjasime siiski kukeseeni.
Kui vanasti tuli metsahaldjatele andide eest ohverdada, siis meie korjasime vastutasuks hoopis loodusesse vedelema jäetud prügi. Ehk on nüüd haldjatel taas kergem hingata ja rohkem ruumi samblavaibal tantsu lüüa.
Otse loomulikult on metsad asendamatud ka tänapäeval. Sellest, kuidas need võimaldavad ülal hoida elu sellisena, nagu meie seda tunneme, ja millistel viisidel nende mõju uurida saab, käisid meile rääkimas Tartu ülikooli geograafid Kaido Soosaar ja Thomas Schindler. Pildil demonstreerib Liza mullast ja alustaimestikust erituvate gaaside kogumist mõõtekolbi. Vaadata oli muudki põnevat, sealhulgas dendromeetrit, varisekogujat ning uurimisjaama torni tipus paiknevaid seadmeid.
Õhtud möödusid lõkke ääres elava muusika saatel eesti rahvatantse õppides ning õdusas õhkkonnas juttu puhudes. Muidugi ei puudunud ka saun ja karastav järvevesi.
Teiste toimetuste vahel lasime näppudel käia ja punusime käepaelu, meisterdasime kodumaiseid unenäopüüdjaid ning muid kaunistusi.

Täname ürituse sponsoreid Loodusvägi, Vöner ja Andre Farm kõhutäite ning Kaido Soosaart ja Thomas Schindlerit põneva ringkäigu eest! Rahvusvahelise ürituse sarja teatepulk läheb järgmisel aastal üle Leedu kätte. Kindlasti ootab meid taas ees palju põnevat!

Reisiklubi – Lõuna-Ameerika

Selle õppeaasta teine reisiklubi toimus märtsi keskpaigas, 13. märtsil 2019.  Reisiklubi näol on tegemist EGEA-Tartu traditsioonilise üritusega, kus erinevad, kuid enamasti kuidagi geograafia erialaga seotud inimesed räägivad oma huvitavatest reisikogemustest. Sellel korral oli oma seiklustest rääkima tulnud Erik Linde – Tartu Ülikooli geoinformaatika tudeng, kes veetis 9 kuud Lõuna-Ameerikas.  Erik rääkis nii Lõuna-Ameerikast kui ka Austraaliast, ning avas need sihtkohad kuulajatele just läbi oma kogemuste ja seikluste jagamise. Kindlasti oli tegemist kasuliku kuulamisega kõigile neile, kes ise on mõelnud või unistanud kaugetesse ja eksootilistesse riikidesse reisimisest. Erik jagas oma kogemusi mängleva kergusega, ning kogunenud suur saalitäis publikut elas hoolega kaasa. Tihti läbisid publikut kerged naerupahvakad. Esitlust kaunistas hulgaliselt reisipilte, mis oleme valikuliselt ka sellele postitusele lisanud.

Õhtu alustamiseks räägiti põgusalt  Austraaliast.  Nagu paljud eestlased, sai ka Eriku reis Austraaliasse ette võetud selleks, et saada Eestist vaheldust ja teenida raha. Näpunäidetena tõi ta esile, et esimese asjana tuleks Austraaliasse minnes soetada endale auto, sest vahemaad on pikad, ning sõitmist tuleb palju. Selliste teadmiste taustale rääkis ta põnevaid olukordi ja oma kogemustest, kuidas temal autoga liiklemine kulges. Lisaks jutustas ta oma töökogemustest ning elamustingimustest.

Eriku Lõuna-Ameerika seiklused algasid Tšiilist, kus liiklemiseks kasutasid Linde ja tema reisikaaslane pöidlaküüti. Raskusi valmistas noortele vähene hispaania keele oskus, sest Lõuna-Ameerikas inglise keelt kõneldakse väga vähe. Erik rääkis neid hääletamisel tabanud muredest ja ohtudest. “Kartsime, et meil saab vesi otsa enne, kui auto peale saame.” Häälega liikumise negatiivseid külgi toodi välja veel mitmeid. Ühe näitena sõitsid noored pikka vahemaa rekkajuhi seltsis, kes ise õlut jõi. Edasi viis matkaliste teekond Argentiinasse, kus rännati edasi bussidega. Kuid ka see transpordiviis ei olnud mugav ning peagi soetati endale mootorratas.

Argentiinast liiguti edasi Paraguaysse, sealt Brasiiliasse ning edasi juba Boliiviasse. Boliiviasse satuti hingede ööl, kui kogu linn oli jäänud tühjaks ning kolinud surnuaeda, et veeta aega oma kadunud lähedastega. Reisiteekond viis Linde edasi Peruusse, sealt Ecuadori, ning pikk reis lõppes Kolumbias.

Oma teekonna puhul tõi Linde välja, et tark on teha pidevale liikumisele pause, ning peatuda vahelduseks mõnes asulas paariks nädalaks. Raskusi osutas kõrgmäestikes liiklemine, kus oli raske hõredama õhuga harjuda ning ka tsikkel keeldus töötamast. Osa saadi mitmest  kultuurisündmustest, festivalidest, mägikülade traditsioonidest ning ka hulganiselt toiduelamusi.

Ettekande lõppedes oli kuulajatel palju küsimusi, millele Linde vastuseid jagas. Kui noormehelt uuriti, et kuhu järgmiseks oma suuna seab, siis andis ta mõista, et Aafrikasse.

Austraalia

Tšiili

Argentiina

Paraguay

Brasiilia

Boliivia

Peruu

Ecuador

Kolumbia

Kohtumiseni juba järgmises reisiklubis!

 

Lahe geograafiatund 2018

Ei tea, millega need geograafiatudengid küll vabal ajal tegelevad? – Käivad koolides.

Tõsijutt.

2013. aastal alguse saanud idee Lahedast geograafiatunnist on tõeliselt tuule tiibadesse saanud. Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise projektikonkursi toel oleme juba kolmandat hooaega külastanud koole erinevates Eestimaa nurkades. Igapäevase koolielu mitmekesistamiseks spetsiaalselt väljatöötatud teematunnid tutvustavad geograafia erinevaid rakendusvaldkondi ning pakuvad huvitavat vaheldust tavalisele koolitunnile. Ja mis kõige tähtsam – on praktilised. Lahedas geograafiatunnis on õpilased saanud kätt harjutada kaardi koostamisega QGIS-is, rinda pistnud Tartu linnaplaneerimise ülesandega, GPS-i abil miini metsast otsinud, tutvunud atmosfääri mõõtmisvahenditega loodusgeograafia töötoas ja õppinud nutiseadmetega kasutama asukohapõhiseid teenuseid.

2018. aasta septembrist detsembrini külastasid meie meeskonnaliikmed kokku Eestimaa 40 paika, viisid läbi tunnid 37 koolis ning osalesid kolmel huvipäeval (joonis 1). Seeläbi viisid meeskonnaliikmed teadmised geograafiast, selle rakendusaladest ja õppimisest Tartu Ülikoolis rohkem kui 2000 õpilaseni! Iga aastaga oleme seda numbrit kasvatanud, kuid on veel palju kooli ja klasse, kelleni me jõudnud pole.

Joonis 1. Eestimaa kohad, kuhu Lahe geograafiatund nelja kuuga jõudis. Google Maps.

 

Galerii selle aasta piltidest:

Kuidas koostada teemakaarti? Miin leitud! Paistu kooli õpilased GPS töölehte uudistamas. Otepää Gümnaasiumi õpilased koordinaate sisestamas. Selfie miiniga. Magus üllatus Krootuse Põhikoolist. Kuidas leida söögikoht rakenduse abil? Tsirguliina Põhikooli õpilased nutirakendustega töötamas. Kalamaja Põhikooli õpilased loodusgeograafia teematunnis Kohila Gümnaasiumis oli au teha planeerimise teematundi. Koolikülastajad Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumis nutitelefoni tundi tegemas. Karlova kooli õpilased GPS töötoas Rõõmsad õpilased pärast teemakaardi valmistamist. Esimest korda Muhu Põhikooli külastamas. Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi õpilased tahvelarvutiga töölehte täitmas. Näide miinist GPS teematunnis Nutikate õpilastega! Narva Soldino Gümnaasiumis psühromeetrit katsetamas. Narva Soldino Gümnaasiumis loodusgeograafia tundi andmas. Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli õpilased nautimas kuldset sügist ja GPS töötuba. Räpina Ühisgümnaasium planeerimas Tartu kesklinna auto- ja jalgrattaparklaid. Planeerimine nõuab koostööd! Saue Gümnaasiumi õpilased esitlevad planeerimisülesande tulemust. Voore Põhikool planeerimistunnis. Teadlaste Öö Festivalil Tartus said atmosfääri näitajate mõõtmisvahenditega tutvuda nii suured kui ka väikesed. Valtu Põhikool GPS tunnis. Teadlaste Öö Festival Haapsalus.
Kuidas koostada teemakaarti?

 

On hea meel tõdeda, et kõik koolid ja õpilased on meid nii toredalt vastu võtnud ja ootavad meid tagasi! Lahe geograafiatund on hakkama saanud vägeva saavutusega ja oleme rõõmsad, et saime näidata, millega Tartu Ülikooli geograafia tegeleb, tutvustades selle teaduslikku ning rakenduslikku poolt.

Aitäh Hanna-Ingrid, Karoliina, Laura, Margarita, Martin, Merli, Oskar, Kaarel, Triin, Mart, Hendrik, Maria, Liza – Teie tegite projekti võimalikuks!

Meie vinge meeskond!

Aitäh kõikidele koolidele, õpetajatele ja õpilastele! Loodetavasti kohtume taas!

Killuke ühe õpilase tagasisidest.

 

Projekti tegid võimalikuks Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeerium. 

Tagasivaade piparkoogiõhtule

Mõni aeg tagasi ehk neljapäeval, 13. detsembril kogunes EGEA-Tartu, nagu aastate vältel kombeks on saanud, piparkooke küpsetama. Õhtu jooksul toimus ka muud põnevat: meisterdasime jõulukaarte, pidasime maha poolaasta viimase koosoleku ning üllatuslikult külastas meid ka jõuluvana!

Õhtu algas nagu ikka kõige tähtsamaga – piparkookide meisterdamisega. Tähekeste, südamete, kuuskede, põtrade ja lumehelveste kõrval küpsetati ja kaunistati ka keerukamaid šedöövreid. Mis oleks üks piparkoogiõhtu ilma piparkoogi-Eestita? Nobedad näpud said valmis ka EGEA-Tartu ja kevadel toimuva Põhja- ja Balti regiooni kongressi logodega.

Kiirel jõulueelsel ajal oli piparkoogiõhtu ka hea võimalus poolaasta kokkuvõtmiseks. Toimus viimane koosolek ja meeleolukas Kahoot!. Jõulueelsel ajal on üks traditsioonidest ka jõulukaartide meisterdamine, mille sel aastal ühendasimegi piparkoogiõhtuga.

Nagu mainitud, käis EGEA-l külas ka jõuluvana. Kahjuks juhtus temaga teel õnnetus ning kingikott pudenes tühjaks! Õnneks olid nobedad egealased üksteisele kingitusi valmistanud ning loosipakis osalenud üllatuseta ei jäänud. Kuulsime paari luuletust, vastuseid jõuluvana küsimustele ning isegi üht jõuharjutuse soovitust!

Lõpuks saabuski aeg ajad kokku pakkida ning koju minna. Seekordne piparkoogiõhtu oli osalejate poolest rekordiline ja paistis, et kõik jäid koos veedetud ajaga rahule.

EGEA-Tartu soovib kõigile häid lähenevaid jõule ning vahvat aastavahetust!

Reisiklubi – polaarturism

15. novembril 2018 toimus geograafianädala raames aasta esimene reisiklubi. Reisiklubi näol on tegemist EGEA-Tartu traditsioonilise üritusega, kus erinevad, kuid enamasti kuidagi geograafia erialaga seotud inimesed räägivad oma huvitavatest reisikogemustest. 15. novembri reisiklubi raames tuli loengut pidama geograaf ja teadusajaloolane Erki Tammiksaar, kes rääkis talle tuttavast ja hingelähedasest teemast, milleks on polaarturism. Ta tõi välja palju huvitavaid näiteid omaenda kogemustest. Tegu oli silmaringile igati mõnusa loenguga, mida ilmestasid mitmed pildid ja videoklipid. Üritusel pakuti ka näksimist ja juua.

Erki Tammiksaar rääkis polaaraladest ajaloolisest, loodusgeograafilisest ning geopoliitilisest vaatenurgast, tutvustades muughulgas Eestis õppinud baltisaksa päritolu polaaruurijat Eduard von Tolli, kelle reisikaaslaseks ja laevaarstiks oli Hermann Walter. Walter maeti Kotelnõi saarele 1901. aastal, ent 2011. aastal kaevati haud üles ja Erkil oli au sellest ettevõtmisest osa saada. Walter maeti ümber, sest igikeltsa raiutud esimene haud oli üles sulanud ning kirst lagunenud.

Polaarturism hõlmab reisimist nii Arktika kui ka Antarktika aladele. Tegu on rahaliselt kuluka ettevõtmisega ning matkamine polaaraladel on füüsiliselt väljakutsuv. Turist peab olema ka vaimselt vastupidav, oskama olla ettevaatlik ja tolerantne. Kütus on reisi kõige suurem kuluosa, sest on vähe kohti, kus laevad polaaraladel tankida saavad. Lisaks laevale kasutatakse transpordiks ka helikopterit.

Lõunapoolus ehk Antarktis on geopoliitiliselt väga huvitav manner, sest ei kuulu ühelegi riigile. Antarktikasse on keelatud paigutada vägesid ja kaevandada maavarasid, seega võib öelda, et tegu on väga rahuliku piirkonnaga, „kus keegi pommi ei pane“.

Põnev oli näha fotosid, kus ekspeditsioonil viibijad olid lumme kaevanud süvendid, kuhu oma magamiskotid asetada, samuti sai näha lõbusaid pilte laevalt vette hüppavatest turistidest ja palju muud. Kindlasti jäid kõik osalejad üritusega rahule.

Fotod: Triin Abrams

 

LOTÄkas on elupäästja 2017

Me tegime seda taas! Juba kolmandat aastat järjest toimus LOTÄkas on elupäästja ehk heategevuslik veredoonorlusüritus. Iga aastaga on nii doonorite kui ka kogutud vere hulk kasvanud – see aasta annetasid kolme tunni jooksul 48 vaprat inimest tervelt 21,6 liitrit verd. Seekord jõudis meie üritus ka suuremasse meediasse.

„See on mugav võimalus teha jõulude ajal heategu. Tartus asub verekeskus kesklinnast nii kaugel, et sinna tudengid väga sageli verd andma ei satu, kuigi isegi tahaks,“ arvas ürituse peakorraldaja Sigrid. Temaga nõustus ka Hendrik, kelle sõnul on üheskoos sõprade, koolikaaslaste ja õppejõududega tunduvalt toredam verd anda, kui üksi verekeskusesse minna. Seda seisukohta kinnitab ka asjaolu, et ürituse üks tugevusi on olnud just esmakordsete doonorite rohkus, kes muidu võib-olla ei satukski verd andma, kuid kui võimalus koju kätte tuuakse ning sõbradki annetavad, tekib tahe ja julgus. Enamikule nendest ei jää see ka viimaseks korraks. Loodame kindlasti ka järgmistel aastatel kõiki verd annetamas näha!

EGEA-Tartu soovib tänada oma toetajaid, kelleta see üritus ei oleks võimalik: Geograafia osakond, Spoony, Wolt, Taxify, Anna Edasi, Arbol, Aparaat, Tere, Illegard, Poko, Epiim, Õhtuleht, DuNord, Trükimuuseum, Kommi asemel ja muidugi Tartu Ülikooli Kliinikumi Verekeskus.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Fotode autor Kaisa Laur.

From Russia with love

Teksti ja piltide autor on Kaisa Laur.

Alljärgnev tekst on subjektiivne ja poliitiliselt ebakorrektne. 

14-20.03.2017 viibisid viis meie egealast – Ago, Marie, Gettel, Madli ja Kaisa – Kaliningradis.

Venemaaga asjade ajamine on keeruline. Kuna bürokraatiamasina rattad käisid aeglaselt ringi, juhtus nii, et saime oma viisakutsed kätte kümme päeva enne minekut. Et viisakeskus nädalavahetuseti ei tööta, läks asjaajamine lõpuks nii kiireks, et saime oma reisidokumendid kätte vaevu tund aega enne bussi väljumist. Teekond Tartust Kaliningradi kulges läbi Riia, kus me tegime lühikese tunniajase linnapeatuse, mis oli sissejuhatuseks kõikidele nendele kilomeetritele, mida me reisi ajal maha kõndisime. Bussisõit ise kulges suhteliselt sündmustevaeselt, piiri saime ületatud kõigest tunniga, mistõttu saabusime Kaliningradi hommikul kell pool seitse, üle poole tunni varem kui plaanitud. Meid võtsid vastu kolm kohaliku EGEA liiget: Julia, Kristina ja Artur, kes viisid meid meie ööbimiskohta, kus ootas meid pannkooke küpsetav Marina. Olles öö läbi bussis loksunud, on raske soovida paremat vastuvõttu.

Meie ööbimiskohaks oli magistrite ühikas. Tuleb välja, et Venemaal on baka- ja makatudengite elukohad eraldi. Magistrantidele mõeldud elukohad (vähemalt see, kus meie viibisime) on igati tipp-topp. Elatakse kahekesi võrdlemisi suures toas, igale toale eraldi vannituba ja suur köök. Bakatudengid seevastu elavad kehvemates tingimustes, mis kirjelduste järgi meenutab vana head Mordorit.

Saime terve nädala jooksul tunda ehtsat vene armastust ja hoolitsust, mis kohati tundus lausa veider. Nimelt ei elanud kohaliku EGEA liikmed meiega, vaid enda ühikas, mistõttu tuli Marina igal hommikul kell kaheksa spetsiaalselt selleks, et süüa teha. Samuti ei einestanud nad kunagi meiega koos. Üldiselt võib öelda, et keskkond oli väga kontrollitud ja meid üksi kuskile minna ei lastud.

Eelnev lõik võib tunduda veidi veider ja negatiivse alatooniga, kuid palun ärge mõistke mind valesti. Võin julgelt väita, et Kaliningradis käik oli mu elu üks parimaid reise. Mitte selle pärast, et me oleks teab mis erilisi maailmaimesid või ahhetama panevaid paiku näinud, vaid just seetõttu, et saime omal nahal tunda kohalikku kultuuri. Tegu oli küll selgelt turismikülastusega, mistõttu me päris kohalike kombel ei elanud, kuid siiski oli see sada korda etem, kui mingis hotellis basseini ääres lösutamine. Minu jaoks oli see reis üsna lähedane sellele, millline ideaalne turism peaks olema. Moraal: korraldage rohkem EGEA vahetusi.

Kaliningradi minek tekitas minus mõnes mõttes kahetisi tundeid. On ju Kaliningrad kui selline eksisteerinud vaevu 70 aastat. Enne seda oli tegu Ida-Preisimaa pealinnaga, mis kandis nime Köningsberg. Ajalooliselt elasid piirkonnas preislased, kes 17. sajandiks assimileeriti sakslaste hulka. 1944. aastal pommitasid Briti õhuväed linna sisuliselt maatasa, aasta hiljem läks see Nõukogude Liidu koosseisu, kus see 1946. aastal Mikhail Kalinini auks ümber nimetati. Kusjuures nimetatud isik pole kunagi piirkonda külastanud. Seejärel sunniti saksa elanikkond regioonist lahkuma ja asendati Nõukogude Liidu kodanikega, kes olid peamiselt pärit Valgevenest, Baltimaadest, Ukrainast ja Venemaalt, muidugi muudeti ametlik keel vene keeleks. Sarnaselt Tartuga oli Kaliningrad suletud linn, mis avanes välismaailmale alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Tegelikult on praegugi tegu olulise militaartsooniga Venemaal, kus liikumine on mõnevõrra piiratud. Näiteks ei lubatud meile näidata ülikoolihooneid, kas või selle pärast, et me ei saaks teada, kus pommivarjendid on jne.

Mõned üksikud säilinud majad nn Kalakülas

Arvestades seda, kui noor on Kaliningrad võrreldes ajaloolise Köningsbergiga, mille ajalugu arvestatakse alates aastast 1255, tekkis muidugi küsimus piirkonna kultuuriruumi ja olemuse kohta, et kas tegu on Venemaale kuuluva tuntavalt saksa alaga või midagi muud. Võib siiski öelda, et kaua mul selle üle juurelda ei tulnud. Juba esimestest sealveedetud hetkedest oli selge, et tegu on siiski Venemaaga. Küll läänelikuma, aga siiski Venemaaga. Mis pani järele mõtlema meie enda ajaloo ja kultuuri peale. Me oleme ikka kuratlikult õnnelikud, et meil on siin enda pisitilluke rahvusriik, kus me saame vabalt eesti keeles rääkida. Kahjuks ei oska me öelda, milline on Kaliningrad võrreldes ülejäänud Venemaaga, kuid võib arvata, et seda väärtustatakse kui läänes asuvat linna. Päris mitmed kohalikud tudengid, kellega me rääkisime, tõid Kaliningradi kolimise põhjuseks välja just selle, et linn asub läänes, teiste Euroopa riikide keskel. Sellegipoolest on reisimine viisade ja paberimajanduse tõttu neile üsna keeruline, samuti tuleb „suurele Venemaale“ minekuks läbida Leedu koridor. Väidetavalt on see tavaline, et kui inimesel pole „suurel Venemaal“ sugulasi või tuttavaid, võib vabalt juhtuda nii, et ta oma eluajal sinna jalga ei tõsta.

Kaliningradis viibides sattusime kogemata peaaegu peale sellele, kuidas tähistati teatud paari aasta tagust Euroopa pinnal toimunud veidi vastuolulist sündmust, kus muuhulgas mängisid üsna suurt rolli tundmata päritolu rohekad mehikesed. Nimelt olime giidituuril nn Vabaduse väljakul, kuhu pandi mingisugust välitelki üles. Uurimise peale, et mis toimuma hakkab, ei osanud kohalikud midagi kosta. Järgmisel hommikul taaskord väljakut ületades seisid tänava ääres soomukid, millega inimesed pilte tegid. Selle üle, kas kohalikud egealased läksid ähmi täis või võtsid asja irooniaga, me tagantjärele kokkuleppele ei jõudnud. Möödudes eelneval päeval püstitatud telgist, nägime, et nüüd oli selle tagaseinale ilmunud hiiglaslik slogan, mille sõnum oli „ühtne rahvus, üks riik“.

Külaskäik Kaliningradi oli täis organiseeritud kõikvõimalikke tegevusi, mille intensiivsus meenutas põhikooliaegseid klassiekskursioone. Igasse päeva pidi kindlasti kuuluma vähemalt üks muuseumikülastus, olgu tegu suuremate ja uhkemate merevaigu- või okeaonoloogiamuuseumitega või pisemate veidi segase kontseptsiooniga majakestega keset metsa.

 

Kuna Kaliningrad on suur merevaigutootja, läksime esimesel päeval otse loomulikult merevaigumuuseumisse, kus kõikvõimalike žedöövrite hulgas oli ka Lenini nimelise laeva makett (mille peal oli helikopter!), merevaiku talletunud sisalik ja legendaarse merevaigutoa seinapaneeli makett. Osade allikate väitel paiknes sõja ajal osa legendaarsest merevaigutoast Köningsbergi lossis, enne kui see teadmata kadus.

 

Okeanoloogia on Kaliningradis au sees. Ka Kanti nimelise ülikooli geograafiatudengitel on võimalus spetsialiseeruda kas poliitilisele geograafiale või okeanoloogiale. Seal asub kuulus uurimisalus Vityaz, millega  mõõdeti 1957. aastal Mariaani süvikut.

Muuhulgas käisime ka allveelaeval, mis kahjuks või õnneks kunagi lahingutegevuses ei osalenud. Giidiks seal oli igati rõõmsameelne, sõbralik ja igati vanaisaliku olekuga härra, kes oli tollel laeval ise kunagi teeninud. Demograafilisest aspektist väärib mainimist see, et kui Eestis giidinduses vanemaid mehi pigem ei kohta, siis seal oli see tavaline.

 

Дом Советов

Kunagi oli selle maja kohal Köningsbergi loss. Seitsmekümnendatel hakati sinna ehitama maja, millest pidi saama Kaliningradi oblasti keskne administratsioonhoone. Paraku sai Nõukogude aeg otsa, mistõttu jäi maja tühjalt seisma. Kui 2005. aastal tähistati Kaliningradi/Köningsbergi 750. aastapäeva, mille tähistamisel osales ka härra Putin isiklikult, värviti maja helesiniseks, pandi ette aknad ja katuselt lasti õhku suurem kogus ilutulestikku. Kuigi brutalistlikku maja peetakse üsna koledaks, on see siiski üsna populaarne (võib-olla veidi ebaseaduslik) külastuskoht, kus noored armastavad hea vaate tõttu näiteks valentinipäeva tähistada. Selleks tuleb poetada valvurile suurusjärgus 200 rubla ja loota, et sa vahele ei jää.

 

Köningsberg oli linn, kust kuulus filosoof Immanuel Kant eluajal oma jalga välja ei tõstnud. Seal ta sündis, elas ja suri. Otseloomulikult võib näha Kaliningradis Kanti hauda, ka meie võõrustajate ülikool kannab tema nime. Kanti haua juures saime ka geopeitust mängida.

Kaliningradis on palju hulkuivaid koeri. Üldiselt on kutsad vaktsineeritud-steriliseeritud-kastreeritud ja kõrvadest sildistatud nagu väiksed vasikad. Samas tuleb tõdeda, et küllap nad elavad täitsa mõnusat elu, sest kõik koerad, keda me nägime, olid täitsa ümarad, läikiva karvaga ja lustlikud. Üldiselt on kutsad väga sõbralikud ja usaldavad. Kui neile vähegi tähelepanu pöörata, viskavad enamik neist selili maha, et sa neid kõhu pealt sügaksid. Inimesed neist eriti välja ei tee, vihmase ilmaga pikutasid nii mõnedki kutsad südamerahuga rongijaamas. Kui me seitsme tunni möödudes jaama tagasi läksime, polnud nad oma asukohta muutnud. Muidugi on nad meisterlikud toidulunijad ja niisama kleepekad, kes sind naljalt maha jätta ei taha. Nii saime meiegi ühel õhtul koju jalutades kolmeliikmelise koertest ekipaaži, kes meid truult linnast ühika ukseni saatsid.

Bussisõit Kaliningradis on omamoodi kogemus. Igasuguste moodsate süsteemide asemel on otsustatud jääda truuks vanadele lollikindlatele meetoditele, mis tähendab seda, et iga bussi peal on üks keskealine naine, kelle töö on müüa pileteid. Sõiduõiguse saab lunastada 20 rubla eest. Umbes pooleteist sentimeetri laiused piletid on keeratud rullidesse, mida müüja kannab kummidega kinnitatult enda sõrmede ümber, aasides pidevalt mööda bussi ringi, veendudes, et kõik ikka reeglitele kohaselt piletid lunastavad. Muuseas mingit vormiriietust neil pole. Lisaks bussidele sõitsid Kaliningradis ringi ka trollid ja trammid, mis mis meenutasid kunagisi Tallinna omi.

Aastal 2018 peetakse FIFA World Cupi raames Kaliningradis neli mängu. Seetõttu ehitatakse sinna uut staadiumit, samuti avastasime sündmusele pühendatud kaevuluugid. Käima on lükatud suur vabatahtlike programm, mida veab üks Lätist pärit naisterahvas. Vabatahtlikke on kokku tuhandeid, sh ka meie võõrustaja. Vabatahtlikud hoiavad tugevalt kokku, väidetavalt on tegu nagu suure perega.

Viimased kaks päeva viisid meid Kaliningradi linnast välja Svetlogorskisse ja Kura säärele, mis on populaarsed turistikad.

Külastasime ka kohta, mida tuntakse ka tantsiva metsa all, kus puud on veidralt krussis. Väidetav põhjus on selles, et kahjurid hävitavad puude tipud ära, mistõttu see peab kasvusuunda muutma. Pildil olev aasakujuline puu on eriti populaarne vastabiellunute seas, kellele meeldib sealt läbi ronida. Et kaitsealusele loodusele mitte liiga teha, on puu nüüd kaitstud võrega.

Kohtasime ka luiki, kellele väga meeldis inimeste saapaninasid maitsta.

Samuti leidsime kassidele pühendatud ausamba.

Gettel:
“Kaliningrad oli mu esimene külastuskäik Venemaale ja väga tore oli kandiga tutvuda kohalike juhendamisel. Päevad olid hommikust õhtuni täis igasugu tegevusi ning sammulugeja lubas pärast viit päeva seal nädalaks ajaks puhkuse võtta. Mu jaoks kõige huvitavam oli allveelaeva külastus, sest giid rääkis lugusid, kuidas ta koges elu koos 80 mehega vee all ja kuidas seal tähtsamad mehhanismid töötavad. Väga meeldis ka päev looduses ehk väljasõit Kura säärele. Suure üllatuse valmistas mulle kohalike organiseeritus ja hea meel, et Kaliningradil on euroopalik taust. Lisaks veel kõik need hulkuvad koerad. Sellega seoses on huvitav lugu ka – ootasime bussijaamas bussi, et sõita kesklinna teiste kohalike egealastega kohtuma. Bussipeatuses oli üks armas koer ja ma paitasin teda, enne kui hüppasime bussile. Tunde hiljem kesklinnas, kui hakkasime kohtumiselt kodu poole minema, oli see sama koer meid üles leidnud ja ootas maja ees! Kuidas tal see õnnestus!? Minu süda sulas igatahes!“

Ago:
„Tagantjärele, minu esimene kokkupuude Kaliningradiga ei olnud just kõige sõbralikum. Kell oli värskelt saanud kuus ja olles äsja ärganud, ei omanud ma unesegasena veel täit arusaama sellest, kus ma olen ja mis mu ümber toimub. Kui mu pea mõneti selginenud oli (“ahhjaa, siin me siis oleme”) ajasin ma dressipluusist kokkumätserdatud padjahakatise omale selga. Buss vuras veel enne lõpp-peatusesse jõudmist näiliselt sihitult järgmised pool tundi linna vahel ringi. Mu väljapuhkamatusest apaatsale pilgule avanes vaade millestki tuulisest, märjast ja kergelt tolmusest. Ja sellele kõigele said mu hilisemad kogemused ka hulgaliselt tõendusmaterjali. Aga liinibussides ringisibavad kontrolörid (kel kuidagi õnnestub kõigile keset sõitu pilet müüa), hämmastavalt püüdlikud ja hoolivad kohalikud ja tudengid, vastuoluline ajalugu (ning reaalsus) tõestasid, et Kaliningrad on nii mõndagi enamat: linn, mille elanikud on oma kodukohaga tugevamini seotud kui meie oma nutiseadmetega. Nii et kokkuvõtteks – ägedad tutvused, põnevad teadmised, väikesed seiklused ja pannkoogid ploomimoosiga – vahetus pakkus mulle elamusi ja mõtteainet pikemaks ajaks.“

Marie:
“Kaliningrad meenutas mulle veidi Narvat – kunagisest ajaloolisest linnast on alles jäänud umbes neli maja ja munakiviteed. Tegu oli omapärase kohaga, mis osalt meenutas Euroopat, samas oli tuntavalt Vene hingega. Mitmed “suurelt Venemaalt” pärit kohalikud, kellega me rääkisime, ütlesid, et Kaliningradi elanikud on tuntavalt rahulikumad ja vähem temperamentsed kui riigi teistes osades. Nende vaoshoitust ja sõbralikkust tundsime ka meie. Huvitav asjaolu kogu Kaliningradi oblasti kohta on ka see, et erinevalt paljudest teistest kohtadest domineerib sealses turisminduses saksa, mitte inglise keel.”

Madli:
„Tegemist oli minu kolmanda EGEA vahetusega. Igaüks neist on olnud erinev, kuid kõik omamoodi toredad ja silmi avardavad. Õnneks on mul vedanud reisikaaslastega – seekordne reis Kaliningradi oli väga meeleolukas ning nalja sai palju. Mulle meie sisukas programm meeldis – saime näha väga palju erinevaid Kaliningradi ja ümbruse vaatamisväärsusi ning tutvuda veidi koha ajalooga.“

 

Kaliningradlastega kohtume juba varsti! Nimelt on nad meil külas 9-15.04.2017. Seniks aga veel üks väga märg grupipilt. Vasakult: Madli, Ago, Gettel, Julia, Artur, Kristina, Marie, Kaisa.

 

Winter Weekend 14-15.01.2017

Juba vaikselt tradisiooniks saav üritus, Winter Weekend, leidis sel aastal aset Unipiha Algkoolis – Tartust ligikaudu 20 kilomeetri kaugusel asuvas väikeses koolimajas Pangodi järve ääres. Kahepäevane üritus oli täidetud sisukate tegevuste ja mõnusa ajaviitmisega. Osalejaid oli seekord 12.

Ürituse alguseks viidi läbi lühike tutvumisring. Räägiti sellest, kust pärit ollakse (enne ja pärast haldusreformi), oma hobidest ning huvidest. Kiire tutvumise järel rääkis egealane Gettel oma kogemustest erasmusega Trondheimis õppides. Lisaks õppetööle jätkus Gettelil ka aega tutvuda Norra kauni loodusega ja väga huvitav oli kuulata kokkuvõtteid mitmetest põnevatest (ning vahel ka katsumusterohketest) matkaseikadest. Seejärel söödi lõunat ning suunduti ühiselt matkale, mis viis läbi lummava kuppelmaastiku ning üle jääga kaetud Pangodi järve. Pärast järvekaldast üles sammumist lõppes kuuekilomeetrine õhtune jalutuskäik kooli ees.

Holger ja Hendrik olid ette valmistanud viktoriinid, nii et kosutavale õhtusöögile järgnes tunnike huvitavaid küsimusi veel huvitavamate vastustega. Viktoriinide tase varieerus märgatavalt, ning nii sai eristada tugevad nõrkadest. Õhtu lõpetuseks oli kõigil huvilistel võimalik sisse astuda sauna.

Järgmisel hommikul avanes Merlil suurepärane võimalus viimaste unimütside äratamiseks kõlistada koolikella. Võimeldi, söödi hommikust ning seejärel viis veel juhatus läbi lühikese geograafiateemalise viktoriini ning rääkis kevadplaanidest. Jutuks tulid nii plaanitavad üritused, vahetused kui ka regiooni kongress Põhja-Soomes. Seejärel istuti ja vesteldi veel niisama, pakiti kokku magamiskotid ning asuti koduteele.
Täname ürituse korraldajaid ning kõiki, kes Winter Weekendile kohale tulla said  toreda nädalavahetuse eest!

dsc_2858
Ürituse üheks suurimaks staariks oli soe ahi

dsc_2908

Teksti autorid Ago Tominga ja Patrick Joan Thomson
Piltide autor Holger Ehrlich