Kliimamuutus ja ühiskondlik kollaps

Ent meie ülesanne ei ole mitte valitseda kõiki maailma hoovusi, vaid muuta paremaks neid aastaid, kuhu meid on pandud, juurida välja kurja neil põldudel, mida meie tunneme, et meie järeltulijad võiksid harida puhast maad. Milline ilm neil tuleb, see pole meie määrata.

Niimoodi on lausunud üks kirjandusliku maailma suurimaid suunamudijaid – Gandalf – kihutades oma sõnadega inimesi, haldjaid, kääbikuid (ja ka ühte päkapikku) astuma võitlusesse Sauroni lõputu armeega. Gandalfi looja, J. R. R. Tolkien on orke kirjeldanud kui juhmivõitu ja põhimõteteta tegelasi, kes omasid sellegipoolest üsna head taipu hävingut külvavate masinate valmistamisel. Nende eesmärk oli ehitada üles uus maailm. Rauast maailm, kus tehnika abiga saaksid orgid elada edasi oma elu. Oma masinatega juurisid nad üles metsi, suunasid ümber jõgesid ning purustasid külasid.

Õnneks nad peatati. Ei taha mõeldagi, milline kohutav saatus tabanuks Keskmaad, kui sõrmus oleks jäänud hävitamata. Aga ma vaatan aknast välja ja mõtlen sellele ikkagi. Ümberringi on kandilised majad, ringivuravad autod ja asfaldist tänavad. Valus meeldetuletust sellest, et siinses maailmas Frodot ei ole. Ma pööran pilgu tagasi oma arvutile. Sellest väljaulatuv juhe kaob seina, kuid sellega asi ei lõpe – kusagil lõputute kaablite taga on hiiglaslikud põlevkiviahjud. Ja ma mõtlen sellest, et mind ei saakski Frodo vist päästa. Pärast sõrmuse hävitamist tapeti kõik orgid ju maha…

Orkide kujunemislugu ei jõudnud Tolkien oma eluajal lõplikult välja mõelda, kuid enim leiab ta raamatutes kajastust variant, et tegu on põlvkondadeks maa alla vangistatud haldjatega, keda piinati, ristati korrumpeerunud inimestega ja lõpuks jälle maailma laiali lasti. Nad olid tülgastavad; mõnitus haldjatele, kelle soost nad tehti. Raamatutes ei jäetud orkidele võimalust ennast rehabiliteerida. Siin, päris maailmas, on see võimalus olemas. Ja olgugi, et igapäevaolmes on tõeliselt keeruline viia jutukest sissejuhatav Gandalfi üleskutse reaalsetesse tegudesse, on palju neid, kes seda proovivad ja ilmselt rohkemgi neid, kes seda teha tahaks, aga ei tea, et kuidas.

16. septembril korraldasime tudengipäevadel raames aruteluõhtu teemal „Kliimamuutus ja ühiskondlik kollaps“. Oma arvamusi olid kutsutud jagama Eestimaa Looduse fondi kliimaekspert Piret Väinsalu, Tartu Ülikooli klimatoloog Mait Sepp ja Madis Vasser, kes lisaks Eesti Rohelise Liikumise juhatuses olemisele on aktiivne Deep Adaptionis, Deep Green Resistance’is ja Exctinction Rebellionis. Kaasamõtlejaid oli kogunenud ligi 50. Kuigi fookuses olnud probleem on oma olemuses globaalne, on selle tähendus, ma usun, meie kõigi jaoks isiklik. Mõttevahetus keerles ümber hirmu, et see „ilus mull“, milles me praegu elame, läheb ühel hetkel katki ja lootus, et keskkonnakriis lahendub kuidagi põhimõtteliselt iseenesest, jääbki üksnes lootuseks. Mida sel juhul ette võtta? Mis meid täpsemalt tabab? Kuidas ära hoida kõige hullemat?

Üsna aruetlu alguses võttis Mait Sepp oma mõtteavalduse kokku sõnadega, et kliimamuutustega tegelemises on kliima ise justkui pakend. Pakend, millesse on sisse pakitud see, millega me oleme aastasadu tegelenud – kuidas me üldse ellu jääme ja oma ressursse jaotame. Nii on Pariisi kliimaleppe peamiseks sisuks vaesusega võitlemine, ressursside ebavõrdse jaotmusega tegelemine ja kliima on sealjuures üksnes mõõdik. Kusjuures selline mõõdik, millega manipuleerides on justkui jätkusuutlikusele rõhudes võimalik inimeste tarbimiskäitumisega manipuleerida.

„Ja ma alati loodan, et ma eksin kõiges… Elu läheb täiesti suvaliselt edasi, kõik on kõige parimas korras; kuskilt metsast jooksevad kõik kadunud liigid välja, keda me arvasime olevat välja surnud, aga tegelikult ei ole. See oleks väga vahva.” Madis Vasser

Maailma lõppu (mistahes kujul) on ennustatud, kardetud ja kuulutatud aastatuhandeid. Selles pole midagi uut. Ja maailmad – kultuurid, ühiskonnad, tsivilisatsioonid – on varemgi ökokatastroofide tagajärjel kokku varisenud. Sumerid, Antiik-Rooma, maiad – nimekiri võiks jätkuda lõputult. Stsenaarium on äravahetamiseni sarnane käimasolevaga – juhtiv klass kurnab välja ennast ümbritseva keskkonna vastutustundetult tarbides, kasvades ja loodust tasakaalust välja ajades – seda küll mõnevõrra lokaalsemalt ja väiksemas ulatuses kui nii, nagu momendil toimumas on. Praeguste sündmuste keerises tähelepanuväärseim uudne asi minu jaoks on hoopis see, et Mina Ise olen selle keskel. Mina saan olla põhjus. Mina saan tundma tagajärgi.

Hoolimata sellest, ma ei taha vastutada.

Süüdistada on kerge. Ma võin leida vigu nii iseendas kui kõigis teistes, aga ma ei näe selles märgatavat kasutegurit. Ma lihtsalt ei usu seda, et kui ma annan mõnele pahale suurtöösturile, riigijuhile või kasvõi oma sõbrale mõista, et ta on jobu (isegi kui ma teen seda väga viisakalt), siis see kutsub temas esile soovi muutuda.

„See, mida kliimamuutus hakkab tegema – ta hakkab meid kõige rohkem ahistama sealt, kus on juba praegu kitsas.” Mait Sepp

Ma võin vaadata inimestest kaugemale ja öelda, et vigane on süsteem ja et meie peame muutuma koos sellega. Seda on kergem omaks võtta, kuid arenguks tuleb muuta tõekspidamisi kogu ühiskonnas, mis on sellevõrra raskem. Ei piisa üksnes tugevast katalüsaatorist – on vaja veel midagi, mis takistaks meid, inimesi, taas tarbimistornaadosse lõksu jäämast. Kuigi lahendusi on väljapakutud mitmeid, on neil kõigil puudusi. Neist suurim, minu hinnangul, aga see, et need ei meeldi meile eriti.

Aruteluõhtul käis läbi iirlasest keskkonnaaktivisti, Paul Kingsnorthi nimi, kes, olles pettunud üha jätkuvast tegevusetusest, mida riigid keskkonnaprobleemide lahendamisel viljelevad, pakkus päästeteena välja loodusreligiooni. Oma idees pole see meile võõras, eluviis kui selline sarnaneb eestlaste maausuga. Kui igal puul oleks oma hing ning me näeksime temas elusolendit, oleks metsandus ning metsa raiumine sellisel kujul olemata. Meie väärtushinnanguid juhiks religioon, milles puud ja mets on püha, mistõttu sellega majanduslik kauplemine oleks tabu. Igaüks võtaks metsalt vaid nii palju, kui tal enda tarbeks vaja on, olles looduses loodusega koos.

Nüüd sekkub väike kuradike mu õlal ja sosistab mulle kõrva: „Kuule, mingi puukallistaja oled või…?“

Ei, ta pole üksi. Rohelised liikumised pole nii Eestis kui välismaal sagedasti just aukohal. Jah, on neid, kelle huvides on keskkonnaaktivistide kohta laimu levitada, aga tihti teevad vigu ka aktivistid ise. Nemadki on kõigest inimesed.

„Tänaseks tunnen ma päris suurt hirmu selles osas, et mis minust saab. Ma mõtlen, et ma teen seda, mida ma teen, sellepärast, et kui ma seda ei tee, siis võib-olla ei saagi ma varsti siin enam üldse elada.” Piret Väinsalu

Rohelisi liikumisi on palju. On neid, kes annavad meile nõu oma tarbimiskäitumise vähendamiseks. Mõned teised seisavad vastu keskkonnavaenulikele poliitilistele otsustele, üritades planeeti päästa niimoodi. Neile vastandub näiteks Deep Adaptation, kelle hinnangul ei olegi võimalik praegust ühiskonda päästa, kuid võimalik on leevendada kollapsile järgnevaid tagajärgi, alustades vastuse leidmisega neljale küsimusele:

Mida me tahame oma praegusest elukorrast tingimata alles jätta? Millest me saame kindlasti loobuda? Milliseid lahendusi saaks me üle võtta minevikust? Mille ja kellega oleme me valmis tegema rahu?

Minul pole neile küsimustele vastuseid. Siiski, ma usun, et kui mul oleks, siis on palju neid, kes neist kinni võtaks. Veel kümme aastat tagasi oleks taolisi sõnavõtjaid peetud järjekordseteks kliimahulludeks (ja kindlasti on neid, kes teevad seda ka praegu, võib-olla ka õigustatult), aga üha kasvavale rahvahulgale, vaieldamatult, kõlab taolistest probleemidest rääkimine ja nendega tegelemine peaaegu nagu normaalse asjana.

„Praegu saame me veel valida, millest me loobume. Aga kui me kaua veel venitame, siis ühel hetkel… Näed, see nüüd läks. Keskkütet enam pole. Panen jope selga ja hakkan mõtlema, et mis nüüd järgmisena läheb. Praegu veel on valik.” Madis Vasser

Paul Kingsnorth on kirjutanud, et on okei olla segaduses; on okei olla väike; on okei mitte teada, mida teha tuleb; ainuke asi, mis pole okei, on probleemist kõrvale pöörata. Sellest ei õhku Gandalfi sõnadele omast enesekindlust. Ka meie ülesanne on mõnevõrra teistsugune – meil pole tarvis mitte orke nottida, vaid nendena elama õppida. Sealjuures hakkab silma ka üks helgem tuluke. Piret Väinsalu tõi välja, et lugedes näiteks raamatuid on näha, et põhiteemad, millega inimesed tegelevad – millest nad mõtlevad ja räägivad – on alati olnud samad, sõltumatult neid ümbritsevast keskkonnast.

Kollaps võib tulla, kuid ei pruugi. Tähtis on siinkohal see, et kõik, kes siiski usuvad, et praegusel viisil jätkates me üksnes suurendame oma väljakutseid tulevikus, käituksid vastavalt. Võib-olla tähendab see minemist mõnele kliimastreigile. Võib-olla tutvumist keskkonnakaitseorganisatsiooniga. Võib-olla midagi kolmandat. Kindlasti leiaks ma ise ja ka paljud teised sellele mitmeid vastuväiteid, et miks see ikkagi tobe ja mõttetu on, aga kas poleks kunagi tulevikus veel totram mõelda: “Näe! Mul oli ikkagi õigus. Kahju, et ma mitte midagi selle vastu ette ei võtnud…”

Me täname Maitu, Madist ja Piretit põneva arutelu eest ja kõiki teisi kaasa mõtlemast!

*Sissejuhatav tsitaat pärineb Ene Aru tõlkest raamatule “Sõrmuste isand. Kuninga tagasitulek”.

 

Autor: Ago Tominga

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga