EGEA-Tartu NBRC-l

“…Kui aasta tagasi kuulsin, et kongress toimub siin, siis küsisin Pietult, et kas siin sel ajal (mai esimene pool) lund ka on. Ta vastas kindlalt: Ei! Seda juhtub kõige rohkem kord saja aasta jooksul (Naer saalis).  Kuu aega tagasi Pietu kirjutas mulle, et siin on kõik lund täis – kõik nende plaanid, matkad, ta ei tea, mida teha…” Selline mõte kõlas kongressist kokku võtet tehes Marek Borkowski suust. Korraldajad ja üle-euroopalise EGEA juhatuse liikmed vaatasid tagasi nii viimasele kongressinädalale kui ka kogu korraldamisperioodile, enam kui aasta pikkusele projektile. Lumi (ja ka mõni muu ootamatu tegur) oli osa plaane segi löönud. Sellegipoolest, kokku suudeti panna midagi suurepärast. Oli nii mõndagi, millele tagasi vaadata…

9.-13. mail 2017 Soomes,  Oulanka rahvuspargis toimunud kongress oli kõige põhjapoolsem EGEA ajaloos. EGEA Oulu ja EGEA Turku koostöö tulemusena leidis aset NBRC’17 ehk North and Baltic Regional Congress 2017. Sel korral oli teemaks “Opportunities of Peripheral Areas”, mis käsitles ääremaastumise võimalusi ja väljakutseid. Teemavalik oli loogiline – vähe sellest, et Soome on Euroopa mõistes perifeeria, võib Oulankat ka Soome mõistes ääremaaks pidada. Kes viiel sealveedetud päeval üldse mingisugust liikumist nägi, võis üsna kindel olla, et tegemist on kas põhjapõdra või geograafiga. EGEA-Tartut olid esindamas Merli, Raili ja Ago.

Avasõnad Noora Moilanenilt.

Kongessi sisutiheda ja erinevaid üritusi hõlmava programmiga tehti algust Oulu ülikoolis. Neile, kes kongressil esmakordselt, tehti lühike sissejuhatus sellest, mis toimuma hakkab ning sellele järgnes juba ürituse pidulik avamine. Peale avasõnu esines Jukka Käyhkö (Turu ülikool) teemal “Geography as a transdisciplinary approach: solving the reindeer dilemma” ja Kaj Zimmerbauer (Oulu ülikool) teemal “Supranational regionalization and identities in the periphery”.

Pärast ametliku osa lõppu viis buss osalejad Oulanka rahvusparki. Esimene õhtu võeti vastu piduliku õhtusöögiga.

Ago töötoas.

Teine päev algas töötubadega. Valida oli võimalik viie erineva töötoa vahel. Ago osales töötoas Integrated rural mobility – Transportation systems of the future. Vaatluse all olid erinevad võimalused lahendamaks transpordiprobleeme ääremaadel. Ettepanekuteni jõuti eelkõige loova mõtlemise kaudu – kõigepealt loodi oletatav situatsioon, see kanti kaardile ning sellele hakati transpordisüsteemi planeerima. Fookuses olid Šveitsi mägede vahel olevad väikekülad ja hõredamalt asustatud piirkonnad Soomes (ehk enam-vähem kogu Soome).

 

Turismimarsuudi koostajad peatuspaigas.

Merli osales Touristic path wonders of Oulanka töötoas, mille käigus loodi Oulanka rahvusparki turismimarsruut, mis aitaks kaasa sealse piirkonna arengule. Töötoast osavõtjad koostasid turismimarsruudi eelnevalt väljatöötatud peatumispunktide alusel. Punktide märkimiseks kasutati mobiilirakendust Oruxmaps, mis imporditi hiljem ArcGisi.

Raili oli VGI (Voluntary Geographic Information) – Opportunity to map peripheral areas töötoa üks läbiviija.

Kuigi teine päev kulus peamiselt töötubadele, toimus õhtul ka EGEA fair, kus tutvustati võimalusi kaasa lüüa üle-euroopalise EGEA töödes ja tegemistes.

Õhtu jätkus Cultural Fairiga. Kõik osalejad olid traditsioonilist söögi- ja joogipoolist oma koduriigist kaasa võtnud. Sai laudade vahel ringi käia ja proovida.

Kolmas päev oli pühendatud ekskursioonile: valikus oli kolm erineva raskusastmega matka. Merli ja Ago võtsid osa Pieni karhunkierrose 12-kilomeetrisest matkast. Matkarajad olid lumised, nii mõnedki trepid kinni jäätunud. Korraldustiim kontrollis iga osaleja jalanõusid – on need ikka piisavalt kõrged, kas pole tallad liiga libedad. Ühe Vene tüdruku jalavarjude sobivus seati sügava kahtluse alla: “Do you really think that you can hike in these shoes? They are so small…” – “Yes! Come on! I’m Russian!” – “Well, alright, but you have to go back by yourself, if you can’t make it.” Matkarajad olid tegelikkuses üllatavalt heas korras ja tagasi ei pidanud pöörduma loomulikult keegi. Ilm oli pea sama vaheldusrikas kui maastik – ühel hetkel paistis päike, järgmisel tuiskas lund näkku.

Rippsild, mille võis ületada korraga vaid üks inimene.

Rada liikus suures osas mööda Oulanka jõe kallast, nii avanes vaade sügavale jõeorule ja selle ääres paiknevatele metsadele. Metsa vahel võis tuvastada lisaks tavapäraste oravate ja jäneste jälgedele ka põhjapõtrade ja isegi karu omasid. Matka jooksul sai kärestikulist jõge mitmel korral ületatud rippsildadel. Seekord siiski kedagi sealt alla kõigutada ei õnnestunud ja kõik jõudsid tervelt tagasi.

Eelviimase õhtu teemaks oli Soome (Finnish yourself) – kõigile anti soomekeelsed identiteedid ja sai end erinevate Soome-teemaliste mängudega proovile panna – kui hästi tunned kohalikke kuulsusi, kohanimesid, kuidas saad hokikepiga hakkama? Muidugi oli õhtu üheks osaks ka saun.

Kitka jõgi ja selle eesotsas olev väike Kalliosaari.

Neljas päev oli programmi poolest tihe. Hommik jätkus töötubadega. Pärast lõunapausi toimus traditsiooniline regional meeting, kus EGEA-Tartut esindas Merli. Lühidalt sai iga entity sõna ja seejärel arutati juba üldisi teemasid, tutvustati juhatuse tegevust ja tulevasi üritusi.

Regionaalse koosoleku järel oli aeg töötubade ettekanneteks. Igal töötoal oli 15 minutit, et oma tegevustest teistele väike ülevaade teha. Korraldajad jätsid kõigile töötubade ettekandmise viisi osas vabad käed ja et kõik soovisid erineda (ärme powerpointi küll tee) esitlesid praktiliselt kõik rühmad oma mõtteid sketšide või näidenditena, ikka täiesti ühtemoodi.

Ja nii jõudiski kätte kongressi lõputseremoonia – lausuti lõppsõnu, tehti kokkuvõtteid. Õhkkond oli emotsionaalne. Kaks soomlasest korraldajat oleks peaaegu ehk poetanud pisaragi, aga sel korral jäi see siiski peaaeguks.

Eesti esindus kultuuriõhtul.

Tagasisõit algas järgmisel hommikul. Bussisõit oli uimaseks järelkajaks möödunud nädalale. Prooviti näidata filmi. Heli ei läinud tööle, mille peale nii mõnigi inimene ühmas rahulolevalt ja magas edasi. Ilm jätkas mängimist – aeg-ajalt tuiskas lund, seejärel paistis päike. Tasapisi Oulu poole vurades asustus tihenes. Kohale jõudmisele järgnesid pikad hüvastijätud ja oma koduteed jätkati juba erinevaid radu pidi.

 

 

 

 

Fotode autor Sanna Kujala.