Teistmoodi hooaeg ehk Lahe geograafiatund 2021/22

Alles sai novembris üks Laheda geograafiatunni projekt läbi, kuid sel korral alustas kohe pärast ühe lõppu juba järgmine. Lahe geograafiatund 2021/22 algas novembris 2021 ja viimane tund anti 2022 juuni esimesel kuupäeval. Nii et sisuliselt said tudengid käia tunde andmas lausa terve aasta vältel!

Kuigi ka sel korral esines hetki, kus koolid pidid tulenevalt nakatumiste pärast tunde ära jätma ning vahepeal pidid ka meie enda tudengite karantiini tõttu külastustest loobuma, siis ikkagi jõuti kokku käia tunde andmas lausa 38-s koolis, millest 24 olid koolid, mida poldud varem projekti raames külastatud. Kuigi koole oli 38, jõudis projekt 40 kooli õpilasteni, kuna üks väiksem kool oli otsustanud jõud ühendada kahe naaberkooliga, et ka nendeni antud projekt jõuaks. Koolikülastuste kõrval jõuti käia lahedat geograafiatundi tutvustamas kahel päeval ka Õpilaste teadusfestivalil. Kokku jõudis projekt 2204 õpilaseni.

2021/22 hooajal külastatud koolid, eristatud esmakülastused ning koolid, kus varasemalt ka käidud on. Läbitud kilomeetreid kokku 6606.

 

Noppeid õpilaste tagasisidest:
“Meeldiv ja lahe tund oli, igav ei hakkanud. Tänan meie kooli külastamast!:)”
“Väga tore oli, meil võiks selliseid tunde rohkem toimuda, kus noored teemast teadlikud inimesed teeksid tunde.”
“Geograafia on alati lõbus.”

Noppeid õpetajate tagasisidest:
“Tunnid olid huvitavad. Tudengid valdasid teemat ja said väga hästi hakkama!”
“Tänan sisuka ja huvitava tunni eest!”
“Üliõpilased olid väga hästi ette valmistunud ja sümpaatsed. Aitäh!”

 

Laheda geograafiatunni 2021/22 hooajal käisid tunde andmas järgmised tudengid:
Iris Luik, Agnes Rosenberg, Karl Joann Jürimaa, Carol-Iris Aarla, Alar Rõigas, Joosep Aia, Sigrid Paavle, Raely Pärlin, Joosep Truupõld, Martin Haamer, Risto Merdenson, Liina Hints, Daniel Henri Trump. Suured tänusõnad Merli Ilvesele ja Laura Altinile abi eest. Projekti juhtis Elina Maarja Suitso.

Suur kummardus ja aitäh kõikidele asjaosalistele!

Lahe geograafiatund tuleb taas juba sügisel! Registreerumine sügisesteks tundideks avaneb septembris. Kõige paremini saad infot selles osas, kui hoiad silma peal meie kodulehel ja Facebookil.

Küsimuste ja lisainfo korral palume kirjutada lahegeograafiatund@gmail.com.

Projekti tegid võimalikuks Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeerium.

 

 

Vahvaid meenutusi 2021. aasta sügisest

Vana-aasta õhtul on ikka tavaks aeg maha võtta ja aastale tagasi vaadata. EGEA-Tartul on sügise jooksul nii palju tegemisi olnud, kuid neist blogimine on jäänud pigem soiku. Olgu meie vahvamad üritused siis just nüüd kokku võetud. Mõnusat lugemist!

Sügis algab alati uute tutvustega

Nagu igal aastal, on EGEA hooaja esimene üritus tutvumisõhtu. Uute ja vanade nägudega kohtusime korp! Fraternitas Tartuensise ruumides. Mängisime tutvumismänge, sõime hääd-paremat snäkki ja kuulasime EGEAt tutvustavat ettekannet. Olime küll veidi murelikud, kui kauaks seda kokku saamise rõõmu sel aastal jätkub, kuid nüüd võib juba kergema südamega olla, sest seni on isegi üle ootuste hästi läinud ja EGEA traditsioonid saavad edasi kesta.

Rõõmsad egealased uut hooaega alustamas

Teadus toidab

Teaduse populariseerimine sai sügisese hoo sisse Teadlaste öö siseorienteerumisega meie armsas Vanemuise 46 õppehoones. Selle aasta teemaks oli “Teadus toidab”, mis tõi meie majja kalakokad, putukad ja palju muud põnevat. Ühendades erinevaid tegevusi Loodusmuuseumis ning lisades omalt poolt mõned ülesanded, panime kokku väikese “töötubade külastamise mängu”. Kõik külastajad said näppu majaplaani, mille järgi teaduse ja toidu ühisosa avastama minna. Geograafidena panime lapsed ja nende vanemad ära arvama, mis taimed kasvavad satelliidipildil, milline on eri toiduainete jalajälg ning kust maalt üks või teine kuulus roog pärit on.

Šnitsel küll… aga kus see Austria veel oli?

Vaated Plasku katuselt

Aasta esimene tööpõld viis pundi huvilisi Plasku eelviimasele korrusele, kus pesitseb ettevõte Positium. Meid võeti seal hästi vastu. Esimese asjana jäi muidugi meelde vaade nende kontorist. Positiumi üks juhtidest, Erki Saluveer rääkis meile sellest, millega nad tegelevad ning vastas ka meie küsimustele. Siis rääkis meie liige Merli (kes ka seal töötab) rohkem erinevatest osakondadest ja nende ülesannetest. Lõpuks viidi meid ka Plasku katusele, kust oli väga hea vaade Tartu linnale.

Kunagine EGEA-Tartu president Erki rääkimas oma ettevõttest
Egealased Plasku katusel

Retk Soomaale

Oktoobri lõpus toimus Eesti Noorteühenduste Liidu poolt rahastatud projektüritus, mille peamiseks eesmärgiks oli, et geograafid saaksid lähemalt tutvuda regionaalplaneerimisega Soomaal. Teel Soomaale külastasime mitmeid Eesti väiksemaid ja suuremaid külasid, kuhu niisama võib-olla ei satukski, koos TÜ Geograafia osakonna kaasprofessori Taavi Paega arutasime nende kohtade kultuuri, mineviku ja võimaliku tuleviku üle.

Soomaal viis tuntud loodusturismi ettevõtja Aivar Ruukel meid räätsamatkale. Rabalaugaste vahel seigeldes õppisime nii rabade kuivendamis- ja taastamisprobleemide, loodusturismi kui ka rahvusparkide planeerimise kohta. Peale väsitavat matka suundusime ööbimispaika Särghaua õppekeskuses, kus toimusid seltsondlikud mängud ning saun.

Ürituse teisel päeval külastasime Viljandit ning kuulasime endise Halliste vallavanema ja ühiskonnateadlase Andres Rõigase kogemusi ning mõtteid seoses regionaalplaneerimisega. Saime aimu, kuidas on lood Euroopa Liidu toetustega, millised on suurimad väljakutsed nii praegu kui ka tulevikus ning mida üldse töö vallavalitsuses endast kujutab.

Kogu üritus oli meeleolukas ja lõbus, kinnitasime nii varem loengutes kuuldud mõtteid ning saime ka uusi ja väga praktilisi tarkusi.

Räätsadega rabas
Taavi Pae rääkimas kohaliku kogukonna tegevusest ja Lalsi kiriku renoveerimisest

Geograafianädala väljakutsed

Geograafianädala puhul, mis toimub iga aasta novembri kolmandal nädalal, korraldasime kaks suurt üritust: mälumängu ja seiklusmängu. Seiklusmäng kestis teisipäevast laupäevani ja pakkus väljakutseid nii korraldajatele kui osalejatele. Erinevalt tavalisest orienteerumisest, kus on kaart koos läbitavate punktidega, oli seiklusmängu ideeks anda punktide asukoha kohta hoopis erineval moel vihjeid. Igas punktis peitis end vihje järgmisele. Raja koostamise juures oli raske ja samas huvitav leida vihjeid, mis oleks jõukohased algajatele, aga pakuks pinget ka juba kogenenumatele. Osalejaid jagus ja raja lõppu jõudsid tervelt 20 tiimi.

18. novembril toimus esimene EGEA-Tartu korraldatud mälumäng (vähemasti üle pika-pika aja esimene, sest meil lihtsalt puuduvad andmed varasematest mängudest). Kui see tõik välja arvata, siis oli tegemist üsna tavalise mälumänguga. Kokku oli 20 küsimust, õigete vastuste eest jagati punkte ja parimad said auhinnad nagu ikka. Kuigi EGEA on pigem geograafe ühendav organisatsioon, siis kahjuks või õnneks ei olnud kõik küsimused geograafiaga seotud. Umbes 60 osalejaga mälumängu võib lugeda õnnestunuks ja loodetavasti saab sellest EGEA jaoks iga-aastane traditsioon. Nendele, kes ise kohale ei jõudnud, aga soovivad siiski vähemalt korra end mälumängurina tunda, siis proovige mõelda, millisel riigil võiks olla kõige rohkem saari.

Mälumäng toimus Vanemuise 46 ringauditooriumis

Suur tänu veel kord meie geograafianädala ürituste sponsoritele: Regio, Teaduskeskus AHHAA, ajakiri Eesti Loodus, National Geographic Eesti, Ronimisministeerium, Matkasport, TYPA keskus (ehk Trükimuuseum), Huggy, Tartu ülikooli pood ja koogipood Mandel.

Vahetus EGEA Zagrebiga

Novembris oli kaheksal EGEA-Tartu liikmel võimalus sõita Horvaatiasse külla EGEA-Zagrebile. Meile sai osaks väga soe vastuvõtt. Meie võõrustajad tutvustasid meile Zagrebi olulisemaid vaatamisväärsusi – saime sõita maailma kõige lühemal mägiraudteel, tutvusime Zagrebi katedraali, bastionikäikude, keskväljaku ja ajaloolise linnasüdamega. Võtsime ette ühepäevase autoreisi mägisesse Gorski piirkonda, kus nägime Põrguväravaid (tegemist on kanjoniga), mis on tekkinud laamade kokkupõrkel. Peale eestlaste jaoks närvikõdi pakkunud sõitu mägiteedel suundusime edasi ranniku poole, külastasime maagilist Rijekat. Linn asub nii mäe peal, rannikuäärsel madalikul kui ka nende vahele jääval nõlval. Meie tutvusime lähemalt kindlusega ja uudistasime Rijeka ülikooli hiljuti valminud linnakut. Muide, Horvaatias saavad tudengid käia ülikoolide läheduses tudengisööklates söömas suurte soodustustega. Näiteks praad koos eelroa ja joogiga maksab seal tudengile alla 2 euro. Päeva viimaseks sihtkohaks oli Opatija, mis on Horvaatia esimene kuurortlinn ja seal asub ka riigi vanim hotell.

Rijeka kindluses

Paari nädala pärast oli aeg horvaatlastel meile külla tulla. Paaril esimesel päeval tutvusime Tallinnaga ja teel Tartusse külastasime Muuga kabelikivi ja Jägala juga. Tartus tutvustasime vanalinna, Vanemuise õppehoonet ja muidugi ka ERMi ja KGB kongide muuseumi. Käisime piljardis ja grillisime Jänese lõkkeplatsil. Eesti looduse tutvustamiseks käisime Meenikunno rabas ja Taevaskojas ning kiikasime Räpina sadamast Venemaale. Vahetuse lõpetas saunaõhtu, mis jättis meie külalistele väga sügava mulje. Mõned ütlesid, et saunast jääkülma jõkke ujuma jooksmine ja peale sauna lumeinglite tegemine on kindlasti üks nende ekstreemsemaid kogemusi reisidelt. Aitäh kõigile osalejatele, oli väga meeleolukas vahetus!

Horvaatidele Tartut tutvustamas

Sellised vahetused annavad võimaluse tutvuda vahetult teiste kultuuridega ja saada osa kohalike igapäeva elust ning luua uusi sõprussuhteid üle Euroopa. Ilmselt on kõigi vahetuses osalenute horvaatia keele sõnavara täienenud ja kujutame paremini ette horvaatlaste olemust ning nende toidukultuuri. Ilmekust lisavad ka huvitavad seiklused, millega enne vahetust arvestada ei oskagi. Horvaatias mägiteedel tuli sõiduteele varisenud kive korjata enne, kui üldse autoga sõita sai, Eestis tõstsime kambaga aga puid tee pealt eest. Sarnasused riikide vahel on leitavad.

Milline võiks geograafia olla 2050. aastal?

Innustunud geograafianädalast, tuli meil mõte korraldada aruteluõhtu geograafia tulevikust. Milliseks kujuneb geograafia kui teadus? Kuidas geograafiat tulevikus õpetatakse? Milliseks muutub maailm, mida geograafia uurib? Koos kuue õppejõuga (kaks igast õppetoolist) püüdsime nendele rasketele küsimustele vastuseid leida. Põnevaid mõtteid oli mitmeid, kuid õnneks oli ühine tõdemus, et kaardid ega geograafia ei kao lähima 30 aasta jooksul kuhugi.

Arutelul osalesid õppejõud Raivo Aunap, Age Poom, Tiit Tammaru, Ain Kull, Ivika Ostonen-Märtin ja Evelyn Uuemaa

Reisiklubi “Jõehuvilise seiklused Albaanias”

Novembri lõpus saime bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrandilt Jürgen Karvakult kuulda tema seikluste kohta jõgedeteemalises suvekoolis “Students for Rivers – Albania”. Reisiklubi jooksul kuulsime erinevatest Albaania jõgede keskkonnaprobleemidest, vahvatest süstamatkadest, kohalike ja nende kommetega tutvumisest ning nägime pilte imelisest Albaania loodusest. Meeleolu loomiseks oli Jürgen kaasa toonud ka ciabattat ja fetajuustu, mis täitis saalisolejate kõhte ja aitas meidki mõtetes Albaaniasse transportida.

Lahe geograafiatund

Meie menukas projekt “Lahe geograafiatund” toimus ka sel sügisel ning viis uut noort said koolis käe valgeks. Tegelikult peaks ütlema, et alles novembris lõppes eelmise aasta projekt ja algas uus. See tõi kaasa ka selle, et pikka aega projekti juhtinud Merli pani viimaks ameti maha ja uueks projektijuhiks sai Elina. EGEA poolt suur tänu ja aplaus Merlile aastatepikkuse panuse eest ja edu Elinale sellel meie jaoks nii olulisel teel! Lähemalt laheda geograafiatunni käekäigust saad lugeda 30. novembri blogipostituses.

Piparkoogiõhtu

Detsembrikuus kogunesime traditsiooniliselt ühiselt piparkooke küpsetema, sellel aastal valmistasime neid 16. detsembril EÜS Põhjala ruumides Jakobi tänaval. Peab märkima, et Põhjala ahi sai korralikult vatti, sest piparkooke valmis meil tõesti terve hulk. Keskkonnainimestena kasutasime ka kõik glasuurid viimseni ära, mistõttu nii mõnigi valminud piparkook oleks võinud kaalujälgijatele šoki põhjustada… Lisaks küpsetamisele ja kaunistamisele kuulasime Marie ettekannet tulevastest “suure” EGEA üritustest ning mängisime jõuluteemalist mälumängu. Jagamata ei jäänud ka loositud kingipakid, mis tekitasid elevust ja rõõmu kõigis. Aitäh kõigile meeldiva koosviibimise eest!

Meeleolukas esitlus Marielt
Usinad käed piparkooke kaunistamas

EGEA-Tartu soovib kõigile mõnusat vana-aasta lõppu ja seiklusterohket uut 2022. aastat!

Kuidas läks Lahedal geograafiatunnil 2020/2021 aastal?

Lahe geograafiatund ja selle läbiviijad on 2020/2021. a hooajal saanud omalaadse kogemuse osaliseks. Poleks meist keegi osanud arvata, et ühel hetkel on vaja klassi ees seista maskiga ja koolid distantsõppele saadetakse.   

Vaatamata möödunud aasta keerulisele olukorrale seoses koroonaviiruse levikuga, õnnestus projektimeeskonnal 2020. a sügisel külastada 29 Eesti üldhariduskooli. Kahjuks olime sunnitud külastused lõpetama, kui riiklik olukord halvenes. Ka 2021. a kevadel polnud võimalik distantsõppe tõttu koole külastada, mistõttu lükkus projekt omakorda uude õppeaastasse ja viimased 9 koolikülastust viidi läbi 2021. a sügisel.

Lõppkokkuvõttes sai projekti eesmärk täidetud ja Lahe geograafiatund jõudis kokku 38 kooli ja 2274 õpilaseni (seda on 300 võrra enam, kui Muhu saarel elanikke). Sellel hooajal täitus meil ka vägev vahesaavutus, nimelt 30. septembril 2021 koolikülastusest Jaan Poska Gümnaasiumis võttis tunnist osa Laheda geograafiatunni tegutsemisajaloo 10 000. õpilane. 

2020/2021 projektihooajal külastatud Eestimaa koolid. Läbitud kilomeetreid kokku 6304.

Killukesi õpilaste tagasisidest: 

“Tund oli väga tore. Õpetajad olid lahedad ja energilised. Ma arvan et sobiksid väga geograafideks! See oli kõige huvitavaim geograafia tund mis meil olnud on siiamaani. Kunagi polnud tunnis igav. 😁👏”

“Läbiviijad olid abivalmid ja selgitasid ülesandeid hästi ning said klassi ees hästi hakkama:)”

Killukesi õpetajate tagasisidest:

“Õpilaste tagasiside oli, et sellist tundi võiks iga kuu teha. Nende jaoks tundus põnev kui mõned muud inimesed peale meie kooli õpetajate neile teadmisi jagavad.”

“5+ arusaadavalt räägitud teksti eest. Tublid, soovitan õpetaja elukutset! Rohkem selliseid kohtumisi õpilastega koolis. See muudab koolis õpetava elulisemaks ja teeb geograafia olulisuse mõistetavamaks.”

Olgugi, et talvine ja kevadine olukord oli nii projektitiimile kui ka koolidele väga keeruline, jääb aasta kindlasti pikaks ajaks meelde. 2020. aasta novembris said projekti Lahe geograafiatund eestvedajad Laura Altin ning Merli Ilves suure tunnustuse osaliseks, kui pälvisid Eesti teaduse populariseerimise auhindade jagamisel peapreemia kategoorias “tegevused/tegevuste sarjad”! Laura Altin on projekti algataja, tundide väljatöötaja ja mentor ning Merli Ilves 3 aasta vältel projektijuht. 

Juba seitse aastat toimunud teematunnid on tutvustanud geograafide karjääri- ja tulevikuvõimalusi enam kui 130 koolis rohkem kui 10 000. õpilasele ja õpetajale.

Kõigil konkursil auhinna/tunnustuse pälvinutel on õigus kasutada Riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija logomärki.
Auhindade üleandmine toimus 13. novembril 2020 Tartus V Spa konverentsikeskuses. Preemia andsid üle komisjoni esinaine akadeemik Ene Ergma ning tollane haridus- ja teadusminister Mailis Reps. Vasakult: Ene Ergma, Merli Ilves, Laura Altin, Mailis Reps.
Projektimeeskond 2020. aasta lõpus

Koolikülastusi viisid 2020/2021. a hooajal läbi järgmised tudengid: Sigrid Paavle, Kerli Kairit Kaju, Martin Haamer, Kaarel Tigane, Karl Joann Jürimaa, Ago Tominga, Hanna-Ingrid Nurm, Elina Maarja Suitso, Maria Kolk, Jürgen Pikk, Karoliina Kurvits, Risto Merdenson, Carol-Iris Aarla, Laura Altin, Elise Jalonen, Liina Hints, Hendrik Neubauer, Triin Abrams, Joosep Aia, Alar Rõigas, Agnes Rosenberg, Joosep Aia, Iris Luik ja Daniel Henri Trump. Aitäh ka Laura Altinile mentoriks olemise eest. Projekti juhtis Merli llves. 

Aitäh teile kõigile!

Lahe geograafiatund jätkab külastustega ka sel ja järgmisel aastal. 2022. aasta külastusteks registreerumine avaneb uue aasta alguses. Loodame näha nii uusi kui ka vanasid nägusid! Hoia silm peal meie kodulehel ja Facebookis.

Küsimuste korral palume pöörduda lahegeograafiatund@gmail.com.

Winter Weekend 2020

Tekst: Janely Kangur
Pildid: Helena Maarja Lainjärv

15.-16. veebruaril toimus traditsiooniline Winter Weekend. Koosviibimine leidis aset Pedajamäe külas kaunil Otepää kõrgustikul, kus meid lahkelt võõrustas Mart. Ürituse eesmärk oli koos veeta üks tore nädalavahetus ja ka targemaks saada.
Toimumispaika sõitsime rongiga. Kõigepealt oli koosolek, sest enne töö, siis lõbu. Koosolek oli produktiivne: töögruppide juhid andsid oma tegevusest ülevaate, parandasime oma põhikirja ja kodukorda ning arutlesime muudel tähtsatel teemadel. Seejärel oli aeg süüa teha. Terve ürituse vältel sõime maitsvaid ja tervislikke vegantoite. Kõigil oli võimalus mingi toidukorra ajal köögis kaasa lüüa.

Kui kõhud olid täis, läksime matkale. Ilm oli mõnus, vaated ilusad ja rahustav oli üle pika aja jälle metsas olla, välja arvatud sel hetkel, kui mõnesaja meetri kaugusel haukus ketist lahti olev kuri koer. Vaatasime üle ka geodeetilise võrgu punkti, mis jäi kenasti meie matkateekonnale. Tagasi jõudes rääkis Ago meile teemal „Kuidas olla halb juht?“. Ta viis läbi ka ülesandeid, mis tuli grupisiseselt lahendada. Need panid meid olukordadesse, kus tuli midagi otsustada ja lahendus leida.

Sellel ajal, kui osa valmistas õhtusööki, mängisid teised lauamängu. Pärast mängisime Kuldvillakut, mille Jürgen oli meile ette valmistanud. Kuldvillak oli vägagi geograafiateemaline: küsimusteks olid tänavavaated Eesti eri paikadest. Siis oli lõpuks ometi saabunud kauaoodatud saunaaeg, mis ei saa geograafide ürituselt puududa. Kõigepealt olime kuumas tünnisaunas, mis oli talvise aja tõttu väga mõnus, sest pea oli veest väljas ja külm õhk jahutas toredasti. Seejärel läksime väga erilisse sauna – suitsusauna. Esmakordne suitsusauna minek võib täitsa ära ehmatada, sest suits paneb silmad ja kurgu kipitama, kuid on siiski väga eriline kogemus. Mõned julgemad lippasid pärast end jääauku jahutama. Tünnisaun osutus meeldivaks ja seal liguneti veel päris kaua. Õhtu lõpetasime mälumängu mängimisega, et pea ikka täitsa ära väsitada.
Kui hommikupuder oli söödud, võttis sõna Patrick, kes rääkis meile tööelust. Ta andis nippe töölesaamise kohta ja rääkis erialase töö tegemisest õpingute ajal. Siis sai sõna Merli, kes tutvustas üliõpilasesindust, olles ka ise selle liige. Ta seletas, millega üliõpilasesindajad tegelevad. Kuna nad seisavad tudengite eest ja tahavad meie elu paremaks teha, siis arutlesime selle üle, mis vajaks ülikoolisüsteemis tähelepanu.
Sellega hakkaski meie meeleolukas nädalavahetus läbi saama. Mõne aja pärast siirdusime kõik jälle rongi peale.

LOTÄkas on elupäästja 2019

Tekst: Joosep Truupõld

18. detsembril 2019 kutsusid geograafiatudengid ja Tartu Ülikooli Verekeskus loodus- ning täppisteaduste valdkonna üliõpilasi, õpppejõude, töötajaid, vilistlasi ja sõpru ühiselt verd loovutama. Ürituseks oli „LOTÄkas on elupäästja“, mis toimus juba viiendat aastat järjest.


Verd oli võimalik annetada 12.00-15.00. Kohale jõudes oli protsess lihtne – tuli täita ankeet, kuhu märkisid enda terviseandmed ja kinnitasid, et oled terve. Verekeskuse töötaja sisestas ankeedi andmed arvutisse. Seejärel määrati veregrupp ja hemoglobiin. Arst mõõtis ka vererõhku ning küsis täiendavaid küsimusi. Vahetult enne vereandmist pakuti kõrrejooki. Terve see protsess võttis vähem kui 10 minutit ja juba lamasingi toolil, nõel veenis ja käsi palli pumpamas. Umbes 6 minutit hiljem, kui 450 ml oli annetatud, tuli veel veidike lamada ja juba saigi minna kingitust valima. Lisaks said kõik annetajad osaleda loosis, kus erinevate sponsorite kinkekaarte ja tooteid loositi. Kuna vereloovutajaid polnud väga palju  (kokku 30) ja loosiauhindade valik oli üpris korralik, said enamik annetajaid midagi. Lisaks panid toetajad välja laia valiku söögipoolist hilisemaks kehakinnituseks ja kosumiseks.

Kokku loovutati 13,5 l verd. Mina käisin esimest korda annetamas ning emotsioon oli võimas, juba 60 päeva pärast olen selleks uuesti valmis. Pole tarvis karta, nõelad on teravad ja valu pea et ei tunnegi. Näost kaame sõbra, kelle kaasa vedasin, suutsid maha rahustada väga sõbralikud ja teadlikud Tartu Ülikooli Verekeskuse töötajad. Peale vere loovutamist ei tundnud mina end mingit moodi teisiti ning sain igapäevaste toimetustega edasi tegeleda. Tähtis on vätida ülepingutamist. Ehkki jõulud on tuntud kui andmise aeg, võiks verd anda aastaringselt, ja uskuge mind – saamisrõõm on vajajatel suurem kui ükskõik mis muu kingituse puhul. Selleks, et Eestis jaguks ka edaspidi kõigile abivajajatele verd, kutsume kõiki noori ja vanu annetama.

EGEA-Tartu soovib tänada toetajaid, kes olid suureks abiks ürituse läbiviimisel: Aparaat, DuNord, FARMI, Illegaard, Kadarbiku, Largo, Lummus Foods desserthummused, Marjamaa talu, Marta pagar, Nurme Natural Skincare, Safecracker põgenemistuba, Salvest ja Valio!

Geograafia 100 juubelikonverents ja -pidu

Tekst: Kristo Kask
Pildid: Andres Tennus ja Janar Lind

7. detsembril 2019 oli Tartu Ülikooli geograafia osakonnas tähtis pidupäev. Möödus sada aastat hetkest, mil Tartu Ülikoolis rajati geograafia kabinet, eesotsas ei keegi muu kui J. G. Granö. Päeva esimeses pooles peeti maha juubelikonverents Vanemuise 46 ringauditooriumis.

Juubelikonverentsil tervitasid geograafe rektor Toomas Asser ja instituudi juhataja Leho Ainsaar. Ettekandeid pidasid osakonna audoktorid, professorid ja vilistlased. Peale ettekandeid oli aeg maha pidada väike kohvipaus, et energiat koguda, vanu tuttavaid teretada ning niisama muljeid vahetada. Samuti oli juubelikonverentsi jaoks tehtud eritellimused – kohapeal oli võimalik osta Geograafia 100 erisärke ja palju muid meeneid. Energia kogutud ja vestlused peetud, järgnesid tutvustavad ettekanded geograafia õppetoolide juhtidelt, kelleks olid Tõnu Oja, Tiit Tammaru ja Ülo Mander. Lisaks meenetele tutvustas Taavi Pae ka vastvalminud Eesti Rahvusatlast, mida samuti oli võimalik sealsamas soetada. Konverentsi võttis kokku Ülo Mander, kes muuhulgas rääkis tänasest murettekitavast teadusrahastusest Eestis ning mõtiskledes geograafia tuleviku üle, soovides jõukat järgmist sadat aastat.

Sellega polnud aga päev lõppenud – õhtul algusega kell 19.00 toimus Eesti Rahva Muuseumis pidu. See toimus koos iga-aastase traditsioonilise Valge Repsi üritusega, milles raames esimese aasta geograafid kandsid ette näidendi ning seejärel õnnistati nad geograafideks. Õnnistamine nägi välja nii, et rebased said osakonna juhatajalt Ülo Manderilt hellalt gloobusega vastu pead. Lisaks geograafia 100ndale juubelile pidas oma 30ndat sünnipäeva ka EGEA-Tartu, pannes välja uusima Teetähiste ajakirja numbri. Peol pakuti ka Pühaste Pruulikoja käsitööõlut Geograafia 100 erimärgistusega. Mingil hetkel oli kohal pea 500 inimest, mida oli oodatust tunduvalt rohkem. Inimesi oli tulnud kõikjalt üle Eesti. Edasist õhtut sisustas ansambel Justament, kelle saatel tantsiti palju ning õhtu kulmineerus paljudele ootamatu muusikalise etteastega professor Ülo Manderi poolt. Pidu lõppes ERM-is kella 01.00 paiku, seejärel liiguti Sisevete Saatkonda, et seal hommikutundideni tantsu edasi vihtuda.

Kõige lahedam koolitund?

Kas Sina oled juba kuulnud või osa saanud Lahedast geograafiatunnist?

2013. aastal alguse saanud idee on tänaseks märgatavalt arenenud ja kasvanud on nii meie enda oskused kui ka pakutavate teematundide valik. Aasta aastalt oleme me jõudnud aina enamate õpilasteni ja koolide ind meid külla kutsuda kasvab. Tunnid tutvustavad geograafia erinevaid harusid ja rakendusvaldkondi ning pakuvad mitmekülgset vaheldust tavalisele koolitunnile. Iga teematunni osaks on praktiline ülesanne. Sel hooajal läbiviidud tundides said õpilased koostada programmis QGIS teemakaarti, panna end Tartu linnaplaneerijate kingadesse, otsida nutitelefoni GPS-rakenduse abil miini ja kadunud marjulist, tutvuda atmosfääri mõõtevahenditega loodusgeograafia teematunnis ja planeerida isiklikku nutiseadet ja asukohapõhiseid rakendusi kasutades minipuhkuse Eestis. Lisandusid virtuaalreaalsuse ja 3D-modelleerimise teematunnid, mis osutusid väga populaarseks.

Nelja kuu jooksul, septembrist detsembrini külastasid tudengid kokku 36 kooli ning osalesime kahel huvipäeval. Kokku jõudis Lahe geograafiatund lausa 2487 õpilaseni, mis on rekordiline tulemus.

2019. aastal külastatud koolid. Google Maps

Suur aitäh kõikidele koolidele, kes meid toredasti vastu võtsid! Samuti tahame tänada geograafia osakonda, kes oli kogu projekti vältel meile toeks.

Kniks ja kummardus:
Hanna-Ingrid, Sigrid, Ago, Elina Maarja, Marie Johanna, Kristo, Karoliina, Laura, Margarita, Martin, Merli, Triin, Mart, Liza, Maria ja Mariia!

Ühisfoto geograafia 100. aastapäeva peolt. Autor: Janar Lind.

Tore mälestus Hanna-Ingridilt:

Koolitundide andmise juures on suur rõõm sellest, kui lapsed ise on rõõmsad ja tunnis aktiivsed. Rakke koolis juhtus nii, et söögivahetunnil sõime koos väiksemate lastega, kellele me tundi ei andnud. Kogu aja, mil sööklas sõime, vaatas üks pisike poiss kaht külalist ning õpetajad pidid talle meelde tuletama, et ta ikka sööks ka. Kui hakkasime sööklast ära minema, lippas poiss meile ust lahti hoidma. Olin väga üllatunud, ütlesin muidugi aitäh, kuid sattusin uuesti segadusse, sest hetkeks jäi mulle mulje, et poiss püüab veel meie eest läbi lipsata ja ise uksest välja minna. Kuid ei! Hoolimata sellest, et olin pea poole pikem ja täiesti võõras külaline, tuli ta ja kallistas mind! See oli ütlemata soe tunne. Ma ei tea, miks ta nii tegi, aga mulle jäi sellest mälestus kui väikese kooli imetoredast õhkkonnast ja suurest tänust.

Ühe õpilase tagasiside pärast tunni lõppu.

Projekti tegid võimalikuks Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeerium.

Newbie Weekend 2019 Sürgaveres

EGEA-Tartu 30. sünnipäev sai hiljuti täiendust veel ühe rahvusvahelise ürituse, Newbie Weekendi, näol. 29.11-01.12 võõrustasime Sürgaveres 21 EGEA noorliiget Soomest, Venemaalt, Hollandist, Saksamaalt ja, üllatus-üllatus, Tartust. Noored olid nad nii vanuse – noorimad olid 19-aastased – kui ka EGEAs oldud aja poolest – kaks kuud. Kolmepäevane laager tutvustas neile EGEA struktuuri, olemust ja eneseteostuse võimalusi. „Suurest“ juhatusest (Board of EGEA) oli esindatud 2/5 ehk Merli ja Ksenia ning Regional Team oli kohal täies koosseisus (Daria, Sigrid ja Marie). Viimane pidas maha mitmetunnise produktiivse, kuid väga maitsva ja mõnusa koosoleku Sürgavere noortekeskuse kott-toolidel.

Kolm väga sisukat päeva jäävad kindlasti osalejatele kauaks meelde – oli see ju enamikele nende esimene rahvusvaheline üritus. Weekendi esimene päev oli pühendatud teadusele ning EGEA struktuuri ja Eesti kultuuri tutvustamisele. Külastasime Riigi Ilmateenistuse Sürgavere radarit, mis ainulaadne nii Põhja- kui Baltimaades ning kuhu iga päev sisse ei saa. Ekskursiooni tegi meile Tanel Voormansik Keskkonnaagentuurist. Õhtu jätkus siseruumides, kus noored said küllap rohkem aimu, mis elukas see EGEA on, millega nad valdavalt alles paar kuud tuttavad. Helkurite jagamine kuulutas Eesti õhtu algust. Tantsisime pärimustantse, mängisime Kahooti ja näitasime liigutavaid kaadreid laulu- ja tantsupeost. Otse loomulikult mainisime ka Ott Tänakut ja Tommy Cashi kui Eesti mitteametlikke suursaadikuid maailmas. Õhtu jooksul sai mekkida käsitööõlut Hopsteri ja Käbliku pruulikojast ning krõbistada komme-kartulivahvleid. Julgemad külastasid lausa kahe kerisega varustatud sauna.

Kui novembri eelviimane päev tervitas osalejaid mõõduka vihma ja pilvealuse taevaga, siis järgmine hommik oli karge, selge ja lumine. Suurepärane ilm Viljandi ekskursiooniks. Kavalate tudengitena kasutasime tasuta bussiliikluse hüvesid ja mahutasime kõik osalejad väiksesse maakonnaliini. Viljandis tutvustasime weekendlastele lauluväljakut, lossimägesid, vanalinna ja tegime hulga grupipilte. Vabam ekskursioonigraafik lubas heita pikemaid vaateid järvele ja klõpsida jõuluhõngulisi Instagrami pilte iga mõeldava nurga alt. Vaieldamatult võitis osalejate südamed aga soe kohvik, kus lausa poolteist tundi külma eest paos oldi.

Päike oli juba loojumas, kuid päev polnud sellega veel lõppenud. Osalejaid ootas ees sisukas soft-skills-treening, kus õpiti aktiivseks kodanikuks olemise viise. Treeneriks oli Silver Sten Kruus AIESECist. Pärast suurepärast õhtusööki (tegelikult olid kõik Sürgavere kooli koka Eha tehtud toidud oi-va-li-sed) algas mini Cultural Fair, kus osalejad laotasid laudadele head-paremat enda kodumaalt. Kõlas traditsiooniline EGEA muusika, kuid sekka ka gastronoomilisi saavutusi mujalt Euroopast. Selgi õhtul oli võimalus sauna minna, mida peaaegu kõik ärksamad ka tegid. Võib lausa öelda, et tegemist oli saunamaratoniga, kus enese jahutamiseks värskes lumes ingleid tehti.

Rahvusülikooli sajandal aastapäeval viis buss noored EGEAlased Tartusse. Pidurüüs Taaralinnas rännati Vanemuise õppehoonest üle Toomemäe tollal veel avamisärevuses Raekoja platsi jõuluturule. Kehakinnituseks läksime Gaudeamuse kohvikusse lõunat sööma. Pärastlõunal tegime väikese tutvustuse geograafia osakonnast ning juba oligi külalistel aeg rongi-bussi peale minna. Suulise tagasiside põhjal jäid kõik Newbie Weekendiga rahule. Ka korraldajatel on hea meel, et ettevõtmine vahepealsete keerukuste kiuste korda läks ja suutsime pakkuda elamusi nii endale kui tulijatele. Siinkohal tahaks juba ei-tea-mitmendat korda tänada kokk Eha, kelle hõrgud toidud viisid keele alla nii veganil, „gluteenikul“ kui omnivooril. Ja muidugi Sürgavere spordihoone-hosteli omanikku Arnet, kes usaldas meid nii palju, et saime kogu kompleksi enda käsutusse ning kellele ükski meie soov teostamatu polnud.

Põhja- ja Baltibaade Newbie Weekendi korraldusmeeskonda kuulusid Sigrid Paavle, Marie Johanna Univer, Kreete Kakk, Maria Kolk ja Maria Bochkova.

Kliimamuutus ja ühiskondlik kollaps

Ent meie ülesanne ei ole mitte valitseda kõiki maailma hoovusi, vaid muuta paremaks neid aastaid, kuhu meid on pandud, juurida välja kurja neil põldudel, mida meie tunneme, et meie järeltulijad võiksid harida puhast maad. Milline ilm neil tuleb, see pole meie määrata.

Niimoodi on lausunud üks kirjandusliku maailma suurimaid suunamudijaid – Gandalf – kihutades oma sõnadega inimesi, haldjaid, kääbikuid (ja ka ühte päkapikku) astuma võitlusesse Sauroni lõputu armeega. Gandalfi looja, J. R. R. Tolkien on orke kirjeldanud kui juhmivõitu ja põhimõteteta tegelasi, kes omasid sellegipoolest üsna head taipu hävingut külvavate masinate valmistamisel. Nende eesmärk oli ehitada üles uus maailm. Rauast maailm, kus tehnika abiga saaksid orgid elada edasi oma elu. Oma masinatega juurisid nad üles metsi, suunasid ümber jõgesid ning purustasid külasid.

Õnneks nad peatati. Ei taha mõeldagi, milline kohutav saatus tabanuks Keskmaad, kui sõrmus oleks jäänud hävitamata. Aga ma vaatan aknast välja ja mõtlen sellele ikkagi. Ümberringi on kandilised majad, ringivuravad autod ja asfaldist tänavad. Valus meeldetuletust sellest, et siinses maailmas Frodot ei ole. Ma pööran pilgu tagasi oma arvutile. Sellest väljaulatuv juhe kaob seina, kuid sellega asi ei lõpe – kusagil lõputute kaablite taga on hiiglaslikud põlevkiviahjud. Ja ma mõtlen sellest, et mind ei saakski Frodo vist päästa. Pärast sõrmuse hävitamist tapeti kõik orgid ju maha…

Orkide kujunemislugu ei jõudnud Tolkien oma eluajal lõplikult välja mõelda, kuid enim leiab ta raamatutes kajastust variant, et tegu on põlvkondadeks maa alla vangistatud haldjatega, keda piinati, ristati korrumpeerunud inimestega ja lõpuks jälle maailma laiali lasti. Nad olid tülgastavad; mõnitus haldjatele, kelle soost nad tehti. Raamatutes ei jäetud orkidele võimalust ennast rehabiliteerida. Siin, päris maailmas, on see võimalus olemas. Ja olgugi, et igapäevaolmes on tõeliselt keeruline viia jutukest sissejuhatav Gandalfi üleskutse reaalsetesse tegudesse, on palju neid, kes seda proovivad ja ilmselt rohkemgi neid, kes seda teha tahaks, aga ei tea, et kuidas.

16. septembril korraldasime tudengipäevadel raames aruteluõhtu teemal „Kliimamuutus ja ühiskondlik kollaps“. Oma arvamusi olid kutsutud jagama Eestimaa Looduse fondi kliimaekspert Piret Väinsalu, Tartu Ülikooli klimatoloog Mait Sepp ja Madis Vasser, kes lisaks Eesti Rohelise Liikumise juhatuses olemisele on aktiivne Deep Adaptionis, Deep Green Resistance’is ja Exctinction Rebellionis. Kaasamõtlejaid oli kogunenud ligi 50. Kuigi fookuses olnud probleem on oma olemuses globaalne, on selle tähendus, ma usun, meie kõigi jaoks isiklik. Mõttevahetus keerles ümber hirmu, et see „ilus mull“, milles me praegu elame, läheb ühel hetkel katki ja lootus, et keskkonnakriis lahendub kuidagi põhimõtteliselt iseenesest, jääbki üksnes lootuseks. Mida sel juhul ette võtta? Mis meid täpsemalt tabab? Kuidas ära hoida kõige hullemat?

Üsna aruetlu alguses võttis Mait Sepp oma mõtteavalduse kokku sõnadega, et kliimamuutustega tegelemises on kliima ise justkui pakend. Pakend, millesse on sisse pakitud see, millega me oleme aastasadu tegelenud – kuidas me üldse ellu jääme ja oma ressursse jaotame. Nii on Pariisi kliimaleppe peamiseks sisuks vaesusega võitlemine, ressursside ebavõrdse jaotmusega tegelemine ja kliima on sealjuures üksnes mõõdik. Kusjuures selline mõõdik, millega manipuleerides on justkui jätkusuutlikusele rõhudes võimalik inimeste tarbimiskäitumisega manipuleerida.

„Ja ma alati loodan, et ma eksin kõiges… Elu läheb täiesti suvaliselt edasi, kõik on kõige parimas korras; kuskilt metsast jooksevad kõik kadunud liigid välja, keda me arvasime olevat välja surnud, aga tegelikult ei ole. See oleks väga vahva.” Madis Vasser

Maailma lõppu (mistahes kujul) on ennustatud, kardetud ja kuulutatud aastatuhandeid. Selles pole midagi uut. Ja maailmad – kultuurid, ühiskonnad, tsivilisatsioonid – on varemgi ökokatastroofide tagajärjel kokku varisenud. Sumerid, Antiik-Rooma, maiad – nimekiri võiks jätkuda lõputult. Stsenaarium on äravahetamiseni sarnane käimasolevaga – juhtiv klass kurnab välja ennast ümbritseva keskkonna vastutustundetult tarbides, kasvades ja loodust tasakaalust välja ajades – seda küll mõnevõrra lokaalsemalt ja väiksemas ulatuses kui nii, nagu momendil toimumas on. Praeguste sündmuste keerises tähelepanuväärseim uudne asi minu jaoks on hoopis see, et Mina Ise olen selle keskel. Mina saan olla põhjus. Mina saan tundma tagajärgi.

Hoolimata sellest, ma ei taha vastutada.

Süüdistada on kerge. Ma võin leida vigu nii iseendas kui kõigis teistes, aga ma ei näe selles märgatavat kasutegurit. Ma lihtsalt ei usu seda, et kui ma annan mõnele pahale suurtöösturile, riigijuhile või kasvõi oma sõbrale mõista, et ta on jobu (isegi kui ma teen seda väga viisakalt), siis see kutsub temas esile soovi muutuda.

„See, mida kliimamuutus hakkab tegema – ta hakkab meid kõige rohkem ahistama sealt, kus on juba praegu kitsas.” Mait Sepp

Ma võin vaadata inimestest kaugemale ja öelda, et vigane on süsteem ja et meie peame muutuma koos sellega. Seda on kergem omaks võtta, kuid arenguks tuleb muuta tõekspidamisi kogu ühiskonnas, mis on sellevõrra raskem. Ei piisa üksnes tugevast katalüsaatorist – on vaja veel midagi, mis takistaks meid, inimesi, taas tarbimistornaadosse lõksu jäämast. Kuigi lahendusi on väljapakutud mitmeid, on neil kõigil puudusi. Neist suurim, minu hinnangul, aga see, et need ei meeldi meile eriti.

Aruteluõhtul käis läbi iirlasest keskkonnaaktivisti, Paul Kingsnorthi nimi, kes, olles pettunud üha jätkuvast tegevusetusest, mida riigid keskkonnaprobleemide lahendamisel viljelevad, pakkus päästeteena välja loodusreligiooni. Oma idees pole see meile võõras, eluviis kui selline sarnaneb eestlaste maausuga. Kui igal puul oleks oma hing ning me näeksime temas elusolendit, oleks metsandus ning metsa raiumine sellisel kujul olemata. Meie väärtushinnanguid juhiks religioon, milles puud ja mets on püha, mistõttu sellega majanduslik kauplemine oleks tabu. Igaüks võtaks metsalt vaid nii palju, kui tal enda tarbeks vaja on, olles looduses loodusega koos.

Nüüd sekkub väike kuradike mu õlal ja sosistab mulle kõrva: „Kuule, mingi puukallistaja oled või…?“

Ei, ta pole üksi. Rohelised liikumised pole nii Eestis kui välismaal sagedasti just aukohal. Jah, on neid, kelle huvides on keskkonnaaktivistide kohta laimu levitada, aga tihti teevad vigu ka aktivistid ise. Nemadki on kõigest inimesed.

„Tänaseks tunnen ma päris suurt hirmu selles osas, et mis minust saab. Ma mõtlen, et ma teen seda, mida ma teen, sellepärast, et kui ma seda ei tee, siis võib-olla ei saagi ma varsti siin enam üldse elada.” Piret Väinsalu

Rohelisi liikumisi on palju. On neid, kes annavad meile nõu oma tarbimiskäitumise vähendamiseks. Mõned teised seisavad vastu keskkonnavaenulikele poliitilistele otsustele, üritades planeeti päästa niimoodi. Neile vastandub näiteks Deep Adaptation, kelle hinnangul ei olegi võimalik praegust ühiskonda päästa, kuid võimalik on leevendada kollapsile järgnevaid tagajärgi, alustades vastuse leidmisega neljale küsimusele:

Mida me tahame oma praegusest elukorrast tingimata alles jätta? Millest me saame kindlasti loobuda? Milliseid lahendusi saaks me üle võtta minevikust? Mille ja kellega oleme me valmis tegema rahu?

Minul pole neile küsimustele vastuseid. Siiski, ma usun, et kui mul oleks, siis on palju neid, kes neist kinni võtaks. Veel kümme aastat tagasi oleks taolisi sõnavõtjaid peetud järjekordseteks kliimahulludeks (ja kindlasti on neid, kes teevad seda ka praegu, võib-olla ka õigustatult), aga üha kasvavale rahvahulgale, vaieldamatult, kõlab taolistest probleemidest rääkimine ja nendega tegelemine peaaegu nagu normaalse asjana.

„Praegu saame me veel valida, millest me loobume. Aga kui me kaua veel venitame, siis ühel hetkel… Näed, see nüüd läks. Keskkütet enam pole. Panen jope selga ja hakkan mõtlema, et mis nüüd järgmisena läheb. Praegu veel on valik.” Madis Vasser

Paul Kingsnorth on kirjutanud, et on okei olla segaduses; on okei olla väike; on okei mitte teada, mida teha tuleb; ainuke asi, mis pole okei, on probleemist kõrvale pöörata. Sellest ei õhku Gandalfi sõnadele omast enesekindlust. Ka meie ülesanne on mõnevõrra teistsugune – meil pole tarvis mitte orke nottida, vaid nendena elama õppida. Sealjuures hakkab silma ka üks helgem tuluke. Piret Väinsalu tõi välja, et lugedes näiteks raamatuid on näha, et põhiteemad, millega inimesed tegelevad – millest nad mõtlevad ja räägivad – on alati olnud samad, sõltumatult neid ümbritsevast keskkonnast.

Kollaps võib tulla, kuid ei pruugi. Tähtis on siinkohal see, et kõik, kes siiski usuvad, et praegusel viisil jätkates me üksnes suurendame oma väljakutseid tulevikus, käituksid vastavalt. Võib-olla tähendab see minemist mõnele kliimastreigile. Võib-olla tutvumist keskkonnakaitseorganisatsiooniga. Võib-olla midagi kolmandat. Kindlasti leiaks ma ise ja ka paljud teised sellele mitmeid vastuväiteid, et miks see ikkagi tobe ja mõttetu on, aga kas poleks kunagi tulevikus veel totram mõelda: “Näe! Mul oli ikkagi õigus. Kahju, et ma mitte midagi selle vastu ette ei võtnud…”

Me täname Maitu, Madist ja Piretit põneva arutelu eest ja kõiki teisi kaasa mõtlemast!

*Sissejuhatav tsitaat pärineb Ene Aru tõlkest raamatule “Sõrmuste isand. Kuninga tagasitulek”.

 

Autor: Ago Tominga