Geograaf innustab ja motiveerib – Gerda Moor

Selleaastasele geograafianädalale paneb punkti intervjuu geograafiavilistlase Gerdaga, kes õppis meie armsas geograafiaosakonnas aastatel 2009-2013. Lisaks sellele, et Gerda innustab koolis õpetajana noori potentsiaalseid geograafe, on ta andnud olulise panuse ka EGEA-Tartu edendamisse. Loe, kuidas Gerda geograafiani jõudis, tema ülikooliaegsetest mälestustest ning sellest, miks tasub geograafiat õppida 🙂

 

Kuidas leidsid pärast gümnaasiumit tee geograafia juurde? Mis sind tõmbas?

Arvatavasti sain esimese geograafiapisiku sisse tänu oma kasuisale, kes kinkis mulle 8-aastaselt oma gloobuse. Mäletan, et sain lisaks veel suure teatmeteose erinevate riikide kohta, mida põhjalikult uurisin. Mul oli ülesanne iga nädal üles otsida mõni uus vähem tuntud riik ja pidin siis selle kasuisale gloobusel ette näitama. Lisaks käisime ka väga palju Euroopas reisimas, mis hoidis huvi üleval erinevate rahvuste ja riikide vastu.

Geograafia kui aine meeldis mulle koolis alati, kuid suurem huvi tekkis just gümnaasiumis. Meil oli väga hea geograafiaõpetaja, õpetaja Seljama. Tema tunnid olid põnevad, kuid samas rasked. Hea hinde saamiseks pidi kõvasti pingutama ja niisama looderdamist ta ei sallinud. Tema otsekohest loomust ja õpetamisviisi mäletavad arvatavasti kõik tema õpilased. Ülikooli astudes tahtsin lisaks geograafiale tegelikult ka saksa keelt õppima minna, kuid vastav eksam puudus, sest olin koolis õppinud vene keelt. Seega sai valituks geograafia ning pärast esimest semestrit olin kindel, et tegin õige otsuse.

Kellena oled töötanud? Mis uksi on sinu jaoks geograafia avanud?

Ülikooli ajal töötasin peamiselt suviti erinevatel hooajalistel töökohtadel. Esimene tõsisem töö oli ja on õpetajana. Algselt pidingi hakkama õpetama geograafiat saksa keeles. Kuid praeguseks olen siiski 3 aastat töötanud saksa keele ja loodusõpetuse õpetajana. Hetkel keskendun valdavalt saksa keele õpetamisele, kuid võimalik, et tulevikus jõuan tagasi ka geograafia juurde.

Kuigi olen geograafia erialast hetkel natukene kaugemaks jäänud, tunnen, et tänu geograafia õpingutele on minu maailmapilt palju laiem, kui oleksin lihtsalt keeleteadust ülikooli ajal õppima läinud. Lisaks on mul ka tuleviku suhtes suurem kindlus teades, et olen kaks eriala omandanud.

Tänu geograafia õpingutele sain käia väga palju reisimas ning olla ka vahetusõpilane Saksamaal. Olen kohanud väga palju inimesi läbi EGEA ürituste, mis on viinud mind mu praeguse ametini – saksa keele ja geograafia õpetaja. Kuigi magistris keskendusin rohkem oma keele arendamisele, poleks ma selleni ilma geograafiata arvatavasti jõudnud.

Mis on sinu kõige eredam mälestus ülikooliajast? (mõni põnev või naljakas juhtum vms)

Mõtlesin sellele pikalt ja raske on tuua välja ühte eredat mälestust, sest terve ülikooliaeg oli eredaid mälestusi täis. Arvatavasti kõige eredamad hetked on seotud erinevate praksidega. Näiteks mäletan väga hästi, kuidas pidin paduvihmaga topograafia praksis mõõtepostiga seisma kuskil kraavi äärel ise poolenisti põõsas. Liigutada muidugi ei tohtinud, mis siis, et külmast värisesid ja tasakaal ääre peal kadumas oli. Äge mälestus on ka Mustast Repsist, kui ise rebane olin. Meid viidi mustade kilekottidega kinni kaetud bussis kuskile pärapõrgusse. Kamandati bussist maha ja viidi pimedas võssa. Vahepeal tundus, et ka meie teejuhid olid eksinud, kuid tol hetkel tundus see pigem naljakas kui ohtlik. Õnneks jõudsime siiski lõpuks kuskile põllule ja ka suurele maanteele välja.

Mis on kõige toredam geograafide traditsioon?

Minu arvates on kõik geograafide traditsioonid toredad. Geograafia on üks väheseid erialasid, kus traditsioonid on nii kaua säilinud. Minu lemmikud on olnud Pannkoogiläbu ja ka Valge Reps, kuhu proovin jõuda iga aasta.

Milline geograafia suundadest on sulle kõige südamelähedasem? (loodusgeograafia/inimgeograafia/geoinformaatika)

Kõige südamelähedasem on mulle inimgeograafia, sest inimeste mõju meid ümbritsevale maailmale on mulle alati meeldinud ja huvi pakkunud. Samas meeldisid mulle ülikooli ajal ka loodusgeograafia praksid, sest lisaks pratilistele oskustele õppisin nende käigus paremini tundma nii oma õppejõude kui ka kursakaaslasi. Lisaks tekkis seal palju olukordi, kus pidin oma mugavustsoonist välja tulema ja ennast ületama. Olen nende kogemuste eest väga tänulik.

Kes oli ülikoolis sinu lemmikõppejõud? Miks?

Kõige rohkem meeldisid mulle Kiira Mõisja loengud. Mulle meeldis väga tema õpetamismetoodika, sest lisaks teadmistele on tal ka suurepärased oskused õpilastele need teadmised edasi anda. Tänu oma praegusele erialale pean õpetamisoskust väga oluliseks, sest paraku ei oska alati kõik ainespetsialistid oma ainet õpetada ja oma õpilasi innustada.

Kui saaksid rännata ajas tagasi ülikooliaastatesse, siis mida oleksid teistmoodi teinud?

Ma ei muudaks oma ülikooliaastates midagi, sest olen tänu sellele jõudnud sinna, kus ma praegu olen. Mulle meeldib mu töö ja sain geograafiat õppides endale uusi sõpru terveks eluks ning meenutan neid aastaid geograafiat õppides alati hea sõnaga.

Kuidas aitab geograafia muuta maailma paremaks paigaks?

Geograafia on olemuselt väga lai ja see on ka selle eriala suureks eeliseks, sest õpetab maailma vaatama sügavama pilguga. Usun, et geograafidest võiksid kasvada teadlikud ja jätkusuutlikku eluviisi edendavad maailmakodanikud meie aina enam globaaliseeruvas maailmas.

Milline on sinu seos EGEA-Tartuga?

Hetkel ma enam EGEAs aktiivne ei ole, kuid olin aktiivne liige aastatel 2009-2013. Olin sel ajal ühe aasta EGEA-Tartu eesotsas ja ka paar aastat üle Euroopa Scientific Committee liige. Osalesin väga paljudes vahetustes ja kongressidel ning lisaks aitasin kaasa ka EGEA teadusliku külje propageerimisele.

Mida oskad soovitada noortele geograafidele ja egealastele?

Noortele geograafidele ja egealastele soovitan võtta aktiivselt osa kõigest, mida ülikool lisaks haridusele veel pakub. Sellist kursuse ühtekuuluvust, nagu geograafiatudengite hulgas, ei ole sugugi kõikidel erialadel. Lõpuks jäävad ülikooliaastatest ikka meelde emotsioonid ja mälestused ning inimesed, kellega neid koged. See on tõsi, et ülikooliaeg on üks elu parimaid aegu, eriti kui õpid veel geograafiat.

 

Suur-suur aitäh sulle, Gerda, et meile oma mõtteid ja mälestusi jagasid! EGEA-Tartu soovib omalt poolt palju edu, õnnestumisi ja unistuste täitumist!

Intervjuu koostas Jürgen Pikk, EGEA-Tartu meedia töörühma liige

Reisiklubi – polaarturism

15. novembril 2018 toimus geograafianädala raames aasta esimene reisiklubi. Reisiklubi näol on tegemist EGEA-Tartu traditsioonilise üritusega, kus erinevad, kuid enamasti kuidagi geograafia erialaga seotud inimesed räägivad oma huvitavatest reisikogemustest. 15. novembri reisiklubi raames tuli loengut pidama geograaf ja teadusajaloolane Erki Tammiksaar, kes rääkis talle tuttavast ja hingelähedasest teemast, milleks on polaarturism. Ta tõi välja palju huvitavaid näiteid omaenda kogemustest. Tegu oli silmaringile igati mõnusa loenguga, mida ilmestasid mitmed pildid ja videoklipid. Üritusel pakuti ka näksimist ja juua.

Erki Tammiksaar rääkis polaaraladest ajaloolisest, loodusgeograafilisest ning geopoliitilisest vaatenurgast, tutvustades muughulgas Eestis õppinud baltisaksa päritolu polaaruurijat Eduard von Tolli, kelle reisikaaslaseks ja laevaarstiks oli Hermann Walter. Walter maeti Kotelnõi saarele 1901. aastal, ent 2011. aastal kaevati haud üles ja Erkil oli au sellest ettevõtmisest osa saada. Walter maeti ümber, sest igikeltsa raiutud esimene haud oli üles sulanud ning kirst lagunenud.

Polaarturism hõlmab reisimist nii Arktika kui ka Antarktika aladele. Tegu on rahaliselt kuluka ettevõtmisega ning matkamine polaaraladel on füüsiliselt väljakutsuv. Turist peab olema ka vaimselt vastupidav, oskama olla ettevaatlik ja tolerantne. Kütus on reisi kõige suurem kuluosa, sest on vähe kohti, kus laevad polaaraladel tankida saavad. Lisaks laevale kasutatakse transpordiks ka helikopterit.

Lõunapoolus ehk Antarktis on geopoliitiliselt väga huvitav manner, sest ei kuulu ühelegi riigile. Antarktikasse on keelatud paigutada vägesid ja kaevandada maavarasid, seega võib öelda, et tegu on väga rahuliku piirkonnaga, „kus keegi pommi ei pane“.

Põnev oli näha fotosid, kus ekspeditsioonil viibijad olid lumme kaevanud süvendid, kuhu oma magamiskotid asetada, samuti sai näha lõbusaid pilte laevalt vette hüppavatest turistidest ja palju muud. Kindlasti jäid kõik osalejad üritusega rahule.

Fotod: Triin Abrams