Geograaf innustab ja motiveerib – ANNI SISAS

EGEA-Tartu alustab geograafide kogemuste jutustamist – kuidas nad jõudsid geograafia osakonda ja kuidas sinna, kus nad praegu on! Loodame, et leiate teiste geograafide põnevatest õnnestumistest ja katsetamistest ka ise innustust midagi uut ja vahvat ette võtta!

Esimene lugu jutustab rõõmsameelsest ja südikast GIS-huvilisest Annist, kes lõpetas 2015. aasta kevadel geograafia magistrantuuri cum laude. Hetkel töötab ta maailma juhtivas merekaarte tootvas ettevõttes Navionics ruumiandmete spetsialistina.

1 (2).JPG

Kuidas jõudis Anni geograafia osakonda?

Pärast gümnaasiumi lõppu ei tulnudki Anni tegelikult kohe geograafiat õppima – kahtlused erialavaliku osas olid suured ja ta tundis, et kuskile lihtsalt tuleb minna. “Kuna mul millegi vastu meeletut kirge ei olnud, siis kasutasin eriala valikul välistusmeetodit. Kõige lõpuks jäi alles geenitehnoloogia, mida õppisin ühe aasta. Suurt vaimustust minus aga näiteks T-rakkude retseptorite varieeruvus geenitasemel ja monooside stereoisomeerid ei tekitanud ning selgeks sai see, et geenitehnoloogia pole minu jaoks.” Seejärel tuli Annile appi tema geograafist vanem õde, kes soovitas tal samuti geograafiat õppima tulla – eriala olevat äge ja ümberringi väga kihvtid inimesed! Õe nõuandel Anni nii tegigi ja pärast sisseastumist tekkis kohe tunne, et on sattunud õigesse kohta.

Kellena on Anni töötanud ja mis suuna valis ta geograafias?

Töökohti on Annil olnud mitmeid ning oma esimese töökogemuse sai ta 16-aastaselt, mil töötas Rõngu plastitehases – ametiks autotööstuse plastosade kvaliteedi kontrollija. Edasi, kui oli alanud ülikooliaeg, töötas Anni lühiajaliselt ettekandjana pubis Illegaard, kus sai palju inglise keelt praktiseerida ning põnevate inimestega kohtuda. Peagi tekkis aga soov ülikooliõpingute kõrvalt pigem erialaga seotuga tegeleda ning varsti avanes Annil võimalus töötada intervjueerijana, küsitleda kaubanduskeskuseid külastavaid inimesi, loendada jalakäijaid ja jalgrattaid. Nendest töökogemustest õppis Anni küll palju, kuid sellist tunnet ei tekkinud, et võiks eelnimetatud töökohtadel pikemat aega töötada.

Järgmine põnevam ja arendavam töökogemus oli Annil kirjastuses Avita, kellele ta koostas elektroonilisi tunnikavasid loodusõpetuses. Seejärel ootas ees semester vahetusüliõpilasena Prahas ning inimgeograafia-alase bakalaureusetöö kaitsmine teemal “Elektrijalgrataste kasutamiskogemus ja -potentsiaal Eestis”.

Magistri lõpp.jpgPärast bakalaureusekraadi omandamist tundus Annile, et tal ei ole veel piisavalt oskusi mõnel erialasel töökohal edukalt hakkama saamiseks ning magistriõpe tundus olevat loogiline jätk. Seal jätkas ta aga geoinformaatika ja kartograafia suunal ning liitus Tartu Observatooriumi radarkaugseire töörühmaga. Kaugseireni jõudmine oli Annile endalegi mõnevõrra üllatuseks, kuna alles paar aastat varem oli ta arvanud, et ei hakka kaugseire keerukuse tõttu selle valdkonnaga mitte kunagi tegelema. Ükskord ühe oma geograafist sõbra pulmas hakkas ta aga enda lauas istuvate vanemate geograafide käest uurima, mis teemaga keegi tegeleb. Üks geograaf rääkis kaugseirest eriti innustunult ning ütles, et Anni võtaks ühendust, kui on soovi tema töörühma tegemistest lähemalt kuulda. “Läks kuu või paar mööda ja „ägedat“ teemat mul veel ei olnud. Võtsin siis temaga ühendust ja kuigi esialgu tundus radarkaugseire valdkond eriti keeruline ja ületamatu, siis pärast lähemat tutvumist ja pusimist hakkas see mulle väga meeldima. Kokkuvõttes on mul on väga hea meel, et just sinna töörühma sattusin. Sealt mu lõputöö teema alguse saigi…”

Lisaks Tartu Observatooriumis radariandmete töötlemisele avanes Annile võimalus töötada kaugseiret tutvustavate videote koostamisel (kokku neli videot, vaata neid SIIT) ning viia läbi õpetajatele suunatud koolitus kaugseireandmete kasutusvõimalustest. Kunagisest hirmu tekitanud kaugseirest oli saanud uus vaimustus! Toreda töörühma ja toetavate juhendajate keskel kirjutas Anni magistritöö teemal “Ehitiste tuvastamine radarsatelliidi Sentinel-1A mõõtmiste põhjal”. Magistriõppe lõpus tundis Anni, et on omandanud oluliselt enam oskusi ning enesekindlus erialaste väljakutsete osas oli märksa suurem.

Päev pärast magistritöö kaitsmist asus Anni suveks tööle ettevõttes TerraPro, kus tema peamiseks ülesandeks oli väikelennukis kaugseireaparatuuride opereerimine. “Ma polnud veel magistritöö hinnetki teada saanud, kui olin juba Norra poole teel, et seal aerofotosid teha. See on olnud minu jaoks vaieldamatult kõige eksootilisem ja põnevam töökogemus.” Lisaks Norrale võimaldas see töökoht aerofotosid teha ka Rootsis, Soomes ja Leedus.

TerraPro-s.jpg

Praegu töötab Anni merekaartidega tegelevas ettevõttes nimega Navionics ruumiandmete spetsialistina. “Mulle meeldib, kui saan lahendada erinevaid ülesandeid, pidevalt end arendada ning olla kursis oma valdkonnas toimuvaga.” Tema põhiülesanded on seotud kaardiandmebaasi täiendamiseks sobilike andmekogude otsimisega ja veekogude sügavusandmete töötlemisega. Lisaks sellele viib ta igapäevaselt läbi erinevaid ruumianalüüse.

Nüüdki on Annil vahepeal tore tagasi mõelda, milliseid võimalusi on talle andnud haridus geograafias: “Kui tulin geograafiat õppima, siis mul polnud aimugi, kes minust täpsemalt saada võiks. Ilmselt oleks minu jaoks tundunud sel suvel tehtud lendamistöö ja praegune ruumiandmete spetsialisti amet liigagi kättesaamatu ja kauge.” Siiski peab ta oluliseks rõhutada, et niisama ei kuku midagi sülle ja heade tulemuste nimel tuleb vaeva näha.

Kas tõesti ainult töö ja töö?

Töö ei ole kindlasti ainus oluline asi elus ja nii on ka Anni jaoks oluline hoida kõike tasakaalus – tööülesannete kõrvalt võiks jätkuda piisavalt vaba aega iseenda jaoks (enesetäiustamine, trenn, täisväärtuslik toitumine). Olulised on ka pere ja sõpradega kokkusaamised ja muud sotsiaalsed tegevused. Lisaks armastab Anni tervisesporti (eriti südamelähedale on suusatamine!), kuna piisav liikumine hoiab tuju hea ja vaimu värske. Mõnus aeg on Anni jaoks ka maakodus viibimine, kus on rahulik atmosfäär ja palju lemmikuid (kasse-koeri), kes tähelepanu armastavad.

Mida soovitab Anni enda töö- ja õppimiskogemusest teistele?

Kes veel päris täpselt ei tea, kas valida geograafias inim-, loodus- või kartograafia ja GIS suund, siis Anni soovitab osa võtta kõikvõimalikest üritustest, kus tutvustatakse erinevate töörühmade tegemisi, ka siis, kui see esialgu ei tundu olevat midagi ahvatlevat. Uudistama minek ei võta kunagi tükki küljest ja tasub ka lihtsalt teistega rääkida – äkki jõuab sealt millegi põnevani välja.

Tööle kandideerimise osas soovitab Anni proovida ja veelkord proovida. “Alati ei pea ootama “ideaalset” tööpakkumist ning kui leiad, et mingi ettevõte pakub huvi, siis lihtsalt kirjuta neile. Näiteks oma põnevale lendamisalasele töökohale just niimoodi ise ühendust võttes ma saingi. Esialgu mõtlesin, et äkki on võimalik saada kontoritööd, nt kaugseireandmeid töödelda, aga kui seepeale pakuti võimalust lennata ringi Skandinaavias – kuidas ma oleks saanud sellest ära öelda?”

Veel jagab Anni oma kogemust ühele teadusalasele stipendiumile kandideerimisest, kus stipendiumi saamiseks oli vaja ettekandena esitada oma senised teadusalased tulemused: “Päev enne ettekandeid tegin veel pingsalt kaugseirealast andmetöötlust ja olin üsna nukker, kuna ma tundsin, et mu tulemused pole veel piisavalt head ja töö tundus seetõttu liiga poolik. Rääkisin oma mõtetest ühele tuttavale, öeldes, et ma vist kavatsen stipendiumile kandideerimisest loobuda. Tuttav oli mu jutu peale väga üllatunud ja pühkis mul loobumise mõtted peast, öeldes, et esitagu ma nii palju, kui valmis on. Mul on väga hea meel, et mind tagant tõugati, sest kokkuvõttes läks nii hästi kui minna sai – suurepärane esinemiskogemus ja stipendium pealekauba. Alati tasub proovida!”

Kas töö hakkab õpinguid segama ja vastupidi?

Anni hinnangul temal töö tegemine õppimist ei seganud ning ta sai üldjuhul kõikidest loengutest ja seminaridest osa võtta. See tulenes sellest, et ta töötas kooli kõrvalt lühiajalistel töökohtadel (intervjueerimised, küsitlemised) või töökohtadel, mis võimaldasid ise oma tööaega planeerida (tunniplaanide koostamine, kaugseirealaste videote koostamine, radariandmete töötlemine). Kokkuvõttes, mida aktiivsem erialastes koolivälistes tegevustes olla, seda rohkem on võimalusi tulevikus, kuna erialaseid kontakte, teadmisi, ideid ja pakkumisi on rohkem.

Suur-suur-suur aitäh, Anni, et jagasid oma kogemusi ja mõtteid! Soovime sulle õnnestumisi ja põnevaid väljakutseid edaspidiseks!

Kellest võiks järgmine intervjuu rääkida? Anna meile oma soovist märku!

Intervjuu koostas Gettel Sink, EGEA-Tartu teadusepopulariseerimise rühma liige

Bekkeri auditooriumis voolas verd

DSC05313.JPG

18.12.2015 saab kirjutada ajalukku päevana, mil noorgeograafid võtsid nõuks korraldada üle teaduskonnalise aktsiooni: „LOTEkas on elupäästja!

Ürituse planeerimine sai alguse novembris. Esialgselt oli plaanis üritusDSC05299.JPG teha geograafia osakonna sisene, ent kui TÜ Verekeskus juba kohale kutsuda, siis miks mitte kuulutada heategevuspäev välja suuremalt.

Kõigest kahe tunni jooksul käis verd loovutada tahtjaid läbi ca. 30 tükki, kellest 18 said reaalselt võimaluse doonorluseks.

Korraldatud üritusel oli kaks suuremat eesmärki:
1. Anda inimestele võimalus heateoks, mis ei nõua palju aega ja pingutust
2. Ärgitada geograafia tudengeid omaalgatustele

Kui esimene punkt on juba oma olemuselt väga oluline, siis ka teine eesmärk ei jää esimesele alla. „Sellel eesmärgil sai ka ju EGEA sügisel re-struktureeritud, et geograafia tudengitesse süstida julgust ja ettevõtlikust  omaalgatusteks. Sest parim koht, kus katsetada, õnnestuda, kogemusi omandada on ju tudengiorganisatsioonis,“ tõdeb juhatuse liige.

Seejuures oli “LOTEkas on elupäästia!“ aktsiooni taga lisaks algatajale ka kaksikud, Merilin ja Marilin Soe: “Kuulsime, et Kristin vajab abikäsi ning mõtlesime, et see on väga lahe idee ning aitame nii kuidas saame!”. Ka Kristin jagab kaksikute kohta ainult kiidusõnu tõdedes, et sai tüdrukuid usaldada ja ei pidanud kordagi muretsema, kas asjad saavad tehtud või kui hästi – näiteks olid ürituse plakatid ja tilgad meisterdatud just õdede poolt. Ka ürituse päeval oli kaksikutel suur roll mängida, alates Verekeskuse vastu võtmisest, lõpetades inimeste juhendamisega ankeetide täitmisel.

Iga suurema ettevõtmisega kaasnevad ka hirmud. Nõnda räägib ka korraldusmeeskond, et kõige rohkem tekitas kõhedust võimalik huvi puudumine ürituse vastu. Õnnestumise usku hakkab sageli õõnestama ka teiste arvamus, küll on tegemist liiga kitsa ajavahemikuga, siis on nädalapäev vale, siis ei sobi teistemeelest detsembri lõpp ja lõpetuseks võibolla ei tahagi keegi verd anda. „Sellest kõigest tuleb üle olla. Võtad teiste arvamuse kuulda, kaalutled ja teed ise otsuse. Alati leidub ka neid, kes toetavad ja ütlevad, et tee ära. Sest tõde on see, et sa kaotad 100% nendest võimalustest, mida sa vastu ei võtnud ehk antud juhul kogemuse ja võimaluse õnnestuda,“ meenutab Kristin korraldamise võlusid ja valusid.

DSC05297.JPG

Tagant järgi öeldes oli hirm alusetu ning kui kahe tunni jooksul saadakse kokku pea 30 inimest, siis võib järeldada, et küllap on ikkagi lootust õnnestuda ka väga pühade eelsel ajal. “Päeva alguses oli küll tunne, et mis nüüd saama hakkab, aga päev ise sujus ilma tõrgeteta,“ meenutavad kaksikud veel lisaks, “ürituse korraldas Kristin ning meie viisime selle läbi. Midagi keerulist ei olnud. Kuna ise verd ei loovutanud, siis see oligi meie jõuluheategu.”

Paistab, et ka verekeskus jäi tudengite poolse korraldamisega rahule ning andsid lootust, et järgmisel aastal saame nad endale külla kutsuda juba kolmeks tunniks (loe: läbisime doononoripäeva korraldamise „proovitunnid“ edukalt ja suutsime tõestada, et ka tudengid suudavad edukalt asju korraldada).

DSC05292.JPG„Hetkel on küll tunne, et ka järgmine aasta võib taolise aktsiooni ette võtta. Tõenäoliselt ei saa me siis üritust sama nimega nimetada… küll me midagi välja mõtleme!“ lausuvad ürituse korraldajad.

Mis siis muud, kui järgmise aastani!

Tänunurk:

Tahame tänada Laura Altinit, kes jagas õigel ajal julgustavaid sõnu.
Ka Merily Laksonit, kes aitas kiirel ajal listikirjad kohale toimetada.

Tahame tänada Heli Raagmat, kes järjepidevalt, rahu säilitades, vastas meie küsimustele ja soovidele.
Täname Geograafia osakonda, kes aktsiooni poolehoidvalt suhtus.

Ja otseloomulikult väärib suurt tänu ja aplausi Tartu Ülikooli Verekeskus, kes vastas geograafide külla kutsele „ja“-tavalt.  Et teil doonoreid jaguks!

Üks teistmoodi Piparkoogiõhtu

DSC05274.JPG

Neljapäeval, 17. detsembril toimus EGEA-Tartu järjekordne Piparkoogiõhtu, mis seekord aga pisut teisiti aset leidis, kui varem kombeks on olnud.

Kuna EGEA-Tartu on kasvanud päris suureks ja oleme vaid kaks kuud tegutsenud nii suure seltskonnaga, otsustasime korraldada koolituse, mis aitaks töörühmadel meeskonnatööd hõlbustada. Nimelt käis meid koolitamas Margot Möller DD Akadeemiast, kes aitas meil üksteisega paremini tuttavaks saada.

DSC05275.JPGPärast seda küpsetasime piparkooke, kaunistasime, sõime ja kuulasime samal ajal teiste töörühmade saavutusi viimase kahe kuu jooksul. Kõik kolm töörühma on korda saatnud väga põnevaid tegemisi.

Õppekava arendamise töörühm on pidanud läbirääkimisi programmijuhi Raivo Aunapiga, otsustanud, et veebruari alguses kogunetakse iga kursuse üliõpilastega ning kogutakse tagasisidet õppeainete ja õppekavade kohta. Kõik see parema hariduse nimel!

Teaduse populariseerimise töörühm on juba jõudnud oma esimesed koolitunnid planeerimisest ära anda. Nimelt käisid Gettel ja Oskar kahe päeva jooksul kahes Kuressaare koolis kokku viis korda planeerimisest tundi andmas. Lähemalt saad lugeda SIIT! Samuti on ka Ago juba oma tunni ära andnud Kilingi-Nõmmel.

Ürituste korraldamise töörühm on kahe kuuga jõudnud korraldada kolm üritust – tutvumisõhtu, filmiõhtu ja nüüd piparkoogiõhtu. Kõik on suurepäraselt õnnestunud, kuid loodame, et ka ülejäänud neli meeskonnaliiget aktiviseeruvad ja kolmele aktiivsele appi tulevad 😉

DSC05288.JPGÕhtu lõpetuseks rääkis juhatus võimalustest EGEA kongressidel osaleda ning uuel aastal ees ootavatest katsumustest. Suurejooneline plaan uueks aastaks sisaldab muuhulgas R. Ahase väljapakutud tööbörsi ideed, kevadkooli ja Baltic Weekendit. Kõigist neist saab aga lähemalt lugeda juba mõne aja pärast, uuel aastal.

Seniks aga soovib EGEA-Tartu kõikidele liikmetele ja headele sõpradele kõige ilusamaid valgeid jõule (lootus sureb viimasena!) ja kõige edukamat uut aastat! 🙂

Meie esimene koolikülastus! Ehk lugu sellest kuidas Oskar JA Gettel hakkasid GEOGRAAFIAÖPETAJATEKS

Geograafide esimene koolikülastus on selle kohta ehk vale öelda, on ju geograafiat populariseeritud varemgi. Ent siiski. Tegemist on esimese koolikülastusega, mis läks välja EGEA-Tartu teadusepopulariseerijate töörühma alt ja meil ei ole midagi muud öelda, kui et oleme uhked! Loe ja veendu miks!

Detsembri tormise teise nädala alguses seadsid Oskar (baka III) ja Gettel (mag II) oma sammud Saaremaa poole ning külastasid Kuressaares kahte kooli, kus nad astusid õpetaja kingadesse ja viisid läbi viis planeerimisalast geograafiatundi kümnendatele klassidele. Nagu öeldud on siinkohal tegemist EGEA-Tartu teadusepopulariseerimise töörühma algatusega – käia koolides geograafia teemasid tutvustamas ning rääkida õpilastele, milline näeb välja ülikooligeograafia.

12336255_1137565732942724_2086979501_n

Tunni alguses tutvustasid tudengid lühidalt geograafia suundi ülikoolis ning näidati, mis erialadel geograafid töötavad. Õpilastele oli kindlasti üllatuseks, et lisaks õpetajaametile on geograafid ka ettevõtjad, ministrid, linnapead, analüütikud, programmeerijad ja kes iganes veel!

12348330_1006456966080501_1981957551_nPlaneerimisalane geograafiatund Kuressaare Gümnaasiumis ja Saaremaa Ühisgümnaasiumis asetas õpilased ise planeerijate rolli. Nõnda lahendasid kümnendikud suurema osa tunnist grupiti probleemülesannet, kus neil tuli välja pakkuda Kuressaarde kavandatavale motokeskusele alternatiivne asukoht (tuua välja selle asukoha poolt ja vastu rääkivad argumendid) või põhjendada, miks nende arvates ei ole Kuressaarde motokeskust vaja. Siinkohal tasub mainida, et tegemist on kohalike jaoks “kuuma” teemaga, kus kohalike elanike ja arendaja soovid põrkuvad.12348729_1006456952747169_790564030_n

Huvitegevuse võimaluste laienemine tekitas õpilaste seas elavat arutelu ja oma ideid esitati julgelt, eriti teades, et tudengid edastavad nende tehtud töö Kuressaare Linnavalitsusele. Nimelt on ka linnavalitsusel käsil hetkel motokeskusele alternatiivsete asukohtade otsimine ja nad olid nõus õpilaste poolt pakutud asukohad üle vaatama.

Õpilased said ülesandega väga hästi hakkama ja oskasid läbimõeldult
tuua välja nende poolt pakutud motokeskuse asukoha plussid ja miinused või põhjendada selle mitte rajamist.

Mis Oskar ja Gettel ise oma õpetajaks olemisest arvavad?

Oskar: “Kui lastelt küsitakse “Kelleks sa tahad tulevikus saada?”, siis üks populaarsemaid vastuseid on õpetaja. Minule pakkus aga see amet kuni siiani kõige rohkem hirmu. Seista klassitäie õpilaste ees ning jagada neile oma tarkusi. Peale neid kahte päeva ma pean oma sõnu sööma. See ei olnudki nii hirmus. Muidugi ma ei saanud kogeda seda tegelikku õpetaja elu, ma olin vaid külaline tunnis, aga kui sul on tund ette valmistatud, sa tead millest sa räägid, siis oli seal klassi ees täitsa tore olla. Kindlasti ootan järgmist katsumust tahvli ees.

Gettelile meeldis väga õpetaja olla: “Mõelda õpilastele üks põnev ülesanne välja ja näha, kuidas nad sellesse nii sisse elavad ja kaasa lähevad, tegi head meelt! Positiivne tagasiside enda kunagiselt geograafiaõpetajalt ja kutse tagasi kooli uusi ülesandeid õpilastega läbi viima tõi samuti naeratuse suule! Nii et igati tore ja hea kogemus ning üks hirm, mis mul kooli minnes oli (äkki õpilased hakkavad minu taluvuse piire testima), oli täiesti alusetu hirm. Kõik pusisid oma ülesandega ja minu testimiseks polnud ammugi aega. Kevadel lähme ilmselt nendele samadele kümnendikele GPS-iga tundi läbi viima, taaskohtumise rõõm saab olema suur.”

Suur aitäh Raivo Aunapile, kes meid väljaprinditud kaartidega varustas!