EGEA-Tartu viis välismaalased metsa!

13.–16. juulil toimus järjekorras seitsmes Baltic Weekend, mida EGEA-Tartu korraldas kolmandat korda. Ürituse toimumispaigaks valiti Setomaa. Seekord oli osalejaid veidi vähem kui tavaks, koos eestlastega 22. See-eest leidis hetke kõigiga suhelda ja mõnusalt aega veeta. Külalised saabusid Oulust, Helsingist, Trondheimist, Kaliningradist, Katowicest, Viinist ja Brnost.

Esimesed saabujad Tartu Ülikooli ees kohalikku eluolu uudistamas. Lisaks eestlastele on pildil esindatud ka Venemaa, Soome, Norra ja Tšehhi ja Austria. Veidi hiljem lisandus ka Poola.

Esimesel õhtul toimus ekskursioon Tartu kesklinnas ja ühine istumine-tutvumine. Päris hiliste tundideni keegi siiski linna peale ei jäänud, sest teekond Tartusse oli nii mõnelegi üpris kurnav. Puhkust oli ka vaja, sest juba järgmisel hommikul lahkus buss Koorverre, kust algas kanuumatk.

Kuiv treening enne kanuudega jõe peale minemist…
… ja esimesed edusammud jõel.

Kanuumatk toimus lõigul Koorvere-Kiidjärve, mis on üks Ahja jõe ilusamaid osasid. Ühe kanuu reisijad said seda ilu nautida ka ise vette minnes. ?

Pärast kanuutamist algas ürituse peamine osa – jalgsimatk. Ees ootas 8 km kõndimist Taevaskotta, misjärel liiguti rongiga Koidulasse. Kuuldes, et rong sõidab Vene piiri äärde, kartis neiu Viinist, et kui ta magama jääb, võib ta kogemata Venemaal ärgata. Seda siiski ei juhtunud. Koidulasse jõudes järgnes veel 8 km sammumist Piusa lõkkekohta, kus ootas ööbimispaik. Kui hommikul olid inimesed energiast pulbitsevad ja valmis kõigiga suhtlema, siis kilomeetrite kogunedes jäid matkalised üpris sõnaahtraks, tsiteerides samas üha enam Eesli kurikuulsat loosungit Shreki multikatest: “Are we there yet?” Piusale lähenedes ei vaevutud isegi enam teeäärseid marju suhu pistma (ja metsmaasikaid oli tõesti rikkalikult).

Lõpuks jõuti siiski pärale, söödi õhtust ning matkale omaselt koguneti ööpimeduse saabumisel veel paariks tunnikeseks lõkke ümber, enne kui telkidesse magama mindi.

Stiilinäide geograafide telklast. Kui suurema osa matkast oli ilm Eestile omaselt suviselt pilvine, siis loojangu ajaks otsustas päike pilve tagant ka veidi välja piiluda.

Järgmisel hommikul äratati matkasellid parima Eesti muusikaga (loe: klubihitid aastast 2000) ning Pamela oli lausa nii virk, et jõudis hommikuse seenelkäigu teha.

Külastasime Piusa koopaid, kus Merli meile ekskursiooni tegi ning kaesime üle ka külastuskeskuse kõrval oleva liivakarjääri.

Piusa koobastest seekord ühtegi nahkhiirt näha ei õnnestunud. Koobastest väljumise järel tõdes nii mõnigi, et tegelikult on ilm ikka täitsa soe.

Piusa oli aga eelsoojendus Baltic Weekendi kõige nõudlikumale päevale. Rada kulges mööda Piusa jõe paremkallast ning oli eeldatavalt 14 km. Samas võis kilometraaž suureneda, kuna Madli juhtimisel tehti ka veidike off-roadi. Veidi enne sihtkohta jõudmist jaotus seltskond kaheks: need, kes tahtsid lõkkekohta minna kergemat teed pidi, ja teised, kes otsustasid järgida jõelookeid.

Matkamaastik oli vahelduv. Kolati mööda metsateid, jõeääri, äärmuslikematel juhtudel tuli läbida ka tihnikuid.

Öö veetsime Härma lõkkekohas, kus julgemad kastsid end ka Piusa jõkke. Samuti koostas Hendrik mälumängu, mis kontrollis välismaalaste teadmisi Eestist, ning suveöö hämaruses õpetas Marie osalejatele selgeks tuntud rahvatantsud.

Viimane päev viis matkalised lõunaks Vastseliina linnuse juurde. Pärast varemete avastamist ja ühist jäätisesöömist oligi aeg bussi minna ja Tartu poole sõitma hakata. Buss oli nagu matkatee viimased kilomeetridki – haudvaikne. ? Kokkuvõttes pakkus Baltic Weekend palju lõbusaid elamusi ja uusi tutvusi, viimasel päeval oli isegi päikest!

Härma müüride ees viimase päeva alguses…
… ja Vastseliina linnuses, kus matkaseiklused on selleks korraks lõppenud.

Ürituse koordineerimise, matkade koostamise ja juhtimise eest kuulub suur tänu Madlile, Mari-Ann tegi suurepärase töö toitlustajana, Sigrid ja Pamela olid tublid sponsorite otsijad, Hendrik koostas põneva mälumängu, Marie õpetas kõik tantsud selgeks, Merli ja Pamela olid väga asjalikud autojuhid, Ago oli samuti kindla sammuga matkajuht ning Erik ja Raili hoidsid üleval lõbusat matkameeleolu. Suur tänu kõigile kaasalööjatele, et muutsite need päevad meeldejäävateks!

Meie üritus poleks olnud niivõrd edukas ilma toredate toetajateta. Aitäh veelkord, et õla alla panite! 🙂

Välismaalastele jääb vaid üht öelda: See you somewhere in Europe! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga